Õpetaja karjäärivõimalused: Kas õpetaja vajab karjääriredelit?
Foto: Kärt Kanguri erakogu
Haridusdebattidel räägitakse palju õpetaja karjäärimudeli vajalikkusest. Mida arvavad õpetajad ise oma karjäärivõimalustest?
Peetri Lasteaed-Põhikooli meisterõpetaja Inga Veskimägi ei näe õpetaja karjääri kui lineaarset liikumist ülespoole, nagu seda erasektoris tavaliselt käsitletakse. „Õpetaja karjäär on praegu pigem õhinapõhine: katkematu õppimine, uute oskuste, teadmiste ja kogemuste rakendamine klassiruumis ning ka oma tööülesannete ringi laiendamine koolis või väljaspool seda. Kahjuks ei ole õpetajatele loodud riiklikult tunnustatud karjäärimudelit, mis annaks neile sihi ja teadmise, et õpetajana töötades on võimalik teha karjääri ja saada ka sellele vastavat töötasu.“ Veskimägi leiab, et karjääriredelit ei ole vaja otseselt ehitada, sest õpetajaametis on lineaarselt liikumine piiratud ja horisontaalselt liikuda pole samuti kuigi tõenäoline – vaevalt soovib ta ühel päeval hakata hoopis mõne muu aine õpetajaks. Pigem tuleks mõelda õpetaja karjäärimudeli loomisele, kus hinnatakse kõrgelt õpetaja professionaalset arengut oma ainevaldkonnas.
„Õpetaja karjäärimudeli koostamisel tuleb arvestada, et õpetaja professionaalset arengut, kas kutsestandardi taseme kaudu või muu mõõdetava süsteemi alusel, tuleb riigil või koolipidajal arvestava palgalisaga tunnustada, sest see ei saa tugineda pelgalt õpetaja õhinapõhisusele. Seega on ka minu õpetajakarjäär olnud ametisisene, olen sellesse teadlikult panustanud ennast pidevalt ametialaselt täiendades, et kujuneda oma valdkonnas paremaks eksperdiks. Olen aja jooksul teadlikult, kuid samas loomulikul teel enda jaoks kujundanud sellise karjäärimudeli, kus ma tunnen, et mul on piisavalt eneseteostusvõimalusi, et hariduse eri valdkondades kaasa rääkida. See eeldab aga paindlikke kokkuleppeid tööandjaga ja töökoormuse jaotamist selliselt, et töö- ja eraelu oleks tasakaalus ja säiliks igapäevane rõõm,“ sõnab Veskimägi.
Räpina Aianduskooli õpetaja Toivo Niiberg usub, et õpetajaametis on puudu karjääriredel. „Mina olen 45 aastat õpetaja olnud ja saan sama palju palka kui noor õpetaja, kes alles tuleb kooli. Kunagi olid olemas nooremõpetaja, vanemõpetaja ja õpetajametoodik ning asjad olid päris ilusti paigas. Kirume seda Nõukogude aega, aga sel olid mõned plussid ka: õpetajaamet oli väärtustatud. Ma läksin maakooli tööle ja mulle oli tagatud tasuta korter ja elekter. Nüüd on õpetaja teenindaja tasemele jõudnud. Isegi Maximas töötab inimene neli kuud ja hakkab karjääriredelil liikuma. Ma ei tea väga nimetada teisi elukutseid, kus pole karjääriredelit. Õpetajatöö on pea ainuke, kus see puudub.“
Niiberg leiab, et õpetaja võiks tõusta karjääriredelil ka tööstaaži järgi. Näiteks 10, 20, 25 aastat töötanud õpetaja saaks vastavalt staažile palgatõusu. „Tegelikult võiks iga viie aasta tagant olla õpetajale väike palgalisa. Kui oled viis aastat õpetajana vastu pidanud, on juba väga hea. 25 aastat õpetajana töötanu võiks saada juba aukirja.“
Sindi Gümnaasiumi sotsiaalainete õpetaja Kärt Kangur leiab, et kõik sõltub ainult õpetaja enda huvist ja mõttest, mida oma karjääriga edasi teha. „Kuna mina ennast juhipositsioonis või muus ametis ei näe, siis mind karjääriredelil liikumine ei motiveeriks. Ma juba teen tööd, mida armastan. Aga usun, et see, kes tahab kaugemale jõuda, võib leida, et õpetajatöö on alus liikumaks kõrgemale või oma unistusteni. Kuna ma olen samal ajal ka tudeng, siis see on minu lisavõimalus igapäevaelus. Ma õpin iga päev midagi uut ja mõnikord tulen loengust välja uue mõttega. Näiteks praegu on minu mõte liikunud selles suunas, et tahaksin rohkem tegeleda kaasava haridusega. Arvestades seda, mida me aastate jooksul ülikoolis õpime ja kui palju käime koolitustel, on meil endal võimalus luua täpselt selline karjääriredel, nagu soovime,“ kirjeldab Kärt Kangur.
