Tiina Kütt: „Koolipikendust ei maksa karta“

Igal aastal on lapsi, kes ühel või teisel põhjusel ei ole veel valmis kooliteed alustama ning kelle koolikohustuse täitmine lükkub aasta võrra edasi. Harno õppenõustamisteenuste osakonna juhataja Tiina Kütt ütleb, et koolipikendust saab taotleda kõigis 16 Rajaleidja keskuses. Ehkki seaduse järgi võib koolipikendust küsida kogu aasta jooksul, võtab menetlus aega. Kuna kooliväline nõustamismeeskond peab jõudma otsuse augusti lõpuks ära teha, on praegu taotluse tegemiseks viimane aeg.

Mille alusel koolipikendust antakse?

PGS-is on kirjas, et kooliväline nõustamismeeskond annab lapsele soovituse kooli minna aasta hiljem, kui lapse tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed ja enesekohased oskused ei ole veel õpingute alustamiseks vajalikul määral välja kujunenud. Näiteks kui laps on rahutu ja püsimatu, ta ei oska veel sõnu kokku lugeda ega saa igapäevaste asjadega hästi hakkama. Samuti on põhjuseks lapse tervis – kui laps vajab haigusest, traumast või tervisehäirest tulenevalt pikaajalist ravi ning tema terviseseisund ei võimalda igapäevases õppetöös osaleda. Koolipikenduse saanud laste puhul paistab silma kõneprobleem. Oluline on teada, et koolikohustust saab aasta võrra edasi lükata ainult Rajaleidja otsusega.

Kui palju lapsi igal aastal koolipikendust taotleb?

2022. aastal said koolipikenduse 543 last, 149 tüdrukut ja 394 poissi. Viimastel aastatel on see arv püsinud enam-vähem sama. Väikesi erinevusi aastate lõikes ja piirkonniti siiski on. Näiteks on mõnes maakonnas mingil aastal ootamatult palju koolipikenduse taotlusi, mis võib viidata soovile lahendada koolipikendusega pigem sotsiaalseid probleeme. Või siis soovib tavatult palju vanemaid panna lapse ettenähtust varem kooli. Ka selle taga võib olla tasuta koolitoit, transport jne.

Kuidas koolipikendust taotleda?

Taotluse esitab lapsevanem või lapse seaduslik esindaja. Hooldusperes elava lapse eestkostja on tavaliselt kohalik omavalitsus või kasuvanemad. Vanema kirjalikul nõusolekul võib Rajaleidjasse taotluse esitada ka lasteaed.

Kõige olulisem dokument on koolivalmiduse kaart, mille laps saab lasteaiast kaasa ja kus on kirjas tema arengu lugu: kus maal ta mingis valdkonnas on, mida ta teeb iseseisvalt, mida teiste abiga jne. Samuti lasteaia hinnang, kas laps on kooliks valmis. Tähtis on, et lasteaed täidaks selle kaardi ausalt. Paraku saame ka selliseid koolivalmiduskaarte, kus hinnang lapse kohta on ebamäärane ja üldine. 

Koolipikenduse andmise puhul kuuluvad nõustamismeeskonda logopeed, eripedagoog, psühholoog, mõnel juhul ka sotsiaalpedagoog, kes kõik hindavad last oma meetoditega. Vajadusel kaasatakse arst ja tehakse lisauuringuid, mõnikord on vaja ka psühhiaatri või neuroloogi hinnangut. Nende spetsialistide juurde on pikk järjekord ning aeg broneeritakse perearsti kaudu. Spetsialistid teevad otsuse ühiselt ning lapse vajadustest ja huvidest lähtuvalt. 

Kas tuleb ette ka erimeelsusi?

Tuleb ikka. Kui juhtub, et lasteaia, lapsevanema, kohaliku omavalitsuse esindaja ja Rajaleidja arvamused erinevad, räägitakse omavahel läbi ja tehakse otsus, mis on lapse seisukohalt kõige parem. Näiteks leiab kooliväline nõustamismeeskond, et veel üks aasta lasteaias annaks lapse arengule juurde, lasteaiale aga see otsus ei meeldi. Miks? Sest tegu on keerulise käitumisega lapsega, keda tuleb väga palju jälgida ja toetada ning kes võtab palju energiat, mistõttu lasteaed eelistab, et ta läheks kooli. Vahel ei ole rahul lapsevanem, kui Rajaleidja spetsialistid põhjalike hindamiste tulemusena leiavad, et laps on kooliks valmis ning koolipikenduse otsust ei tee. Küll aga selgitame alati vanemale, miks taotlus jääb rahuldamata.

