Vanaduse valu ja võlu

Aprilli keskel kohtasin Läti Valgas juhuslikult üht teenekat Valgamaa koolijuhti. Ootamatul kohtumisel tervitas ta nooremana mind esimesena. Võtsin tere vastu, aga kuigi nägu oli tuttav, ei meenunud tema nimi. Ütlesin seda, lisades, et minu vanuses on sageli nii, et isegi oma suguvõsast ei tule alati näole vastava inimese nimi meelde. 

Teadust pisut tundva inimesena selgitasin, et ühendus parema ja vasaku ajupoolkera vahel on viletsaks jäänud – vanadus! Aga samas märkan, kui valesti (resp. vigaselt) mõistavad neid asju, millega pole oma vanuse tõttu ise kokku puutunud, nooremad inimesed. Tihti on hinnangu aluseks ideoloogia – näiteks kõik nõukaaegne oli halb ja võlts, aga meil praegu toimiv on suurepärane (tegelikult on mõni asi isegi vastupidi).  

Küüditamine

Isiklik elukogemus on siiski suur väärtus. Need, kes mäletavad vaid perestroikaaja tühje lette, arutlevad kasvõi nõukaaja üle üsna primitiivselt. Aga kui oled ise näinud Stalini aja jõhkrust, Hruštšovi sula ja Gosplani-keskset majandust, siis muutub kõik keerulisemaks. 

Nn Hruštšovi aeg oli kõigepealt kontrast Stalini ajaga – inimesed said tulla Siberist tagasi, kolhoosides hakati maksma ka palka (!), hoidlatesse peidetud nn lääne kunsti toodi näha, rääkimata Stalini tehtu hukkamõistmisest. Mäletan, et 1957. aastal saime esimese kirja välismaalt jne. Ja kui Hruštšov surus 1959. aastal läbi nn rahvamajandusnõukogude variandi (sisuliselt turumajandus N Liidu piirides), hakkas majandus kiiresti arenema (just Baltikumis, sest mujal oli harjutud ootama käske Moskvast). Seetõttu oli isegi toiduaineid Tallinna kauplustes 1960-ndate algul piisavalt (hakkasin siis Tallinnas õppima).

Silme ees on 25. märtsi hommik 1949. Kruusateel undasid veoautod inimestega, kastinurkades püssimehed. Läksin naabertalu kasemetsa, kus noormehed tegid küttepuid. Üsna pea jooksis sinna perenaine ja hüüdis: „Minge kohe koju, on küüditamine!“ Et hirmutada rahvast kolhoosi minema, oligi kavandatud ca 20 000 põhiliselt maainimese saatmine asumisele – Siberisse. 

Selle kohta liigub palju müüte. Üks levinumaid on, et Eesti inimesed olid ise küüditajad. Soovitan lugeda Jelena Zubkova uurimust „Baltikum ja Kreml 1940–1953“ (2009). Pärast kompartei keelustamist Venemaal 1991 töötas Zubkova läbi Stalini juhitud partei poliitbüroode istungite protokollid Baltikumi kohta. Nii selgus ühemõtteliselt – kõik meie rahvaste kohta käivad detailsed otsused langetati Moskvas; siin olid need täitmiseks (isegi Varesel ega Karotammel polnud tõelisi õigusi). 

NKVD (julgeolek) sidus küüditamisega ühiskondlike organisatsioonide inimesi ja võimuorganeid vaid teenäitajate-tõlkidena. Paljude valdade (olid veel vallad) volikogude liikmed kutsuti juba eelmisel päeval vallamajja, pandi luku taha ja saadeti hommikul NKVD küüditamisgruppidega välja. Kes julges toona sellest keelduda? Smuul ja Vaarandi täitsid samuti abilise rolli – ei olnud küüditajad.

Kohustuslikuks

Juunis 1940 Eestis toimunut on tänapäeva inimesel raske mõista, sest tavainimene ei teadnud suurt midagi tehnikakolonnidest ja väekoondistest idapiiri taga. Päts Laidoneriga teadsid ja toimisid rahvuse huvides. Tavainimese jaoks töötas propagandaaparaat töörahva vabast riigist, kõigi õigusega tööle ja haridusele. Aga vaesust ja raskusi oli ka toona Eestis küllalt. Nüüd pidi see lõpuks kaduma. Sestap läksid uue võimuga kaasa paljud eestlased. 

Aadu Hint on meenutanud, kuis ta toona noore õpetajana kodusid külastades kohtas palju vaesust ja „läkski kaasa“. Juhan Smuulil oli andekuse kõrval vaid kuus klassi haridust Jäneda koolist. Mida ta (ja rahvas) teadis „maailmarevolutsioonist“?

Olen kohtunud mõlema suurkirjanikuga – 1950-ndate lõpus keskkoolis. Smuuliga kohtumine sai olla 1958. aastal, sest ta oli just saabunud Antarktika-reisilt ja „Jäine raamat“ ei olnud veel ilmunudki. On meeles tema vaba, kohati humoorikas, aga ideoloogiavaba jutt … 

Ideoloogiaga ongi imelik asi. Mõni aasta tagasi ilmusid ühe eakaaslasest haridusteadlase mälestused. Tema elas-õppis Tartus – vastand mulle, kes ma elasin ja käisin koolis maal. Lugedes jäi mulje, nagu oleksime elanud erinevates (!) riikides. Kirjutaja meenutas pidevalt ideoloogilist ajuloputust oma koolides (TRÜ-ni välja). Ja mina ei mäleta praktiliselt ühtki juhtumit. Saare koolis ei teadnud me midagi pioneeridest, Mustvees keskkoolis tuli keegi meie ette esmakordselt lõpuklassis ja ütles, et peame kõik komsomoli astuma – muidu ei anta meile soovitust kõrgkooli. Astusime, ja see oli ka kõik. 

Aga pedagoogilisest instituudist (kus saime muide väga hea hariduse) ei meenu ühtki komsomolikoosolekut. Jah, olid nn punased ained, aga siingi tuleb meelde ühe noore, hiljuti Moskvas aspirantuuri lõpetanud õppejõu seminar, kus arutasime Eesti võimalusi iseseisva riigina. Rektor Koop, kelle isakodu oli Peipsi taga Oudova kandis, elas 1937. aastal eesti külas üle kõigi täiskasvanud meeste „kadumise“, nagu neid toimus eesti külades mujalgi N Liidus (aga seda saime alles hiljem teada). Samas oli ta rektorina vabameelse jutu-käitumisega. Ühtlasi muidugi ajastu pantvang.   

Aadu Hindi jutt „Tuulise ranna“ (mida üks saksa kirjandusteadlane on pidanud eesti kirjanduse tippteoseks) loomisest oli lausa nauditav. Aga eriti hindan Hindi 1905. aasta revolutsiooni filosoofilist käsitlust. On imelik, et eestlased püüavad sellest eemale hoida, vastupidi soomlastele ja lätlastele, kes neid sündmusi oma ajaloos pigem väärtustavad. 

Tähendusrikas on fakt, et Nõukogude võimuga kaasa läinud Hint pani hiljem siiski parteipileti lauale – maailm ongi arengus. Sestap on igasugune sildistamine alati ohtlik. Ja nii peaks/võiks Smuuli ja Hindi loomingust enamik olla koolides lausa kohustusliku kirjanduse hulgas. Et mõista suurt naaberrahvast, siis ka Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaag“. Põlvkonnad, kes minevikus pole elanud, saavad nii teada asju, mida muidu ei …