Tudengid ei tule tööl käimata toime

Kõrgharidussse lisaraha suunamine ei ole kulu, vaid investeering tulevikku, leiavad üliõpilased, kelle hinnangul on tudengite majanduslik toimetulek jäänud ühiskonnas tagaplaanile ning riiklikud õppetoetused ja stipendiumid ajale jalgu.

Meenub 15. märts, kui Tartu Ülikooli üliõpilasesindus jagas laiali ülikooli poolt ühiskonnateo eest auhinnaks saadud 4000 eurot. TÜ üliõpilaskonna aseesimees Hanna Britt Soots, kes oli ettevõtmise üks peakorraldajatest, ütleb, etauhinnaraha jagamisega tahetigi juhtida tähelepanu ülikoolide ebapiisavale rahastamisele. Vaatamata sellele, et elu on läinud mitu korda kallimaks ning alam- ja keskmine palk tõusnud, on toetused ja stipendiumid püsinud muutumatuna kümme aastat.

Esimene huviline tuli kohale juba enne kella seitset ning järjekord lookles ülikooli peahoonest kohvikuni ja kõrvaltänavasse. 20-eurose kupüüri omanikuks said poole tunni jooksul 200 tudengit, siis sai raha otsa. „Oleksime auhinnaraha saanud ka teisiti kulutada, aga leidsime, et nii on mõjusam ja sümboolsem. Tudengite probleemid on kõigis ülikoolides samad, Tartu Ülikool paistab lihtsalt paremini silma, sest siin õpib 40% kõigist Eesti üliõpilastest,“ räägib Hanna Britt Soots.

Vajaduspõhine õppetoetus 75–220 eurot kuus

Tartu Ülikooli nõustamiskeskuse õppekorraldusnõustaja Ene Küüner selgitab, etvajaduspõhist õppetoetust saavad taotleda kõik täiskoormusega õppivad üliõpilased ning seda toetust haldab Riigi Tugiteenuste Keskus. Toetuse määramisel võetakse aluseks kolme infosüsteemi andmed: EHIS-est selle kohta, kas üliõpilane õpib täiskoormusega, rahvastikuregistrist pereliikmete arvu ning maksukohustuslaste registrist nende sissetulekute kohta. Üliõpilane loetakse kuni 25. eluaastani vanemate leibkonda kuuluvaks ning vastavalt pere sissetulekule saab vajaduspõhist õppetoetust taotleda kuni 220 eurot. Igal semestril tuleb teha uus taotlus, sest täiskoormusega õppimise nõue peab olema täidetud, samuti võib muutuda pere koosseis ja sissetulek. Juhul kui pere ühe kuu sissetulek on eelmise kalendriaasta põhjal ühe pereliikme kohta rohkem kui 762 eurot ja 50 senti, üliõpilasele vajaduspõhist õppetoetust ei määrata. Kui summa jääb alla selle, on võimalik saada vajaduspõhist õppetoetust 75, 135 või 220 eurot kuus sõltuvalt pereliikmete kuusissetulekust.

Maksimumsumma ehk 220-eurose toetuse saab tudeng juhul, kui sissetulek ühe pereliikme kohta kuus jääb alla 190.63. Kui see on vahemikus 190.64–381.25, määratakse vajaduspõhine õppetoetus suurusega 135 eurot. Kui aga ühe pereliikme sissetulek jääb vahemikku 381.26–762.50, on üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse suurus 75 eurot kuus. 

Lisaks on ülikoolil võimalus maksta vajaduspõhist eritoetust 135 eurot kuus, mille määramisel vaadatakse eritoetuse taotlemisele eelnenud kolme kuu sissetulekuid. Ene Küüneri sõnul on see võimalus neile, kes vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimustele ei vasta, kuna eelmise aasta pereliikmete sissetulekud ületasid piirmäära, kuid kelle pere sissetulekud on viimasel ajal vähenenud. Vajaduspõhist eritoetust saab Tartu Ülikoolis praegu veidi üle 200 üliõpilase aastas.

Mõnel IT- ja õpetajakoolituse õppekaval makstakse ka erialastipendiume. Ene Küüneri sõnul mitmel õppekaval Euroopa Liidu rahastatava erialastipendiumi maksmine lõpeb, nii et stipendiume jääb veel vähemaks.  