Kas teile meenub mõni ootamatu koolipikenduse taotlemise põhjus?

On olnud juhuseid, kui laps on kandideerinud katsetega koolidesse, aga ei ole soovitud kooli sisse saanud. Pere on siis taotlenud koolipikendust, et ta saaks järgmisel aastal uuesti proovida. Kõige keerulisemad juhtumid on need, kui vanem muudab mõne kuu jooksul meelt: kevadel taotleb lapsele koolipikendust, augustis aga tuleb jutuga, et tahaks lapse ikka kooli panna. 

Kui palju on koolipikenduse saajate hulgas suve lõpus või septembris sündinud lapsi?

Neid on, eriti poiste seas. Kuna nad ongi teistest nooremad ning nende õpi- ja sotsiaalsed oskused sageli nõrgemad, on see arvestatav põhjus koolimineku edasilükkamiseks. 

Kindlasti ei maksa koolipikendust karta. Eriti, kui kõik lapse ümber olevad inimesed kinnitavad, et tal on seda vaja. Aasta hiljem kooli minekuga ei kaasne lapsel mingeid probleeme, pigem läheb raskeks neil, kes on läinud kooli liiga vara.

Võin oma kogemustest tuua näite, kus muukeelsest kodust laps, kes käis eestikeelses lasteaias, tahtis minna eesti kooli. Lasteaed ja nõustamismeeskond leidsid, et laps ei ole veel kooliks valmis. Vanem seevastu oli veendunud, et on. Kuna vanemal on õigus teha lapse suhtes otsuseid, läkski laps kooli. Oktoobris pöördus pere uuesti Rajaleidjasse, et protsessi tagasi pöörata ja tagantjärele koolipikendust taotleda. Aga see ei ole võimalik.  

Millega vanemad lapse ettenähtust varasemat koolipanekut põhjendavad?

Sellega, et laps oskab juba lugeda ja arvutada ning on kooliks valmis. Samas on laps väike, nääpsuke ja arglik ning talle tuleks kasvamiseks ja arenemiseks veel aega anda. Teinekord pannakse laps varem kooli põhjendusega, et vanem vend või õde läheb kooli ja nad on harjunud koos olema. Õige on siiski lähtuda lapsest. Meie töö ongi vanematele selgeks teha, et koolivalmidus ei tähenda üksnes lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskust, vaid on palju laiem mõiste. Oluline on, kuidas laps suhteid loob ja sõpru leiab, kuidas ta võõras keskkonnas toime tuleb: kas ta julgeb küsida, kus asub WC või kuidas tuld põlema panna, kas teab oma aadressi ja oskab ise leida kodutee – kõik need sotsiaalsed oskused on kooliminekul tähtsad.

Kui vanemal on siiski kindel soov laps varem kooli panna ning lasteaed on samal arvamusel, võib Rajaleidja anda küll oma soovituse, aga viimane sõna jääb vanemale. 

On arvatud, et lapsevanemal ei peaks sellise tähtsa otsuse tegemisel olema nii palju sõnaõigust.

Mina arvan, et peab. Ei ole õige, et tähtis komisjon tuleb kokku ja otsustab, kuhu kooli laps läheb. Lapsevanem on oma lapse asjus kõige suurem spetsialist, mistõttu tulebki oma kõhutunnet usaldada ja vahel ka võidelda, isegi kui kõik ülejäänud arvavad teisiti. Praegusel ajal on vanemad ka märksa teadlikumad kui varem: nad loevad ja uurivad palju, kuulavad haridusteemalisi saateid ja taskuhäälinguid. Vanematega tuleb samuti tööd teha ning Rajaleidja tegevusest moodustabki see suure osa. Rohkem kui lapsega teemegi tööd lapse ümber olevate täiskasvanutega. Tugispetsialistid ja õpetajad peavad oskama lapsevanemaga lapse nimel koostööd teha, mitte temaga jõupositsioonilt suhtlema. Koostöö on tänapäeval kõige olulisem asi üldse, seda igal tasandil.