Samas leiab ta, et kõik õpetajad peaksid saama võrdväärset palka. „Muidugi on see tänuväärne ja väga väärtuslik, kui õpetaja on suutnud aastaid samas ametis püsida, eriti kuna õpetajatöö populaarsus on languses. Kuid tegelikkuses teeme kõik ikkagi täpselt sama tööd, olgu õpetajal kogemust kolm või kümme aastat. Uuel õpetajal võib alguses olla isegi raskem, sest ta peab sisse elama, alles õppima klassidega käituma ja kõik materjalid ette valmistama, aga kogenud õpetajal on tunnikavad enamasti selged ning ta oskab õpilaste käitumisele paremini reageerida. Kuid kogenud õpetajad peavad tihti käima täiendkoolitustel, sest maailm ja lapsed muutuvad kiiresti. Sellegipoolest leian, et palk peaks olema sama. Praegu arvan nii, võib-olla, kui olen seda tööd samuti aastakümneid teinud, mõtlen teisiti,“ kirjeldab Kangur.
Rakvere Riigigümnaasiumi geograafiaõpetaja Anna-Liisa Nurgamaa usub, et õpetajaamet ise on kogu selle kestuse vältel karjäär, sest toimub pidev järjepidev areng ja enesearendamine. „See amet on täis väljakutseid ning ma tunnen, et pean oma õppijatega sammu pidamiseks pidevalt ise arenema, et olla oma õppijate vääriline. Mina näen, et alati on võimalus mõnusateks eneseületusteks. Ma ei pea seda õpetajana vaid koolisiseselt teostama – saan oma teadmisi ja oskusi lisaks koolis õpetajaks olemisele mujal rakendada. Näiteks jagades kõike avastatut ja rakendatut väljaspool kooli teiste kolleegidega või teha koostööd noorsootöö valdkonnaga. Kui rääkida vaid koolisisesest karjäärist, siis ma leian, et eelkõige peab õpetaja liikuma ennastjuhtiva indiviidi suunas nagu meie õppijadki ning minu jaoks on karjäär ainuüksi see, et arenen oma valdkonnas iga päevaga aina edasi. Motivatsioon seisneb minu silmis eelkõige sisemises motiveerituses. Minu südameasi on luua ka õpetajate järelkasvu, kuid ma ei nimetaks seda kuidagi karjääriks, vaid pigem oma missiooniks.“
Nurgamaa lähtub mõttest, et organisatsioonis on kõik võrdsed, et toimuks parim koostöö, sest õpetamine on eelkõige koostöö. „Hierarhilist redelit ehitades tekitame justkui tunde, nagu üks oleks teisest etem. Palgatasemete tekitamine võib töökeskkonnas ebavõrdsust ja pingeid hoopis suurendada. Minu silmis teeme me kõik samal määral tööd. Mina olen peaaegu 12 aastat olnud õpetaja. Võin ausalt öelda, et kui ma noore õpetajana alustasin, siis tegin palju enam tööd, sest oli vaja end teemadega kurssi viia. Tundsin end veel ebakindlalt ning õppisin ka seda, mida tähendab üldse õpetajaks olemine ja koolisüsteemis toimiv dokumentatsioon.“ Nurgamaa leiab, et kõigile õpetajatele peab olema ette nähtud korralik töötasu, kuid perspektiivi võiks luua võimalus edeneda vanemõpetajaks näiteks ülikoolis mikrokraadi omandades. Ehk õppides ülikoolis juurde, on võimalik suurendada oma palganumbrit. See oleks tema sõnul aus võimalus areneda ja saada senisest suuremat palka.
