John Hattie: praktika on olulisem kui teooria
Kui John Hattie tuleks teie kooli õpetajakoolitust läbi viima, mida ta siis teeks? Üks on kindel – ta keskenduks teie kooli õpetajate praktilistele kogemustele, mitte teooriale ja strateegiatele.
Miks Hattiet just õpetajate enda kogemused huvitavad, sellele küsimusele saab vastuse tema uuest raamatust „Visible Learning: The Sequel“ („Nähtav õppimine. Jätkulugu“). Raamat ilmus inglise keeles märtsikuus sarjas „Nähtav õppimine“ ja keskendub õpetamise ekspertiisile.
Aasta algul andis Hattie inglaste õpetajate lehele TES nähtava õppimise teemal intervjuu pealkirjaga „Miks ei tee õpetamise strateegiate tundmine sind ekspertõpetajaks“. Seal keskendub ta tavalistest õpetajatest ekspertõpetajate kasvatamisele. Artiklis rõhutab ta taas praktika tähtsust, öeldes, et ekspertõpetajaid tuleb koolitada koostöös meisterõpetajatega, kasutades ka kõiki neid kommunikatsioonivahendeid, mis koroona ajal enesestmõistetavaks muutusid.
Õpetamist mõjutavate tegurite pingerida
Hattie „Nähtav õppimine. Jätkulugu“ sisaldab jälle kõige mõjuvamate õpetamisvõtete pingerida ja selles mõttes on raamat sarnane Hattie 15 aastat tagasi ilmunud teosega „Nähtav õppimine“, kus ilmus tema esimene edetabel hariduses kasutatavatest mõjuvatest töövõtetest. Hattie rõhutab, et kõige suurem mõju tulemustele on õpilase ootustel iseendale. Mida suuremad ootused on õpilasel, seda paremad on tema tulemused. Paraku on õpilaste ootused iseendale tihti ebamõistlikult madalamad – püütakse koolis minimaalse pingutusega läbi saada.
Nüüd, ligi 15 aastat hiljem on Hattie arvesse võtnud ka viimasel ajal ilmunud metauuringuid ning üritab klaarida arvukaid valearusaamu, mis tema mõjude edetabelite kasutamisega kaasnenud on. Märgatavalt on Hattie uues raamatus uuenenud tehnoloogia mõju analüüs, ja seal on igal sammul üllatusi. Näiteks ümberpööratud klassiruumil on positiivsem mõju, kui varasemad uuringud näitasid.
Nähtav õppimine ja õpilase nügimine
John Hattie soovib muuta õpilaste edenemise õpetajatele nähtavamaks, sest nähtavat on kergem paremuse suunas nügida. On selge, et kõige paremini muudavad õpilase edenemise nähtavaks õpianalüütikaga arvutiprogrammid, kuid ka õpetajad ise saavad õpilaste jälgimist tõsisemalt võtta.
Mõte nähtavast õppimisest ei ole uus ega omane vaid Hattiele, seda on soovitanud ka Dylan Wiliam seoses kujundava hindamisega. Õpilase õppimise nähtavamaks muutmine võimaldab õpetajal oma tegevust õppimise käiguga paremini kohandada. Vajadusel ka õpilasele kiiremini tagasisidet anda, vastavalt vajadusele kohe reageerida ja õpilast sel viisil ree peal hoida.
Kui õpetaja ei tea, kui hästi on õpilased asjast aru saanud, siis planeerib ta oma järgmisi tunde teooria põhjal ega saa efektiivselt õpetada. Rõhk peaks kogu tunni vältel olema sellel, kuidas ja mida õpilane parajasti õpib, rõhutab Hattie, ja mitte sellel, kuidas ja mida õpetaja õpetab. Õpetaja peab jälgima, mida õpilane õpib, mitte seda, mida ta ise räägib ning missuguseid õpetamismeetodeid ta kasutab.
Mida õpilane õpib?
Hattie toob välja, et ei olegi nii lihtne keskenduda sellele, kuidas ja mida õpilane õpib. Näiteks kujundava hindamise mõte on, õpetaja näeb, mida õpilane juba mõistab ja mis valmistab talle veel raskusi. Selle tagasiside põhjal annab õpetaja õpilasele väga konkreetset tagasisidet, öeldes, millele ta peab tähelepanu pöörama ja mida täpselt on tal vaja juba täna ja homme juurde õppida.
Nii pidi kujundav hindamine olema algselt õpilase konkreetsete õppimisprobleemide kiire lahendamine. Tegelikkuses teisenes aga kujundav hindamine haridusrahva hulgas õpilase õpitulemuste üldiseks hindamiseks ja erinevus varasemaga oli ainult selles, et hinnang anti sõnade, mitte numbriga.
