Eestil napib insenere. Mida saavad koolid teha?

Inseneride järelkasvu puudutavatele küsimustele vastab Tallinna Tehnikakõrgkooli õppeprorektor MARTTI KIISA.

Noortele tuleb senisest palju põhjalikumalt inseneriks õppimise võimalusi tutvustada, siis hakkab inseneride defitsiit vähenema, kinnitab Tallinna Tehnikakõrgkooli õppeprorektor Martti Kiisa.

On ju selge, et üldhariduskoolis käiv noor, kelle vanemad ei ole insenerid, ei oska ette kujutada, kuidas inseneritöö välja näeb, kuidas inseneriks õpitakse ja mis eeldusi selle eriala valimiseks vaja on. Inseneritööst ettekujutuse saamise muudab veelgi raskemaks tõsiasi, et tehnikamaailm muutub pidevalt: uued materjalid, uued seadmed, robotid, tehisintellekt jne. Kuidas selles kiiresti pulseerivas ja pidevalt muutuvas maailmas õpilasteni jõuda ja neile insenerikutset propageerida?

Tallinna Tehnikakõrgkool (TTK) on teinud kaasa mitmeid noortele ja ka lastele suunatud inseneritööd propageerivaid kampaaniaid. Näiteks Eesti vabariigi 100. aastapäeval tõmmati käima programm „100 sammu inseneerias“, mille raames külastati paljusid üldhariduskoole ja lasteaedugi. Programm kestab, tehtud on kaugelt üle saja sammu ja selles on osalenud veidi üle 6800 õpilase. TTK on osalenud ka mitmel teadlaste öö ettevõtmisel. Praegu valmistatakse Eestis ette suurt programmi „Inseneriakadeemia“, kus löövad kaasa ülikoolid, rakenduskõrgkoolid, kutseõppeasutused ja teised inseneritööga seotud asutused ja ettevõtted ning selleski programmis soovib TTK kaasa lüüa. 

Tehnikakõrgkooli koostöö lasteaedade ja koolidega

Mida konkreetset on Tallinna Tehnikakõrgkool teinud tutvustamaks noortele inseneritööd? Õppeprorektor Martti Kiisa toob välja, et neil on püsivad koostöösidemed mitme üldhariduskooli ja lasteaiagagi. Näiteks on nende head partnerid Paldiski Sipsiku ja Tallinna Tihase lasteaed. Ega seal millegi keerulisega tegelda, kuid lasteaialaps armastab lihtsaid asju valmis ehitada ja ehitamist nendega siis mängitaksegi – näiteks klotsidest torne ehitada meeldib lastele väga. Kuid tehnikakõrgkool vaatab asja laiema pilguga ja lasteaialastega mängitakse ka koostööd eeldavaid mänge, sest koostöö on tänapäeva tehnikamaailmas A ja O. Näiteks meeldib lastele väga koostöömäng, kus kahes rühmas tuleb lastel Lego klotsidest ehitada kaks ühesugust tooli. Miks peavad tehnikaerialade õppejõud lasteaias käima? Sest kui lapsel kodus tehnikainimesi ei ole, saab ta lasteaias nendega ikkagi tuttavaks. 

Loomulikult jätkub Tallinna Tehnikakõrgkooli koostöö ka põhikooli- ja gümnaasiumiastme õpilastega. Viiakse bussidega laboriseadmeid koolidesse ja tehakse seal nendega katseid. Pikalt on TTK teinud koostööd Viimsi Gümnaasiumi, Tallinna Saksa Gümnaasiumi ja Paide Gümnaasiumiga. Kõige uuemad koostööpartnerid on Saue Riigigümnaasium ja Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasium. Koolilastega lahendatakse ülesandeid, kust selgub, et matemaatika ja füüsika on täiesti praktilised õppeained. Näiteks tugevusõpetus on otseselt füüsika. Koolides ehitatakse sildu ja muid keerulisemaid asju. Ka kooliõpilastega mängitakse meeskonnamänge. Antakse rühmadele mingi ülesanne, mille täitmist tuleb teatud kellaajal presenteerida. Tänapäeva maailmas meeskonnatööta ei saa, ütleb Martti Kiisa. 

