Õpetajad väljastpoolt süsteemi
Tänapäeval ei tule õpetajaid juurde enam ainult ülikoolidest, vaid koolidesse tuuakse uusi inimesi ka kodanikualgatuse korras ehk „väljastpoolt süsteemi“. Kui suur ressurss see on?
Kõige tuntum süsteemiväline tegija on ilmselt kodanikualgatus Noored Kooli, mis on andnud meile ligi 300 uut õpetajat.
Uusi inimesi on toonud koolidesse ka 2018. aastast tegutsev asendusõpetajate programm ASÕP, kus on ennast arvele võtnud üle 2500 õpetaja. Iga kuu annab koolides tunde 50–60 ASÕP-i asendusõpetajat, mis on märkimisväärne „süsteemiväline“ toetus. Kindlasti tuleb ära märkida Heateo Haridusfond, kus arutatakse praegu võimalusi tuua Eestisse õpetajaid välismaalt. Ühtlasi uuritakse seal, missugused võimalused on luua kõige uuemast keeleõppe metoodikast lähtuvat keeleõpikut, mille abil saaksid välismaalt tulnud õpetajad eesti keele mõne kuuga selgeks.
Ma mainiksin ka kodanikualgatust Edumus, mis leiab ettevõtetest inimesi, kes on valmis andma iga nädal mõned ainetunnid koolis, peamiselt valikaineid, kuid ka füüsikat ja teisi aineid, mille õpetajatest on suur puudus. Edumuse õpetajad õpetavad vajadusel ka veebi kaudu.
Uuema kodanikualgatusena, mis leevendab õpetajapuudust, saab nimetada Digiõpsi, mis pakub veebipõhiseid tunde. Kui koolil näiteks füüsikaõpetajat pole, saab Digiõps pakkuda veebipõhiseid füüsikatunde.
Ent vaatame mõningate hariduslike kodanikualgatuste tegevust ja võimalusi lähemalt.
URMAS USKA
Õpetame õpilased oma koolikaaslasi õpetama
Populaarne ASÕP-i asendusõpetaja Urmas Uska, kes on kunagi õpetanud füüsikat isegi Aafrikas, soovitab õpetajapuuduse leevendamiseks õpetada õpilased oma nooremaid koolikaaslasi õpetama. Praegu teevad õpilased õpetajate päeval naljatunde, kuid paljud neist suudavad anda ka päriselt ainetunde, asendada näiteks mõnes nooremas klassis haigestunud õpetajat.
Urmas Uska usub, et õpilased on ammendamatu asendusõpetajate ressurss, kusjuures paljudest noortest asendusõpetajatest saaksid hiljem päriselt õpetajad, sest nad teavad, mida õpetajatöö endast kujutab ja kas see neid huvitab.
Kuid Uska näeb ka teist ammendamatut ressurssi – õpilaste iseseisvat õppimist. Tema hinnangul on Eesti koolil viimane aeg loobuda Paunvere kooli rahvusromantilisest mudelist, kus õpilased said uusi teadmisi ainult õpetaja Laurilt ning õpetajata oli neil võimatu õppida.
Tänapäeval on õpilastel krihvli ja tahvli asemel tohutult õppematerjali, millest on võimalik täiesti iseseisvalt õppida. „Õpilased tuleb panna iseseisvalt õppima, mitte otsida õpetajat, kes neile õpikut ümber jutustaks,“ ütleb Urmas Uska. Õpetaja peab muutuma õpiku ümberjutustajast õpilaste iseseisva õppimise korraldajaks ja õppimise küsimustes konsulteerijaks, ütleb ta.
Uska soovitab õpilastele iseseisvalt õppimist õpetada ja harjutada seda alusastmest kuni kooli lõpuni. Efektiivselt õppimise oskus peab olema kogu kooli vältel päevakorral. Tema ise laseb asendustunde andes õpilastel sageli uut teemat kõigepealt iseseisvalt lugeda, sealt olulise välja tuua ning tekkinud küsimused vihikusse kirjutada, misjärel arutatakse kirjapandu õpetajaga läbi.
