Emakeele e-eksami poolt ja vastu
FOORUM. Maikuu teema: üleminek elektroonsele riigieksamile
E-eksamid tulevad vääramatult. Sellest on saanud natuke isegi prestiižiküsimus – e-eksamitega tõestame ennast taas eesrindliku e-riigina. Üldiselt ei kohuta arvutis eksami sooritamine ka digitehnoloogiaga lähisuhtes üles kasvanud last. Pealegi on e-eksamite arendamisele juba kulutatud palju mõttejõudu, energiat ja raha.
E-eksamitel ongi tegelikult palju plusse. Nii eksamiülesannete lahendamine kui hindamine võtab vähem aega. Raskesti loetava käekirja dešifreerimise probleemid langevad ära. Lugemisosa valikvastustega ülesannete hindamisel ei teki tõlgendusprobleeme, mida eksaminandi enda sõnastatud vastuste puhul päriselt vältida ei saa. Tulemused on kergesti analüüsitavad ja tagasisidet on ükskõik kellele lihtne anda.
Elektroonilise eksamivormiga kaasneb loomulikult elektroonilise ÕS-i kasutamise õigus, mis on väga tervitatav, sest igal muul ajal kasutavad õpilased nagunii seda. Tore on ka see, et emakeeleeksam võiks keskendumisvõime kestvuskontrollist saada normaalse pikkusega eksamiks.
Siiski tasub e-eksamisse nagu igasse uuendusse suhtuda valvsalt, et uuendustuhinas midagi väärtuslikku kaotsi ei läheks, et tööde sooritamise ja kontrollimise lihtsuse altarile ei ohverdataks midagi, mida vajame vältimatult ka homses maailmas.
Kahjuks pole eesti keele õpetajatel veel selget ettekujutust, milliseks e-eksam kujuneb. Kuulamisülesandest oleme kuulnud ainult kuulujutte, nii et ei oska sellist uudset ülesandetüüpi kiita ega laita.
Kui oletada, et e-eksamil hakatakse kasutama valikvastustega õige-vale-teljel ülesandeid, siis ei toetaks see päriselulisi vajadusi, vaid soodustaks lihtsustatud mõtteviisi. Seni on peetud oluliseks, et koolilõpetaja suudaks tekste mõista ja neid korralikus eesti keeles ise luua. Kirjand on hindamise suhtes kõige ebamugavam eksamiosa ja praktiline mõistus kiidab selle asendamise mis tahes muu, kergemini kontrollitava vormiga heaks, aga suuremaid eesmärke silmas pidades ei tohiks seda mingil juhul teha.
Arutlusoskused ja loov mõtlemine peaksid jääma ausse ka uuel eksamil. Tehistaip hakkab nagunii järjest rohkem nende arendamiseks võimalusi varastama, aga e-eksami vorm ei tohiks neid veelgi kahandada.
Kõige olulisem tundub mulle ette näha seda, kuidas elektrooniliseks eksamiks valmistumine hakkab muutma õpetamise rõhuasetusi. Ilmselt toob see kaasa üha taanduva käekirjalise tekstiloome, mille harjutamisel pole justkui enam mõtet, sest eksamil ja elus nõutakse klaviatuuril tippimise vilumust. Pliiatsiga kirjutamise paigutamisega ajaloo prügikasti ei ole neuroteadlased aga nõus, sest käekirjaoskuste harjutamine on asendamatu kõrgemate mõtlemisprotsesside kiirendi, aktiviseerides just neid ajupiirkondi, mis on seotud kontseptuaalse, sümbolilise ja ruumilise mõtlemise, planeerimise, otsustamise, järeldamise ja mäluga. Käsitsi kirjutades õpitakse muuhulgas kinesteetiliselt ja kasutatakse ürgseimat ja tõhusaimat mälusüsteemi, millele ligipääsu klaviatuuril tippimine ei võimalda.
Ühendkuningriigis ja USA-s on viimase aastakümne jooksul tehtud mitu võrdlevat uuringut pliiatsiga kirjutamise ja klaviatuuril tippimise mõjust õppija kognitiivsetele, metakognitiivsetele ja keelelistele võimetele, sealhulgas teksti komponeerimise oskusele. Kõik uuringud kinnitavad käekirjaoskuste arendamise vajalikkust, nii et Briti teadlased on teinud praegusel nutiajastul haridusministeeriumile ettepaneku tuua kirjatehnika arendamise nõue tagasi kooliprogrammidesse, kaasa arvatud gümnaasiumiastmesse.
Mida noorem laps, seda olulisem on lugemis-, õigekirja-, tekstiloomeoskuste ja sõnavara omandamisel käsitsi kirjutamise roll. Käsitsi kirjutamise kõiki kasutegureid ei jõuagi siin üles lugeda, aga see väärib päästmist juba positiivse mõju tõttu keskendumisvõimele, mis on tänapäeva noorte tõsine murekoht. Lisaks on käekirjalise teksti järjest kasvav väärtus inimese isikupära eristav või rõhutav funktsioon ja käekirja inimlikkus üha tehislikumas maailmas.
Kui eksamil enam käekirjalise teksti koostamise nõuet pole, tuleks mõelda, kuidas seda koolihariduses siiski säilitada, sest paraku pole see asendatav ühegi muu õppeülesandega, mis samavõrd mitmekülgselt ja tõhusalt toetaks kõiki teisi õppimisprotsesse.
Kui uus eksamivorm aitab kaasa haritud eesti inimese kujundamisele, mitte ei takista seda, on kõik hästi. Nagunii tuleb koolis lakkamatult kaaluda, millised õppetegevused tuleviku haridust kõige paremini toetavad, et neid võimalikult soodustada. ChatGPT näitab selgelt, et tulevikus on esmatähtis kriitilise mõtlemise võime, arutlusoskus, oma mõtete täpse ja veenva sõnastamise oskus. E-eksamil peaksid need oskused igal juhul hinnatuks jääma.
E-eksamitega on nagu praegu NURSIPALUGA,
mis meie TÕELIST KAITSEVÕIMET 21.sajandil ei parandaks, aga mida on kellelgi (!?) kasusaamise (või rumaluse) tõttu vaja kiiresti läbi suruda…
Praegu, kui olukord professionaalsete ÕPETAJATEGA käib Eestis alla, on kõige halvem aeg tegeleda nn e-eksamitega. Ja artiklistki jääb mulje, et PEDAGOOGIKA pole tõesti enam koolis oluline – peaasi, et MIDAGI “innovaatilist” tehakse… Aga meie väikerahva TULEVIK?
Kindlasti võiksid e-eksamid olla põhikoolis. Käsikirjaline kirjutamine oleks vajalik nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Taastama peaks suulisigi eksameid.Kaasa rääkida saaksid õpilased. Miks mitte koostada loovtööna eksamiülesandeid? Õpilased on siiski andekad, loovad.