Optimism on tegelikult realism: klassikultuuri esmaabi
Ajalooliselt on kooli eesmärk olnud individualistlik – tagada igale kodanikule algne kirjaoskus. Missioon on täidetud! Vahetagem nüüd käiku ja keskendugem oskusele, mida meie ühiskond praegu vaieldamatult vajab: meeskonnatööle.
Töötan paljude klassidega ja neil kõigil on oma klassikultuur. Mõnes klassis on õhustik tuntavalt soe, nii et see äratab lootust inimkonna tuleviku suhtes. Paraku leidub ka üsna destruktiivse klassikultuuriga klasse.
Õpetada lõhkuva kultuuriga klassi 45 minutit on raske töö, aga kuidas peab tundma end õpilane, kes veedab sellises klassis terve päeva, on raske ette kujutada. Viis päeva nädalas. Aastate kaupa.
Kui tugevate ja hea kultuuriga klasside õpilased enamasti naudivad koolielu ja innustavad üksteist, siis probleemsete klasside õpilased kipuvad üksteise jalgealust õõnestama ning leiavad aja jooksul üha vähem motivatsiooni õppimiseks.
Mulle tundub, et lõviosa kooliprobleemide ja madalate õpitulemuste põhjuseks võib pidada just lõhkuvat klassikultuuri, seetõttu on ülimalt oluline probleemiga tegeleda.
Klassikultuuride sümptomid
Probleemsetes klassides tehakse risti vastupidist sellele, mida heade sotsiaalsete oskustega klassides. Korralikus klassis on õpilased tähelepanelikud, käitumisraskustega klassis kipuvad nad olema hüperaktiivsed ja hajameelsed. Hästi toimiva klassikultuuriga klassis on õpilased sisemiselt motiveeritud, destruktiivse klassikultuuri puhul juhinduvad aga enamasti välistest motivaatoritest, nagu hinded, preemiad ja karistused.
Hästi toimivates klassides on õpilased üksteise suhtes hoolivad, halvasti toimivates tülitsetakse ühtelugu. Ühtedes kuulavad õpilased kaaslasi lugupidavalt ja kõnelevad kordamööda, teistes on õpilastel komme üksteisest üle rääkida, tekitades seeläbi müra ja taustasuminat.
Kui ühed on akadeemiliselt ambitsioonikad ja julgevad võtta vastutust, siis teised kipuvad väärtustama pigem sõprussuhteid ja lõbusat ajaviidet. Nad on kas alusetult enesekindlad või löövad käega, nad otsivad vabandusi.
Kui ühtede jaoks pakub maailm pinget, siis teised sumbuvad ruttu igavusse. Ühed ei anna kergesti alla, teised on juba ammu alla andnud.
Hariduse eesmärk on ka probleemsed klassid hästitoimivate klasside võrku lülitada. Erakordselt lõhkuva kultuuriga klasside puhul võib tunduda, et lüliti on kinni kiilunud ja roostes, kuid ümberlülitus on nendegi puhul võimalik. Õpetajatel on selleks tuhat meetodit ja sel teemal on kirjutatud tohutu hulk raamatuid.
Destruktiivne klassikultuur on kriis, mille leevendamiseks tuleb kasutada kõikvõimalikke vahendeid. Käitumisraskustega klass on nagu pusle – selles on palju omavahel seotud tükke, mille kokkupanemisel ei saa me loota kiirele ega lihtsale lahendusele. Järgnevalt pakun välja mõned mõtted, mida eri olukordades kaaluda.
Abi oleks klassikultuuri mentorist, käitumishinnetest ja muustki
Klassikultuur tuleb prioriteetide nimistus esikohale seada, sest see pole mitte üksnes kõige ülejäänu vundament, vaid ka hoob, mille abil tõhusaid muutusi ellu kutsuda.
Mis kõik muutuks äkitselt võimalikuks, kui seaksime klassikultuuri ühiseks, isegi õppekavast olulisemaks prioriteediks? Klassikultuuri tähtsuse tõttu tuleks olemasolevad ressursid suunata eelkõige just selle arendamisele ja hoidmisele. Klassikultuuri parandamisel pole realistlik loota ainult klassijuhatajatele, isegi mitte kõige täiuslikumatele.