Heateo Haridusfond uurib õpetajate välismaalt sissetoomist, kuid Urmas Uska ütleb, et samal ajal tasuks meie noortel õpetajatel mõelda välismaale õpetama minemisele. Tema on õpetanud noore õpetajana füüsikat Aafrikas ja peab seda suurepäraseks kogemuseks. Hiljuti uuris ta Lähis-Idas õpetamise võimalusi ja sai teada, et näiteks Araabia Ühendemiraatides teenib noor õpetaja 4000–5000 dollarit kuus.
ASÕP
Paljudest asendusõpetajatest on saanud põhikohaga õpetajad
ASÕP-i värbamis- ja koolitusjuht Liis Vahemets ja tegevjuht Kadri Männisalu rõhutavad, et asendusõpetajad leevendavad õpetajate defitsiiti märkimisväärsel määral. Seda esiteks asendustunde andes. Teiseks jäävad paljud asendajad pärast asendamist päriselt kooli tööle, kusjuures see on neil juba üsna kindel otsus, sest asendusõpetaja on andnud tunde väga erinevates koolides ja tal on ettekujutus, mida tänapäeva kool endast kujutab. Kui ülikoolist kooli läinud noor õpetaja vaevleb esimesel tööaastal väga suure ülekoormuse käes, siis asendusõpetaja saab tasapisi õpetajatöösse sisse elada. Kes tahaksid õpetajaks hakata, et õpetajapuuduse vähenemisse oma panus anda, võiksid alustada asendusõpetajana, arvab Liis Vahemets.
Praeguseks on ASÕP viieaastane ja programmiga on liitunud juba 2500 asendusõpetajat. Tõsi, enamik neist on varus, kuid pidevalt annab asendustunde 615 asendajat ja neid kutsub tunde andma 217 kooli – ligi pool Eesti koolidest. Iga kuu käib koolides 50–70 asendusõpetajat, suuremate haiguspuhangute ajal ka üle saja. Püsivalt jääb õpetajana kooli tööle 15–20 protsenti asendamas käinutest – nemad on samuti õpetajad väljastpoolt süsteemi
Kas teiegi võiksite asendusõpetajaks hakata? Vaadake, kas teie õppeainega õpetajaid on koolides vaja. Kõige rohkem küsivad koolid ASÕP-ilt klassi- ja abiõpetajaid, inglise keele, aga ka eesti keele ja kirjanduse ning reaalainete õpetajaid. Kui kuulute nende hulka, siis tasub ASÕP-iga ühendust võtta. ASÕP teeb koolitusi ka, kui vaja. Kui koolid küsisid palju matemaatikaõpetajaid, siis võttis ASÕP ühendust koolitusfirmaga Oskuste Labor ja asendusõpetajatele korraldati matemaatika õpetamise koolitus. Ukraina sõjapõgenike laste saabudes oli aga vaja traumatundlikku õpetamist valdavaid asendusõpetajaid ja siis koolitasid ASÕP-i töötajaid Tartu Ülikooli spetsialistid.
HEATEO HARIDUSFOND
Toetame koolijuhtide arengut ja toome õpetajaid välismaalt!
Heateo Haridusfond on toetanud õpetajate koolidesse toomist väljastpoolt süsteemi. Näiteks on fond toetanud „Noored kooli“ programmi, ASÕP-it, ja paljusid teisi kodanike haridusalgatusi, mis kõik aitavad õpetajapuudust leevendada.
Heateo Haridusfondi asutaja Martin Villig ning portfellijuht Kadri Väljaste toovad välja, et ka koolijuhtimise kvaliteet vähendab kaadri voolavust ja õpetajate defitsiiti, sest hea keskkonnaga koolist lahkuvad õpetajad harvem. Sellest mõttest lähtudes toetab Heateo Haridusfond koolijuhtide praktikaprogrammi, milles koolidirektorid saavad käia hea juhtimiskvaliteediga ettevõtetes praktikal, et seal kogetust midagi oma koolis kasutusele võtta. Teiseks toetab Heateo Haridusfond ühe osapoolena koolijuhtide kompetentsi- ja karjäärimudeli väljatöötamist ning kohalikke omavalitsusi uute koolijuhtide värbamisel. Fondil on ilmumas värbamise käsiraamat.