Kooliõpilasi viiakse ka Tallinna Tehnikakõrgkooli laboritesse ja töökodadesse, mis on enamikule õpilastest silmi avav sündmus. Koostööformaate koolidega on veel palju – on valikained, osaletakse karjääripäevadel jne.

Inseneriks õpitakse uut moodi – simulaatorite abil

Martti Kiisa ütleb, et tänapäeva tehnikakõrgkooli professor enam kriidiga tahvli ees ei vehi, asemele on tulnud väga huvitavad simulaatorid, mis muudavad õpitava eriala piltlikuks ja kergesti arusaadavaks.

Näiteks ehitusest ja arhitektuurist huvitatud noortele jätab võimsa mulje tehnikakõrgkooli 3D-ehituslabor nimega BIM CAVE (Building Information Modeling Computer Aided Virtual Environment). Tulevased hooned ning muud tooted ja objektid näevad selles laboris välja ruumilised, täiesti nagu päris. BIM CAVE’i sisestatakse hoone projekt ning arhitektid, insenerid, ehitajad ja ka hoone tellijad saavad selle projekti siseruumides justkui päriselt ringi jalutada ja vaadata, kas nad niisuguseid lahendusi tahtsidki, kas laed on õige kõrgusega, kas aknad asuvad sobivates kohtades jne. Kui tehnikakõrgkooli naabruses asuva MUBA projektid olid valmimas, siis jalutati MUBA hoone kõik ruumid just tehnikakõrgkooli BIM CAVE’is niimoodi läbi ja tehti nähtu põhjal ka parandusi. BIM CAVE’i eestikeelne vaste on BIM KOOBAS ja ehitusvaldkonna üliõpilased esitlevad selles keskkonnas oma töid, kuid seda keskkonda kasutavad ka teiste erialade üliõpilased, kes kolmemõõtmeliste mudelitega kokku puutuvad. 

Kooliõpilastele, keda huvitab majandus, kaupade liikumine jms, demonstreeritakse logistika simulaatorit ChainSim. Piltlikult öeldes saab õpilane vaadata selles järele, kuidas näiteks Lõuna-Ameerikas mingi kaup laevale pannakse, kuidas sealsed sadama- ja laadimishooned välja näevad, kuidas laev seejärel Aasiasse sõidab, sealt mingeid komponente juurde võtab, kuidas kaup siis Euroopas edasi liigub, kuidas seda rongile või autole laaditakse jne. Piltlikult öeldes saab logistikasimulaatori abil oma kaubaga justkui mööda maakaarti kaasa jalutada. Miks seda vaja on? Sellepärast et logistika valdkonnas tuleb ikka ja jälle ette tõrkeid ja hea on asju eelnevalt simulaatoris läbi teha ja teada saada, kus tõrkeid tekib. Simulaatoris asju läbi mängida on väga palju odavam, kui päriselt kaupu maailmas ringi liigutada ja seejuures eksida.

Tööstus 4.0 labor. Seegi pakub kooliõpilastele huvi. Tegemist on simulatsioonikeskkonnaga, mis aitab jälgida, kuidas mingi toote ideest saab päris toode ja kuidas see jõuab lõpuks tellija pakiautomaati. Tööstus 4.0 keskkonnas saab kontrollida, kas tootja loogilised ideed ka realiseeruvad. Kas näiteks eri seadmete tarkvarad ühilduvad jms. Seejuures ei ole tähtis, kas toodetakse keerukaid arvuteid või lihtsalt mingeid polte – logistikaahel peab mõlema puhul laitmatult töötama ja seepärast tuleb see ahel simulaatoril läbi proovida. 

Kooliõpilastele mõjub efektselt tehnikakõrgkooli betooniprinter, mis ehitati ise mõni aasta tagasi. Sellega on prinditud kooli uuele traktorile garaaž ja praegu mõeldakse, kuidas betooniprinter ratastele panna, et sellega saaks minna just sinna, kuhu vaja, et seal väiksemaid või suuremaid objekte printida. Koolilapsed on muidugi kuulnud, et maju saab ka printida, kuid tehnikakõrgkoolis saavad nad seda oma silmaga vaatamas käia. See maalib pildi nüüdisaegsest inseneritööst. 

Elu ise kutsub ellu uusi erialasid

Kuna maailm muutub väga kiiresti ja esitab aina uusi väljakutseid, siis avab tehnikakõrgkool aeg-ajalt ka päris uusi erialasid. 