Probleemsete klasside aitamine eeldab, et koolis töötavad inimesed suhtlevad omavahel tihedalt ja ühise eesmärgi nimel. Praegu vastutavad klassikultuuri eest paraku klassijuhatajad ainuisikuliselt – seda hoolimata asjaolust, et mõnel puhul võivad nad „oma“ klassi näha vaid korra-paar nädalas. Samal ajal keskenduvad koolijuhid koolikultuurile, aineõpetajad oma aine õpetamisele ning tugispetsialistid tööle üksikute õpilastega.
Haridustöötajate autonoomsus on Eesti haridussüsteemi üks tugevusi, kuid kui loodame oma õpilastele tipptasemel tiimitööd õpetada, peame seda esmalt ise valdama ja rakendama.
Ühe alternatiivse lahendusena võiksid käitumisprobleemidega klassid saada tuge klassikultuuri mentorist, kes õpetaks õpilasi ühise meeskonnana tegutsema. Praegu eraldatakse probleemsed õpilased sageli nende klassikeskkonnast, et neid siis nagu kuumi kartuleid ühelt tugiisikult teisele veeretada. Ent selline tegevus annab kõigile vale signaali ja oodatud tulemust ei saavutata. Ideaalis võiks probleemse klassiga terve koolipäeva jooksul kaasa liikuda mentor, klassijuhataja või juhtkonna liige, kes võtaks – kuni olukorra paranemiseni – kogu protsessi eest vastutuse.
Vastutav isik ei pea tingimata kogu aeg ise kohal olema, kuid võiks iga tunni alguses ja/või lõpus korraks sisse põigata. Muidu on algkooliastmest kõrgemal olevad klassid põhimõtteliselt omapäi jäetud. Tunniplaani 45-minutiline konveierilint on sealjuures tõsiseks takistuseks. Klassid teevad praegu ühes tunnis edusamme, aga takerduvad järgmises vanadesse mustritesse, samuti on liigagi tavaline, et klass käitub oma klassijuhataja silme all parimal moel, kuid muutub täielikult teiste õpetajate tundides. On selge, et destruktiivsete harjumuste seljatamine nõuab täiskohaga töökohta.
Veel üks võimalus on kutsuda tundidesse inspireerivaid külalisi. USA hinnatud teleprodutsent ja lastesaadete juht Fred Rogers on rääkinud sügavast mõjust, mida avaldab professionaali tegevuse jälgimine või temaga vestlemine klassiruumis: „Nähes, kuidas külaline armastab oma tööd, tajuvad õpilased, et selline suhtumine on midagi vahvat.“ Probleemsed klassid vajavad just sellist värske õhu sõõmu. Ekskursioonid küll rikastavad koolielu, kuid nende mõju ei kandu kergesti üle klassiruumi. Vastupidi, need võivad tahtmatult tugevdada tunnet, et lahedad asjad toimuvad väljaspool kooliseinu.
Klasse võiks hinnata ühtse tervikuna. See aitaks õpilastel mõista klassikultuuri kui olulist õpiväljundit ning osutaks kitsaskohtadele. Lisaks võiks üksikute õpilaste panust meeskonnatöösse hinnata senisest intensiivsemalt, mitte ainult tagasiside, vaid ka hinnetega. Käitumisele antud tagasiside jätab õpilase sageli ükskõikseks, hinnetest seevastu hoolib enamik – sealhulgas need, kes käituvad halvasti. Usun, et käitumise hindamine on sama oluline kui teadmiste testid. Iroonilisel kombel vajavad probleemsed klassid mõnikord hindeid, et tuletada neile meelde kultuuri parandamise protsessi olulisust.
Loomulikult on mitmeid teisigi võimalusi, kuidas õpilasi koostööle suunata. Näiteks Jaapani programmis „Shokuiku“ on riikliku õppekava ametlik osa lõunatund, mille käigus õpilased serveerivad üksteisele lõunasööki ning seejärel koristavad ühise tiimina. Miski ei arenda meeskonnatööd paremini kui taoline vastastikune abistamine!