Füüsikaõpetajatest on väga-väga suur puudus ja siingi on Heateo Haridusfond appi tulnud, toetades füüsika praktiliste tööde õppekomplektide väljatöötamist (neid teeb firma Praktikal). Õpetajal on nende õppevahenditega põnevam tundi anda ja õpilastel on samuti huvitavam – võib-olla isegi nii huvitav, et nad tahaksid edaspidi füüsikaõpetajaks saada.
Heateo Haridusfondilt tuleb ka üks küllaltki ootamatu idee. Nimelt pakub Martin Villig, et suurema õpetajate puuduse korral võiks õpetajaid ka teistest riikidest Eestisse tuua. Tulijad õpiksid eesti keele selgeks ja hakkaksid õpetama. Keel ei peaks olema probleem. Näiteks Narvast TLÜ-sse õpetajaks õppima tulnud noored on eesti keele korralikult selgeks saanud. Ja juba mõnda aega on meedia lemmik Türgist Eestisse pagenud kurd Celal Yildirim, kes õpetab juba teist aastat eesti koolis eesti keeles matemaatikat, sealhulgas Ukraina lastele.
PAGULASÕPETAJAD
Õpetame õpetajatest pagulastele eesti keele selgeks
Selgub, et ka Eestis elavad pagulasedki on haridusalaseks kodanikualgatuseks valmis. Mõni nädal tagasi tuli Õpetajate Lehe toimetusse grupp kurdi rahvusest õpetajaid, kes on tulnud olude sunnil Türgist Eestisse elama. Õpetajate grupi kokku kutsunud Celal Yildirim ütleb, et kõik tema tuttavad tahavad töötada Eestis õpetajatena, kuid seda takistab eesti keele tagasihoidlik oskus. Ta usub, et nad saaksid eesti keele selgeks ühe aastaga, kui keeleõppes oleks rohkem tuge. Eesti keel olevat kurdidele mitmeski mõttes lihtne: hääldatakse nagu kirjutatakse, ü-d ja teisi täppidega tähti on ka kurdi keeles, eesti keelt hääldatakse selgelt nagu itaalia keelt jne. Arusaadavalt vajavad eesti keele õppijad aga natuke riigi toetust, et eesti keele õppimises oleks selge süsteem, seda saaks teha järjekindlamalt ning keegi õppijaid julgustaks ja innustaks.
Celal Yildirim sai eesti keele selgeks ühe aastaga ja õpetab juba teist aastat eesti keeles matemaatikat. Tema sõber Tahsin Kayurga oskab eesti keelt nii hästi, et kandideeris „Noored kooli“ programmi ja pääses seal teise vooru. Praegu käib Tahsin Celali matemaatikatunde vaatamas, et matemaatika õpetamise sõnavara omandada. Nad teavad ka süüria ja iraagi pagulasi, kes on pidanud oma kodumaalt lahkuma ning soovivad Eestis õpetajana töötada.
Aga kui nad ei vasta meie õpetaja kutsestandardile? Siis saavad nad hakata ümber õppima, nagu teevad seda praegu Ukraina arstid, õed jt.
Võtkem keeleõppes eeskuju Soomest ja Saksamaast!
Aga ikkagi eesti keel. Celal Yildirim märgib, et tema on iseseisvalt õppija. Kui ta Eestisse saabus, õppis ta telefoni toel eesti keelt 6–7 tundi päevas. Praegu õpetab ta eesti koolis eesti keeles matemaatikat ja õpib samal ajal TLÜ-s matemaatika õpetamise metoodikat – et tema ettevalmistus vastaks meie kutsestandardile. Kas poleks tore, kui paljud teisedki varem õpetajana töötanud välismaalased võtaksid ette Yildirimiga sarnase karjääri?
