Elame veel, maestro!
21. mail saab 90-aastaseks maestro Enn Põldroos. Nii väärika vanaduseni jõuab meie väikerahva suur kunstnik, kuid mitte ainult.
Koos rühmakaaslastega kohtusime sünnipäevalapsega juba üle 60 aasta tagasi Tallinna Pedagoogilise Instituudi õpetajakoolituse kunstiõpingutel. See oli suurte muutuste aeg, sest 1959. aastal olid instituudis loodud kateedrid ja leitud õppejõud JT-eriala (kunst koos masinaehitusjoonestamise ja tööõpetusega) õpetajate koolitamiseks viieaastase kursuse jooksul. Tänapäeval on raske mõista, et sel sügaval Nõukogude ajal oli väikeses Eestis võimalik luua uudne õppekava n-ö ühe kuuendiku planeedi jaoks.
Peatunud pisut pikemalt tolleaegsetel õppejõududel raamatus „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“ (EÜK, 2014, 400 lk), rõhutan, et enamik õppejõude oli ise pikemalt koolis töötanud. Näiteks Mihkel Usai kõrgema matemaatika kursus sai meile selgeks tänu tema õpetajatööle esimese vabariigi gümnaasiumis.
Põldroos oli noor õppejõud ja tema roll oli teistsugune – meie viimine maailma kunsti-kultuuri juurde. Seejuures huvitasid teda noore kunstnikuna eriti moodsa kunsti teoreetilised probleemid; ta luges meile ka kunstiajaloo moodsa kunsti osa. Nii tahan tänaseni näha kaasaegses kunstis kunsti (mitte konstruktsioone).
Graafika kateedris töötas toona mitmeid tuntud kunstiinimesi. Ühe mu graafilise lehe nõustaja oli Peeter Ulas, maali õpetas äsja Siberist naasnud Henn Roode ja lõputööd juhendas 50-ndate algul kõrvale lükatud Boris Lukats, kes oli ka kateedrijuhataja. Pole siis ime, et mingit ajuloputust instituudis me ei tundnud.
Me kultuurilisel harimisel oli tähtis koht nn praktikatel, mis toimusid eri aastatel Moskvas, Leningradis (toona), Tartus ja Värskas-Petseris. Just nende korraldamisel tunnetasime Põldroosi sisulist rolli. Kas tuli see tema varjatud organiseerimisvõimest või mõningaist tutvustest, seda me ei tea. Kuid näiteks Moskvas oli see kindlasti tuntav. Nii saime külastada üht kinnist näitustki, vist ajalehe Komsomolskaja Pravda toimetuses, ja äsja valminud Pioneeride Palee modernset hoonet. Palee oli üks esimesi vastandumisi kaua levinud stalinlikule arhitektuurile.
Kogu ca nädalane Moskva-programm oli seotud kõrgkultuuriga – alates väliskunsti muuseumist (kus olid taas väljas ka Stalini ajal keelatud impressionistide maalid), kontsertide ja Suure Teatri balletietenduseni. See kõik oli maailmatase, mille meenutamiseks vaatasin aastakümneid hiljem Suures Teatris ka ooperit. Et tagasi sõideti Moskvast mitmes grupis (rongipiletitega oli raskusi), siis käisin „välismaalasena“ viie minutiga ka Lenini mausoleumis ära! Samamoodi toimus Leningradi praktika: kujutav kunst, kontserdid ja teater.
Moodsa kunsti kõrval tutvustas Põldroos meile vanavene kunsti, Moskvaski olid vaatluse all Kremli kirikud ja ikoonimaalid. See kõik meenus hiljem, kui oli võimalus uurida Novgorodi Kremli kirikuid-ikoone ja õigeusu kiriku vana keskust Troitse-Sergi suurkloostris Moskva lähistel. Inimkultuur ongi rikas …
Aga Tartu-praktikast meenub Vanemuise külastamise kõrval just tutvumine Tartu Kunstimuuseumi hoidlas eesti kunsti väärtteostega, eriti Pallase-aegse loominguga (ikka Põldroosi selgituste saatel). Etnograafiamuuseum (ERM-i toonane nimi) oli meil loomulikult rikkaliku rahvakunstiga tutvumise koht, kuhu igal hommikul läksime meile valmis vaadatud esivanemate töid joonistama-maalima. Kui siia lisada maapoisi poolt viie Tallinna-aasta jooksul külastatud kunstinäitused ja teatrietendused (eriti Estonias) ning kontserdid Estonia kontserdisaalis, siis olingi valmis astuma õpilaste ette … Tülitasin Põldroosi hiljem veel õpetajana Järva-Jaanis moodsa kunsti reprodega seoses. Ta meenus ka siis, kui õpilastele Piiteris Ermitaaži ja Vene kunsti muuseumi tutvustasin.
Eelnev kinnitab, et saime toona TPedI-s väga hea hariduse, igas suhtes. Ja meie õpperühma ca 35 lõpetanust jäid lõpuni üle 30 (!) pedagoogilisele tööle. Ka Enn Põldroosil on selles oma kindel roll. Kõik, mida on hilisemad aastad andnud maailma kultuuriga tutvumisel, on laiendamise väärtusega, sügavuses on vähe juurde tulnud … Põldroos ise ei ole piirdunud kunstnikutöö ja siintooduga. Perestroika-aastatel tuli ta aktiivselt poliitikasse, sest Eesti saatus oli talle kõige tähtsam. Aga seda võisime tunnetada isegi üle 60 aasta tagasi …
Õnnitleme, maestro Enn Põldroos! Õnneks – elame veel (nii ütles üks vana prantslane)! Aga tähtsamaist tähtsam – Teie üle 80-aastased õpilased, kes veel rivis, tänavad Teid õpetamise eest neil keerulistel aegadel. Aituma-aituma ja – TERVIST!
Õnnitlejate ja tänajate nimel
Peep Leppik, teadlasest õpetaja