USA-s annavad taastava õiguse programmid õpilastele vastutuse mitte ainult konfliktide lahendamise, vaid ka tagajärgedega tegelemise eest. On tõestatud, et taolised programmid vähendavad ebakohast käitumist märgatavalt. Lisaks leidub hulgaliselt viise, kuidas õpilased saavad klassikultuuri vähesemal määral panustada, olgu siin näiteks mu kolleegide poolt algklassiõpilastele jagatud rollid, mis ulatuvad traditsioonilisest tahvlipuhastajast kuni uuenduslikumate värske õhu tagaja, tunniplaani valvuri ja ideede genereerijani välja.
Ümber saab joonistada koguni klasside piire. Enamikus koolides on klassid üksteisest nagu raudse eesriidega eraldatud riigid. Kuid hea käitumine vajab häid eeskujusid ja jäljendamist väärivaid mudeleid – klassidel tuleb oma isolatsioonist väljuda. Selle saavutamiseks võib näiteks probleemseid õpilasi saata vaatlejatena teistesse klassidesse või, vastupidi, tuua teiste klasside tugevaid õpilasi saadikutena probleemsesse klassikeskkonda. Muidugi võivad klassid ka arendada pädevusi mitmesugustel teemadel ning jagada õpitut üksteisega, lavastada üksteisele etendusi jpm.
Veel üks asjalik viis, kuidas käitumisraskustega klasse toetada, on lihtne kontroll: kas õpilased ikka mõistavad, miks käitumisnormid on just sellised, nagu need on? Tihtilugu on nii, et halva käitumise korral tsiteeritakse õpilastele kooli armastatud kodukorda – kuni õpilased sellise jutu peale täielikult kõrvad sulgevad. Ometi on nii palju igapäevaseid asju, mida tugevad klassid teevad automaatselt ja probleemsed klassid lihtsalt ei mõista. Käitumisraskustega klassid kas ei mõista norme või ei nõustu reeglite taga oleva loogikaga, ning just seepärast ületavad nad piire, kus aga vähegi saavad. Laias laastus võib öelda, et tänu internetile ei pea paljud õpilased kooli enam teadmiste ülemvalitsejaks ning ka klassikultuur sõltub seega üha enam õpilaste siirast, sisemisest kaasatusest.
Käitumisraskustega klasside puhul status quo ei toimi
Kuna status quo probleemsete klasside puhul ilmselgelt ei toimi, ei pääse me siin üle ega ümber kastist-välja-mõtlemisest. Üks strateegia on otsida ideid väljastpoolt pedagoogilist traditsiooni.
Näiteks sõjaväes, kus meeskonnatöö on omaette peenhäälestatud teadus, asendataks 5.b kohe mõne meeskonnavaimu ja motivatsiooni ergutava nimega (nt 5. Vaprus); sarnaselt on Eestis juba koole, kus abstraktse tähe asemel kannab klass mõne tuntud vilistlase või kohaliku suurkuju nime (nt 5. Wiedemann).
Lennunduses ja ehituses, kus meeskonnatöö on edu jaoks sama kriitilise tähtsusega, kasutatakse protsessi sujuvuse tagamiseks kontrollnimekirju, nagu Atul Gawande on kirjeldanud oma raamatus „Kontrollnimekirja manifest: kuidas teha asju õigesti“ („The Checklist Manifesto: How to Get Things Right“). Sama võiks olla kasulik ka klassiruumis.
Loomulikult pakub ideid ka neuroteadus. Näiteks on neuroteadlased leidnud, et autentse tänulikkuse regulaarne väljendamine ja vastuvõtmine võib meie ajus sõna otseses mõttes ümber lülitada kaitsva/võitleva/äreva neuroahela positiivseks/koostööaltiks/rahulolevaks. Tänulikkuse väljendamine ja veelgi enam selle vastuvõtmine vähendab stressi, suurendab eneseväärtustunnet, kutsub esile prosotsiaalset käitumist ja võib isegi suurendada motivatsiooni – see on hariduse püha graal. Lisaks sellele on tõestatud, et tõelise tänulikkuse avaldamine parandab kõigi nende sotsiaalseid oskusi, kes seda pealt näevad, mitte ainult ühe või kahe otseselt seotud isiku omi.
Spordis loob vastastiimidega võistlemine tohutult tugeva meeskonnavaimu. Ehk ei teeks paha, kui klassid saaksid omavahel mõnel mitteakadeemilisel areenil mõõtu võtta. Probleemse kultuuriga klassid võivad särada tegevustes, kus loomingulisus ja vaprus oluliseks osutuvad.