Paraku ei ole kõik inimesed iseseisvalt õppijad ja vajavad keelekursusi. Yildirimil on Soomes ja Saksamaal tuttavaid, kes õpivad seal soome ja saksa keelt viis päeva nädalas kella üheksast viieni. Ja saavad keele ühe aastaga selgeks. Eestigi võiks välismaalt tulnud õpetajatele intensiivselt keelt õpetada. Ka Yildirim on veendunud, et ühe aastaga, aga kahega kindlasti, saaksid tema sõbrad ja tuttavad siis eesti keele C1-tasemel selgeks.
Millest räägiti pagulaste vestlusringis
Õpetajate Lehe vestlusringi kuus osalejat – Celal Yildirim, Sibel Yilan, Zeynep Kayurga, Tahsin Kayurga, Osman Istif ja Şule Istif – tutvustasid ennast kõik eesti keeles. Kaks neist on olnud Türgis klassiõpetajad, kaks matemaatikaõpetajad ning üks geograafia- ja teine bioloogiaõpetaja.
Kuidas nad eesti keelt õppisid? Celal Yildirim õppis telefoni abil, kuid ka seriaali „Õnne 13“ vaadates. Sibel Yilan on käinud keelekursustel ja jõudnud B2-tasemele. Praegu õpib ta eesti keelt laste kõrvalt internetist ja raamatutest. Zeynep Kayurga käib B1-keelekursusel, tal on keelesõber, kellega vestleb, lisaks eestlasest sõber, kellega ta samuti eesti keeles rääkida saab. Tahsin Kayurga vaatab samuti seriaali „Õnne 13“ ja käib B2 ning Tartu rahvaülikooli keelekursusel. Lisaks kasutab Keeletee materjale, vaatab eestikeelseid videoid ja loeb eestikeelseid artikleid. Osman Istif kasutab Keeleteed ja õpibki eesti keelt kõige rohkem internetist. Natuke vaatab ka ETV-d. Şule Istif kasutab Keeleteed ja Keeleklikki, on käinud keelekursusel, harjutab eesti keelt Pagulasabis töökaaslastega, suhtleb keelesõbraga ja õpib kodus eesti keelt raamatust. Me näeme, et eesti keele õppimine juba käib.
Kuidas saaks eesti keelt paremini õppida? Kõik vestlusringis osalejad märgivad, et Eestis on keelekursusi liiga vähe. Kaks korda nädalas toimuvatest kursustest ei piisa. Eesti keele kursused peaksid toimuma iga päev nagu Soomes ja Saksamaal.
Eestikeelsete raamatute lugemine on üks eesti keele õppimise viise. Celal Yildirim on lugenud läbi „Tõe ja õiguse“ ja „Kevade“. Ta märgib, et algajale eesti keele õppijale on need liiga rasked ja ka liiga kurvad – „Tõe ja õiguse“ lugemine ajas teda korduvalt nutma. Kuid on ka lihtsamas eesti keeles raamatuid.
Türgis õpetajana töötanud õpetajad külastaksid meelsasti Eesti koolides eri õppeainete tunde. Nii saaksid nad teada, kuidas Eestis õpetatakse, ja saaksid harjutada oma õppeaine õpetamise sõnavara. Tahsin Kayurga juba käibki oma sõbra Celal Yildirimi matemaatikatunde vaatamas.
Vestlusringis leitakse, et kõigepealt tuleks õppida oma õppeaine eesti keelt, sest see on lihtsam. Nii saab välismaalane kiiremini õpetajana tööle asuda. See tähendab, et bioloogiaõpetajatele tuleks õpetada bioloogia õpetamiseks vajalikku eesti keelt, matemaatikaõpetajale matemaatika õpetamiseks vajalikku eesti keelt jne.
Kust tuli mõte pagulastest õpetajad Õpetajate Lehe toimetusse kutsuda? Celal Yildirim luges Õpetajate Lehest, et Eestis peetakse plaani kutsuda õpetajaid välismaalt. Tema tunneb paljusid juba Eestisse elama tulnud kogenud õpetajaid. Kui aidata neil ühe aastaga eesti keel selgeks õppida, siis võiksid nad Eestis õpetajana tööle asuda. See oleks hea nii Eestile kui ka välismaalt tulnud õpetajatele – nad ei peaks enam näiteks kokana töötama.