Heade õppetulemuste korral saab üliõpilane taotleda tulemusstipendiumi, mida riik jagab ülikoolidele täiskoormusega õppivate üliõpilaste arvu alusel ning mida taotletakse ülikooli kaudu. Seegi stipendium on püsinud kümme aastat sama ehk sada eurot kuus. Tulemusstipendiumit makstakse ainult õppekava 100% täitnud üliõpilastele ning jagatakse pingerea alusel. Kui sarnaste tulemustega taotlejaid on palju, vaadatakse lisaks vabatahtlikku tegevust, ühiskondlikke saavutusi jne.

Käesoleval, 2022/2023. õppeaasta kevadsemestril saab tulemusstipendiumi 811 ehk 13% nõutud tingimustele vastavatest üliõpilastest.

Tulemusstipendiumi ei pruugi saada ka tublimad

Hanna Britt Soots ütleb, et tulemusstipendium ei täida juba ammu oma eesmärki. „Tulemusstipendium peaks premeerima tublimaid üliõpilasi, kes on rohkem õppimisse panustanud ja pingutanud. Kuna aga stipendiumide maksmiseks on raha piiratud koguses ja see jaotatakse valdkondade peale ära, on juhtunud, et isegi see üliõpilane, kelle keskmine hinne on 5, stipendiumi ei saa. Kui isegi maksimumhinnetega stipendiumi välja ei teeni, mis mõtet on pingutada?“

Tudengil on võimalus võtta aastas ka 3000 eurot õppelaenu, ometi teevad seda vähesed, sest laenutingimused on karmid: tagasimakse periood lühike ja intress suur. „Mõned mu tuttavad on võtnud õppelaenu kindlal eesmärgil, näiteks ostnud selle eest sülearvuti, aga kindlasti ei ole see lahendus elamis- ja toidukulude katmiseks.“

Ainuüksi ühiselamukoha või üürikorteri eest tuleb välja käia arvestatav summa. Tartu üliõpilasküla üheteistkümnes ühiselamus on 1800 tuba ja 3390 kohta ning kommunaalkulud on üüri sisse arvestatud. Ühe koha kahekohalises toas saab üürida 126.50–137.50 eest kuus, omaette ühekohalise toa eest tuleb maksta 200 euro ringis, kuid järjekord sellele võib olla kaheksa kuud kuni poolteist aastat. Üürikorterite hinnad Tartus algavad suve lõpus 400–500 eurost.

70% üliõpilastest töötab õpingute kõrvalt

Et hakkama saada, käib suurem osa tudengitest õpingute kõrvalt tööl. Eurostudenti hinnangul töötab Eestis 70% üliõpilastest, neist 80% selleks, et katta eluaseme, toidu ning muid õppimisega seotud kulusid. Õpinguid ja tööl käimist ei ole teadagi lihtne ühendada. Oleneb ka töö iseloomust: üks asi on töötada hilisõhtuti restoranis ettekandjana, teine asi teha erialast tööd. IT-erialade üliõpilased näiteks leiavad väga kiiresti erialase töö, ent just seetõttu võib neil jääda ülikool lõpetamata: nad pühenduvad tööle ega näe kõrghariduse omandamises lisaväärtust.

„See, et rohkem kui pooled üliõpilased seavad töö õpingute ees esikohale, on töötamisega kaasnev paratamatus. Luksus ainult õppimisele keskenduda on vähestel,“ räägib Hanna Britt Soots, kes praeguseks õpib matemaatika ja statistika instituudi doktorantuuris. „Mind vanemad õpingute alguses toetasid, tänu millele mul oli lihtsam. Seitse aastat tagasi, kui ma ülikooli astusin, oli matemaatika erialal ka erialastipendium, 160 eurot. Osa valiski just seepärast matemaatika eriala, et heade õpitulemuste korral oli võimalik stipendiumi taotleda. Vanematel kursustel ja magistrantuuris töötasin õpingute kõrvalt poole kohaga programmeerijana ja andsin eratunde.“

Paljudel noortel, keda vanemad ei ole võimelised toetama, ei jäägi tema sõnul muud üle, kui kohe esimesel kursusel tööle minna. Nii aga jääb liiga vähe aega õppetöösse ja uutesse õppeainetesse sisse elada, mis ülikooli tulles on väga tähtis. Lisaks tahaks käia ka mõnes erialaseltsis või ühingus, tegelda huvialadega, leida uusi sõpru ja elada tudengielu.