Kas nõustamismeeskonna poole pöörduvad ka erivajadusega lapsed?

Kui soovitakse koolipikendust, siis küll. Mõnikord arvatakse, et kui erivajadusega laps hakkab õppima lihtsustatud õppekava järgi, siis pole tal koolipikendust vaja. Kui näeme, et lapse sotsiaalsed oskused ei ole veel kooliminekuks piisavalt arenenud, soovitame ka erivajadusega lapsel kooliminekut aasta võrra edasi lükata. Peame hindama last tervikuna. Keerulisem on sügavama erivajadusega ehk hooldus- või toimetuleku õppekava lastega. Nende puhul tuleb põhjalikult arutada ja kaaluda, kui palju koolipikenduse aasta lapse arengule juurde annab. Peame hindama, kas see annab mingi tulemuse või on lapse seisund tema omapärast ja arengust tulenevalt stabiilne ega muutu. 

Koolipikenduse andmise tingimus on, et vanem tagab selle aasta jooksul lapse arenguks vajaliku. Kui kindel saab olla, et pere seda teeb?

Selles ei saagi kindel olla. Need ongi keerulised lood, kui me näeme, et koolipikendust on vaja, aga lapse pere ei ole võimeline last toetama. Kui laps on seni haruharva lasteaeda või eelkooli jõudnud, siis vaevalt see muutub. Siis tulebki iga lapse puhul eraldi kaaluda, kumb on lapsele kasulikum: kas saata ta kooli, kus ta vajab järeleaitamist ja lisatuge, või anda talle koolipikendus tingimusel, et pere vajab tuge. Meil ei ole seaduslikku õigust vanemalt nõuda, et laps peab koolipikenduse aastal lasteaias käima, küll aga saame seda tungivalt soovitada. Samuti soovitame panna kodused lapsed selleks aastaks lasteaeda, et laps harjuks rühmas töötama ja teistega suhtlema ning õpiks püsivust.

Kas mõnikord tuleb ka lastekaitsetöötajaga koostööd teha?

Jah, koolivälise nõustamismeeskonna haldusmenetluse kohustuslik osa on vajadusel kaasata kõik osalised: sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, kohaliku omavalitsuse esindaja jne.  

Kui kaua otsuse tegemine aega võtab?

Taotluse esitamisest 30 tööpäeva jooksul peab olema otsus tehtud. Mõnikord võib menetlus lisahindamiste ja eri osapoolte kaasamise tõttu ka pikemaks minna.

Sõltub ka sellest, kui palju on last eelnevalt uuritud ja hinnatud. Kui koolivalmiduse kaart on sisukas ning lasteaia logopeed on teda äsja põhjalikult hinnanud või ta on käinud kliinilistel uuringutel haiglas, kasutame selle info ära. Võtame kõiki tehtud protseduure ja analüüse arvesse ega hakka üle hindama. Kui lapsega ei ole midagi tehtud, teevad meie spetsialistid oma hindamised-uuringud. Keerulisemad juhtumid, mille puhul on vaja ka arstide arvamust või on asjaosalised eriarvamusel ja tuleb kokku kutsuda kokku ümarlaud, võtavad rohkem aega. 

Kõige suurem koormus on Tallinnas, kus lapsi on palju. Pikemad järjekorrad on ka vene lastele, keda tuleb hinnata nende emakeeles. Venekeelseid spetsialiste on meil vähe.

Keeleküsimus ongi keeruline. Eestikeelsele õppele tuleb kahtlemata üle minna, aga muust rahvusest hariduslike erivajadustega ning teistest aeglasema arenguga lastele, kes vajavad koolipikendust, tekitab see raskusi. Kui laps ei saa oma emakeeleski hästi hakkama, kuidas ta siis hoopis teises keeles õppimisega toime tuleb? Kas Ida-Virumaal elavat vene kodukeelega last, kes läheb eesti kooli ja vajab seal eestikeelset tuge, peaks hindama vene või eesti keeles? Meil on tekkinud palju tõsiseid küsimusi, mida tahame tugispetsialistide ühenduste, ministeeriumide ja poliitikutega arutada, et saada selgust.