Digiõps
Puuduvat õpetajat saab asendada veebiõpetaja
Digiõpsid on samuti kodanikualgatuse korras õpetajapuuduse proleemi leevendama asunud. Õpetajate Lehele saadetud artiklis kirjutavad nad, kuidas Digiõpsi üks asutajatest, Pille Laine pidi koolis õpetajana töötades asendama kolleege sellistes õppeainetes, mille õpetamist ta polnud kunagi õppinud. Nagu loteriipiletiga tõmbas endale õppeaine. Näiteks õpetas ta olude sunnil kaheksandale klassile bioloogiat, ehkki ise on klassõpetaja. Kõigepealt õppis teema õpiku ja töövihiku abil selgeks ning siis õpetas sama asja õpilastele.
Digiõpsi teine asutajaliige Anneli Vetka aga nägi, kuidas ühes väikeses koolis endale füüsikaõpetaja leiti. Loogika oli selline: majandusjuhataja vahetab koolis elektripirne, pirnid on nagu elekter, elekter on nagu füüsika – järelikult võib majandusjuhataja lastele füüsikat õpetada. See oli siiski mingi lahendus, kuigi kaugel parimast võimalikust. Mõnigi kord õpetajat aga lihtsalt ei leitagi ja tunnid jäävad ära.
Just selliste kurbade näidete põhjuseid ja tagajärgi hinnates arendasid Pille Laine, Anneli Vetka, Margot Semilarski ja Bianka Makoid välja MTÜ Digiõps. Ühing koondab kvalifitseeritud õpetajaid, kes annavad veebipõhiseid reaalajas toimuvaid kontakttunde koolis, kuid ka veebipõhiseid eratunde õpilastele, kes vajavad täiendavat tuge.
Digiõpsi õpetaja suur eelis on, et ta saab õpetada ükskõik missuguses maailma paigas asuvas koolis ega pea ise elama Eestis. Kui kool otsib kvalifitseeritud aineõpetajat, siis Digiõps on koondanud neid enda juurde piisavalt, nii et koolijuht võib julgelt Digiõpsi poole pöörduda. Digiõps tuleb ka kaugemal asuvatesse koolidesse, kuhu õpetajad enamasti ei kandideeri.
Digiõpsi asutajaliikme Margot Semilarski meelest teeb õpetaja leidmise keeruliseks asjaolu, et väiksed koolid ei saa pakkuda aineõpetajatele mõistlikku töökoormust. Kui ühes koolis on töökoormust 0,4 ja teises koolis samuti 0,4, siis peab õpetaja sõitma 30, 50 või enamgi kilomeetrit tööle ja teist niisama palju tagasi, mis on kurnav, ja õpetaja hakkabki uue töö otsimisele mõtlema. Kui nii palju sõita, siis parem juba kaubikujuhina. Aga miks ei võiks seesama õpetaja õpetada ühes koolis õpilastega otsekontaktis olles ja teises koolis veebi kaudu? Digiõpsina võib õpetada ka põhitöö kõrvalt.
Digiõpsil on õpilastega väga hea kontakt
Pille Laine sõnul ei ole õpilastega veebi teel nii raske kontakti luua, kui räägitakse. Kas kontakt tekib või mitte – see sõltub eelkõige õpetajast. Mõni õpetaja on saanud veebi teel õpetades oma õpilaste hulgas väga populaarseks. Näiteks teavad digiõpsid juhtumit, kus põhikoolilõpetajad kutsusid veebi teel tunde andnud õpetaja oma lõpuaktusele, ja seda täiesti omal algatusel. Noortel oli väga hea meel õpetajaga ka päriselt kokku saada.
Õpilastega kontakti saamist veebitunnis on Digiõps arutanud kolmel korral ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega. Digiõps on teinud läbi veebitundide katsetamise perioodi ja saanud nii õpetajatelt, õpilastelt kui ka koolide juhtkondadelt tagasisidet, mis lükkab ümber ettekujutuse, nagu ei saaks õpetaja veebi teel õpilastega kontakti.