Õpetaja karjäärimudeli loomisest annab ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna juht Heidi Uustalu:
Et õpetaja oleks oma õpilastele ja kolleegidele inspireeriv eeskuju, peab ta oma professionaalsel teekonnal pidevalt edasi liikuma, et saada veel paremaks, osavamaks ja targemaks. Õpetaja karjäärimudel loob paindlikud võimalused ametisse astumiseks, pakub tuge algajatele ning võimaldab professionaalset arengut kogu karjääri vältel. Kesised karjäärivõimalused ei motiveeri ennast arendama.
Koolipidaja ja koolijuht peavad looma õpetajat ja õpilase arengut toetava koolikultuuri. Õpetaja karjäärimudeli puhul tuleb järjepidevalt analüüsida õpetajaameti sisu, seda nüüdisajastada. Tähtis on, et õpetaja saaks üldtööaja piires tegeleda nende ülesannetega, mis tema töö sisu moodustavad. Vaja on luua võimalusi koostööks teiste õpetajatega ning luua tingimused, et õpetaja saaks olla eestvedaja teemadel, kus ta tunneb oma tugevust. Olgu see siis mentorlus ja kolleegide toetamine, töö õppevara loomisega, mõne projekti juhtimine jne.
Loomisel on töögrupp karjäärimudeli põhimõtete väljatöötamiseks. Me ei alusta tühjalt kohalt, meil on olemas õpetaja kutsestandardid, kvalifikatsiooninõuded, õpetaja kompetentsimudel ning koolipidajatel võimalus maksta õpetajatele diferentseeritud palka. Me oleme tutvunud teiste riikide kogemustega, jälginud Eesti koolides juba toimunud muudatusi. On kohalikke omavalitsusi, riigigümnaasiumeid, kes on vajadusest ja tulenevalt õpetaja töö sisust juba loonud oma koolide jaoks mudeleid. Kõik head ja töötavad praktikad, olemasolevad kogemused on kavas ära kasutada.
Iga õpetaja professionaalsust ja selle edenemist tuleb vääriliselt tasustada. Koolipidajatel tuleb siduda karjäärimudelid ja õpetajate professionaalne areng töötasu ja täiendusõppevõimalustega. Mudelite kaudu tulevad võimalused paremini esile.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et praegune õpetaja karjääriredel ei ole lineaarne liikumine ülespoole. Osa õpetajaid soovib, et tööstaaž mõjutaks palganumbrit, teised aga mitte. Alustaval õpetajal võib olla raskem, sest ta peab end teemadega kurssi viima ning õppima kõike, mis õpetaja töö endast päriselt kujutab. Samas on mõistetav, et kogenud õpetaja soovib näha liikumist oma karjääriredelil ning palganumbris. Mitukümmend aastat töötades on loomulik eeldada palgakõrgendust ning käegakatsutavat eduelamust. Kuid ka selles osas tuli esile arvamus, et selline redel ei pruugi õpetajate koostööle kasuks tulla.
Õpetajaametis nähakse siiski võimalusi enese teostamiseks ja vabadust oma karjääri ise kujundada. Üldiselt ollakse üksmeelel õpetaja karjäärimudeli vajalikkuses. Õpetaja peab oma professionaalsel teekonnal pidevalt edasi liikuma ning kesised karjäärivõimalused ei motiveeri ennast arendama.
VEELKORD –
näide sellest, kuis oleme Eestis “osanud” kõik peapeale pöörata…
Peaksime rääkima ikkagi õpetaja PALGAMUDELIST (karjäär tähendab muud). Et õpetajatöö on keeruline, siis oli meil juba pikalt kasutusel lihtne (ja lõpptulemusena õiglane) mudel. Palk sõltus –
1) Hariduslik tase (ped. kool, lõp-ta kõrgem või kõrgem),
2) Aine (seoses vihikute ine kontrolliga),
3) Töötatud aastad (tõus iga 5 aasta tagant koos koolitusega),
4) Lisatasud (klassijuhtatamine, kabinetitasu, teaduskraad jne).
5) Mõistagi – nädala koormus vastavas aines.
Nii võis iga õpetaja ISE oma palga välja arvutada ja… ei mingit onupojapoliitikat (sõltumist kellegi suvast).