Siinkohal on abi, kui tunnistame endale: klassid, kus esineb käitumisprobleeme, võivad saada meie parimateks klassideks. Probleemsete klasside õpilased on sageli äärmiselt sõbralikud, julged ja tundlikud. Mõnikord on probleemsed klassid täis andekaid õpilasi, kes lihtsalt ei ole veel koolieluga õiget klappi leidnud. Destruktiivse kultuuriga klass on nagu ilma piduriteta Ferrari – praeguses seisukorras põhjustab see ühe avarii teise järel, kuid mõninga nokitsemise järel võib teha hämmastavat sõitu.
Näide minu enda kogemusest. Töötan inglise keele õpetajana ja kui mu õpilased astuvad klassi, ütlen sageli naljatledes: „Welcome to America!“ Hiljuti kurtsid paar keerulisemat õpilast ühest mu keerulisemast klassist, et see ei ole Ameerika, vaid Eesti. Nende vastulause oli selgelt mõeldud kriitikana minu keelekümblusmeetoditele. Pärast mõningast pedagoogilist judo’t mõtlesid õpilased aga meie klassiruumi jaoks välja uue nime – Britstonia – ning kujundasid sellele oma lipu. Lipp ripub nüüd uhkelt klassiruumi uksel koos sildiga, millel kirjas: „Welcome to Britstonia, mate!“ („Tere tulemast Britstoniasse, sõber!“) Sellist laadi loomingulise ja moraali tõstva harjutuse peale võis tulla ainult üks probleemne klass.
Uuring uuringu järel on tõestanud, kui oluline on oodata õpilastelt head. Tulenevalt Pygmalioni efektist on meie suurimaks väljakutseks lõhkuva klassikultuuriga klasside puhul õpetaja ootused selliste klassidega silmitsi seistes. Väljakutse pole ehk mitte klass ise, vaid sõlm, mis tekib õpetaja kõhus enne tunni algust probleemses klassis.
Toon kaks näidet kirjandusest, üks klassikaline ja üks hiljutine. 1980-ndatel avastas matemaatikaprofessor Philip Uri Treisman, et probleemsete klasside aheldamine „tühimikke lappivate“ parandustööde külge kahjustab nende sooritust, samas kui palju raskemad ülesanded, mida nad lahendavad ühtse meeskonnana, annavad vastupidise tulemuse – matemaatiline sooritus paraneb, õpilaste enesekuvand muutub radikaalselt.
2021. aastal kinnitas Paul Caldarella jt uurimus empiiriliselt seda, mida me alati intuitiivselt teadsime – et kiituse ja kriitika suhe on lineaarses seoses klassi käitumisega: mida rohkem kiitust, seda parem käitumine. Seega pole mingit põhjust, miks peaksime käitumisraskustega klassidesse fatalistlikult suhtuma. Optimism on tegelikult realism.
Meeskonnatöö üks võtmeaspekt on süüdistava nõiajahi vältimine. Käitumisraskustega klassides võib see tunduda pea võimatu; mõistetavatel põhjustel kiputakse klassikultuuri probleemide tekkides teatud õpilastele – ja sageli ka õpetajatele või lastevanematele – näpuga osutama. Loomulikult jääb vastutuse võtmine alati probleemilahenduse oluliseks osaks, ent süüdistamine toodab soovitule vastupidist tulemust.
Käitumisraskustega klassid upuvad juba niigi süüdistuste merre – see on nende probleemi üks juurpõhjuseid. Klassikultuur on kõigi asjaosaliste ühisprojekt. Süüst lähtumine lööb inimeste vahele kiilu ning pöörab nad näoga minevikku ja ülalt alla vaatama, samal ajal kui probleemse klassi aitamiseks tuleb tuua inimesed kokku, julgustada neid vaatama ette- ja ülespoole.
Keeruliste klasside mõistatuse lahendamisest on kergem rääkida kui seda teha. Ometi on see pingutus vaeva väärt, sest iga õpilase haridus sõltub tema klassi tugevusest.
Meeskonnatöö arendamine on missioon, mis ei tohi läbi kukkuda. Me peame hoolitsema metsa eest, et päästa selles kasvavad puud.
Aitäh väga sisuka artikli eest!