Pille Laine hinnangul tõukas koroonapandeemia koole digiteenuseid kasutama: „Varem mõtlesime, et mismoodi me veebis õpetame. Ei, kindlasti mitte!“ Koroonapandeemia õpetas, et kõik on võimalik nii laste kui täiskasvanutega. Suhelda saab, koosolekuid pidada saab, õpetada saab ka.
Margot Semilarski tõdeb, et loomulikult erineb klassis õpetamine veebis õpetamisest: „Need tunnid nõuavad erinevat ettevalmistust. Sa pead ikka väga täpselt läbi mõtlema, kuidas lapsi veebis kaasad, mil moel neid mentaalselt aktiivsena hoiad.“
Semilarski tunnistab, et distantsõpe oli kui vesi digiõpside veskile. Digitaalseid lahendusi enam ei võõristata. Kui pandeemia päevil olid lapsed veebiõppe ajal oma kodudes, siis digiõpsid õpetavad tunniplaanis olevaid tunde nii, et lapsed on koolis oma klassis, nagu tunniplaan ette näeb. Veebiõpe annab ka haigeks jäänud õpilastele võimaluse ainetundides osaleda.
Pille Laine sõnul räägiti enne koroonat, et õpetajad peaksid rohkem veebivõimalusi kasutama. „Hüpe, mis koroona ajal digilahenduste kasutamises koolides ära tehti, oli tõeline digihüpe.“
Margot Semilarski lisab, et kõigile distantsõpe ei sobi ega hakkagi sobima. Samas ootavad paljud õpilased distantsõpet pikisilmi, sest saavad nii olla iseseisvamad.
Keda oodatakse digiõpside hulka?
MTÜ Digiõps loodab, et nende juurde leiavad tee nii õpetajad, kes soovivad lisateenistust, kui ka koolijuhid, kes otsivad personali. Margot Semilarski sõnul on ettevõtmise üllas pool neile olulisem kui tulu.
Miks peaks koolijuht valima digiõpetaja just Digiõpsist?
Semilarski selgitab: „Koolijuht saab meie vahendusel kvalifitseeritud aineõpetajaid, kellel on nii aine-, metoodilised kui ka digiteadmised. Meie teenust kasutades hoiab koolijuht kokku aega – ta ei pea ise õpetajat otsima ega viima läbi töövestlusi või muud töölevõtmisega seotut.
Kaks aastat katsetamist on näidanud, et kui alguses vajatakse digiõpetajaga tunnis abiõpetajat, kes jälgib korda, siis ajaga muutub ekraanil olev õpetaja õpilaste jaoks nii tavaliseks, et abiõpetajat enam vaja ei ole.
Digiõpsi teenus on uudne ning tegijad usuvad, et distantsilt õppimine on mitte üksnes võimalik, vaid muudab kvaliteetse hariduse kättesaadavamaks ka kõige kaugemas Eestimaa nurgas. Ja miks mitte kogu maailmas!?
Kui palju hariduse kodanikualgatustest abi on?
Väga palju. See on ka üks põhjus, miks HTM mõnegagi neist koostööd teeb ja neid toetab. Kuid enamasti jäävad kodanikualgatused siiski abistaja rolli, ja seda ka õpetajate nappuse leevendamisel. Põhiline osa õpetajatest jõuab koolidesse ikkagi ülikoolidest. Ka väljastpoolt haridussüsteemi õpetajaks tulnud astuvad ülikooli, et oma õpetajatööle professionaalne põhi alla saada.
Teisalt oleks meil õpetajapuudusega seotud probleemid palju teravamad, kui koolidel kodanikualgatuse korras tekkinud abilisi ei oleks. Suured süsteemid on suhteliselt jäigad ja vajavad väikesi, kiireid ja paindlikke abilisi.
Lp. ARUTLEJAD!
ÕPETAJA ei ole inimene, kes SEISAB KLASSI EES vaid oma ainet, arengupsühholoogiat, didaktikat ja rahvuskultuuri tundev (selleks koolitatud) inimene, kes töötab PEDAGOOGILISTE PÕHIMÕTETE järgi.
Neid inimesi jääb järjest vähemaks… Kas meie rahvusliku ja teadusele toetuva KOOLI on kusagil-keegi otsustanud tõesti kaotada?