Üks viimaseid avatud õppekavasid on ostu- ja hankekorralduse eriala, sest hangetega on Eestis olnud üsna palju segadust ja selle üks põhjus on olnud professionaalse väljaõppega hankijate nappus, olgu siis tegemist millegi ostmise, ehitamise, müümise või millegi muuga. 

Päris uus on käesoleval sügisel avatav raudteetranspordi õppekava. Pole muidugi raske aru saada, et vajaduse selle eriala järele on tinginud peamiselt Rail Balticu ehitus. Raudtee otsene ehitamine jääb ehituserialade inimestele, kuid raudteetranspordi eriala keskendub muuhulgas raudteelogistikale ja -tehnikale. Nõudlus selle eriala spetsialistide järele on juba praegu väga suur.  

Kolmandaks toob tehnikakõrgkooli erialadesse suuri muutusi rohepööre. Suur hulk Eesti kõrgkoole on moodustanud töörühmad, kus arutatakse läbi rohepöörde ootused kõrghariduses. Näiteks ehitusmaterjalide jalajälg keskkonnale, materjalide säästlik kasutamine ja taaskasutus jms. Rohepööre puudutab praktiliselt kõiki õpitavaid erialasid. 

Personaalne lähenemine üliõpilastele

Martti Kiisa rõhutab, et inimeste tehnikakõrgkooli õppima saamine on kõigest pool ülesannet, sest tehnikaerialasid on küllaltki raske õppida, eriti siis, kui õppija peab õppimise kõrvalt tööl käima, kui tal tekib perekond jne. Paljud entusiastlikult alustanud üliõpilased on nende raskuste pärast välja langenud. Tallinna Tehnikakõrgkool on võtnud suuna, et neil jälgitakse iga üliõpilase edenemist personaalselt, et saaks talle vajalikul hetkel appi minna. Kui varem vaatas pigem iga noor ise, kuidas ta kõrgkoolis hakkama saab, siis nüüd toetab kool teda oluliselt rohkem. Selleks on valdav osa tehnikakõrgkooli üliõpilaste õppematerjalidest viidud arvutisse. Üheksa õppeainet kümnest on kaetud e-toega, rõhutab Kiisa. See teeb õppijate edenemise jälgimise tehisintellekti abil oluliselt efektiivsemaks. Kui keegi tehnikakõrgkooli kolmest tuhandest üliõpilasest hakkab teistest maha jääma ehk kollasesse tsooni langema, siis võetakse tema õppimine nutikate seadmete abil põhjalikuma vaatluse alla ja pakutakse talle abi. Niisamuti jälgitakse tehisintellekti abil keskmiste ja edukate õppijate edenemist, leitakse neile vajadusel personaalseid täiendavaid ülesandeid jpm. Näiteks on ka 50-aastasi üliõpilasi, kellel on väga hea praktiline kogemus, kuid kes vajavad rohkem teooriat ja muid põnevaid teadmisi, mis silma säramas hoiavad.

Koostööpõhine lähenemine üliõpilastele

Ühelt poolt peetakse tehnikakõrgkoolis väga tähtsaks üliõpilaste edusammude personaalset jälgimist, kuid teiselt poolt väärtustatakse õppijate koostööoskusi. Näiteks on tehnikakõrgkooli ehitusinstituudis saanud väga populaarseks sillamudelite ehituse võistlused. Üliõpilastest moodustatakse 3–5-liikmelised meeskonnad ja igale meeskonnale antakse täpselt ühesugused ehitusmaterjalid ja nelja kuu pärast peavad nad esitlema valmis silda, millel on võimalikult suur kandevõime. Lõpuks selgitataksegi välja, missuguse meeskonna sild kannatab välja kõige suurema raskuse. Sellised rühmapõhised tööd on väga head, toonitab õppeprorektor Martti Kiisa, sest õpitakse omavahel tööülesandeid jaotama, üksteist toetama, üksteisele lootma. Sellise töö käigus selgub ka, kellel on teistest rohkem juhiomadusi jne. Ja taas – väikese sillamudeliga katsetamine on ohutu, sest kui midagi juhtub, siis pole sellel traagilisi tagajärgi ja ka majanduslik kahju on väike. Samas õpivad noored sellistest projektidest väga palju, sest saavad oma ideid julgelt katsetada.