Hanna Britt Soots lisab, et raha võib saada takistuseks mitte ainult kõrgkooli minekul, vaid ka soovitud eriala valikul. „On erialasid, mille puhul on suurem pädevus koondunud ühte kindlasse kõrgkooli: näiteks inseneri erialasid on rohkem Tallinna Tehnikaülikoolis, arstiks aga saabki õppida ainult Tartu Ülikoolis. Sageli ei ole vanematel võimalik teises linnas õppimist toetada, kuna see on väga kulukas. Keerulisemas olukorras on just maapiirkondade võimekad noored, mis tekitab sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust.” 

Õigus täiskohaga õppida peab jääma

Samal ajal õppida ja töötada on väga pingutav, mistõttu lisaks õppimisele kannatab ka noorte füüsiline ja vaimne tervis. „Olen kõrvalt näinud, et paljud ei tule enam stressiga toime. Alati ei tähenda see õpingute katkestamist, küll aga on pausi võtmine õppetööst üsna levinud ning nominaalajaga lõpetajaid üha vähem. Kindlasti peab tudengil olema võimalus õpingute ajal töötada, sest just erialane töö annab palju vajalikke kogemusi. Samas peab tal olema õigus täielikult õppimisele keskenduda,“ leiab Hanna Britt Soots.

Viimasel ajal on kuulda arutelusid kõrghariduse tasuliseks muutumise üle. Kas juhul, kui tudengitel tuleks kõrgkooliõpingute eest mingis osas maksta, motiveeriks see neid rohkem õppimisele keskenduma? 

Hanna Britt Sootsi sõnul on uue kõrgharidusseadusega juba praegu tasuta haridust piiratud.

„Kui varem sai bakalureuseõppes eriala vahetada poolteist aastat pärast õpingute algust, siis praeguseks on seda perioodi lühendatud aasta peale. Kui üliõpilane teise õppeaasta keskel avastab, et eriala talle siiski ei sobi, ja soovib teha teise valiku, peab ta minema tasulisele õppele.“

Hanna Britt Soots leiab, et õigus eriala vahetada peaks bakalaureuseõppes siiski jääma. „On ju teada, et esimesel ülikooliaastal tasandatakse suuresti gümnaasiumist jäänud õpilünki, et sisseastujate taset ühtlustada. Erialateadmisi hakkavad tudengid saama pigem esimese aasta kevadel ja teisel õppeaastal, mil tekib ka sügavam arusaam, mida eriala endast kujutab.“

Kõrghariduse tasuliseks muutmise üle ei saa tema sõnul arutleda enne, kui on loodud toimiv toetuste ja stipendiumide süsteem, mis katab ära täiskohaga õppimiseks vajalikud kulud.

„Tudengite ootus on tasuta eestikeelne kõrgharidus. Meile meeldib rõhutada, et Eesti riigi tugevus on tark rahvas, mis tähendab ka kõrghariduse kvaliteeti ja ligipääsetavust. Riigi tulevik sõltub sellest, kas kõrgharidusega spetsialiste on piisavalt juurde tulemas, mistõttu üliõpilaste toimetulek on väga tähtis. Rõõmu teeb, et õppelaenusüsteemi reformimine ja vajaduspõhiste õppetoetuste kahekordistamine on uue valitsuse koalitsioonilepingus sees.“

2022. aasta seisuga õppis Tartu Ülikoolis 14 263 üliõpilast, neist I astme õppes 8787, magistriõppes 4342 ja doktoriõppes 1134.

Nominaalajaga lõpetas õpingud 38% kõigist bakalaureuseõppesse ja 40% kõigist magistriõppesse vastuvõetutest. Nominaalaja +ühe aastaga oli lõpetajaid bakalaureuseõppes 50% ja magistriõppes 68%.