Seejuures anti ülevaade lapse tulemustest mitte ainult talle endale, vaid ka tema vanematele ning isegi ministeeriumile. Viimasel on muidugi seadusest tulenev õigus ja kohustus õpilaste kohta informatsiooni saada, kuid kujundava hindamise tegelik eesmärk on kohandada õpetamine tunnis kohapeal õpilase vajadustele vastavaks, mitte informeerida laia avalikkust õpilase edasijõudmisest.
Viimase viie aasta jooksul ei ole Hattie oma mõjutamisvõtete edetabelile enam eriti viidanud, sest mõjutamisvõtted näitavad eelkõige seda, kuidas õpetaja õpetab, kuid palju vähesemal määral seda, kuidas õpilane õpib.
Pealtnäha tundub asi lihtne: õpetajad peaksid kasutama edetabeli ülemises otsas olevaid efektiivseid õpetamismeetodeid ning vältima ebaefektiivseid võtteid, mis on tabeli alumises otsas, kuid tegelikult oleneb ka efektiivse töövõtte edukus suurel määral sellest, kuidas õpetaja sellest aru saab, kuidas see õpilastele sobib ja missuguses konkreetses õpikeskkonnas seda võtet rakendatakse. Tegureid on palju ja seepärast soovitabki Hattie keskenduda edukatele praktikatele, mitte teooriatele ja strateegiatele. Ka uue meetodi kasutuselevõtu puhul soovitab Hattie kõigepealt tutvuda praktikutega, kellel see hästi töötab.
Õpetaja tegevuse jälgimisest ei piisa
Kui alustada uute meetoditega tutvumist praktikutest, siis ei piisa lihtsalt traditsioonilisest tunnivaatlusest, toonitabHattie. Tundi vaadeldes ei piisa ainult õpetaja tegevuse jälgimisest, vaid väga palju on peidus selles, mida õpetaja sealjuures mõtleb, mida ta mingi töövõttega saavutada tahab ja milliseid valikuid ta tunnis teeb. Eriti kui asjad kiiva veavad ja ta selle õigel hetkel ära tabab.
Samuti peaks tunnivaatleja huvi tundma, kui palju erines klassis antud tund sellest, mida õpetaja kavatses anda. On ju üsna tavaline, et planeeritut ei saa mingil ootamatul põhjusel ellu viia ning käigu pealt tuleb leida muid lahendusi. Pealtvaatajale võib jääda mulje, et tund oli juba planeeritud nii meisterlikuna, nagu see toimus, kuid tegelikult on tundides alati kiiret ümbermängimist ja improvisatsiooni. Tunnivaatluses ei paista välja, kuidas õpetajad teevad kohapeal otsuseid vastavalt sellele, mis klassis toimub – nad ei saanud seda ette näha, kuid olid selleks valmis.
Kuidas muuta õpetaja mõtted nähtavaks?
Kuidas muuta kommenteeritud tunnivaatlus kõigile õpetajatele kättesaadavaks õppematerjaliks? Ajal, mil õpetajad on Zoomi tundide andmise kogemuse tõttu muutunud suunamudijateks ja youtuber’iteks, peaks ju see võimalik olema? Appi saab võtta ka tehisintellekti.
Austraalias ongi välja tuldud hoopis uut moodi tunnivaatlustega. Meisterõpetajal palutakse ette valmistada näidistund. Kõigepealt räägib ta linti, kuidas on oma tunni planeerinud, ja äpi abil transkribeeritakse tema jutt tekstiks. Seejärel salvestatakse tund videos. Kolmandaks räägib õpetaja linti oma kommentaarid selle kohta, mis tunnis tegelikult toimus, ja ka sellest jutust tehakse tekstifail. Nii saadakse kahed subtiitrid, mis lisatakse tekstina video alla, ja sellega muutub õpetaja mõtlemine vaatajale nähtavaks.
Austraalia kogemused näitavad, et teised õpetajad vaatavad selliseid tundide salvestusi suure huviga ja on ka ise nähtu kirglikud kriitikud. Takkajärgi tarkus on ikka täppisteadus. Loodetavasti on nad hiljem ka ise oma tundides sarnastes olukordades tublimad. Haridusuuringud liiguvadki selles suunas, et keskendutakse õpetajate „valjusti mõtlemise“ stenogrammidele.
Rakendus Visible Classroom
Hattie soovitab ingliskeelsele maailmale tundide salvestamiseks Visible Classroomi äppi, mis mille abil saab tunnivaatluse üles kirjutada 99-protsendilise täpsusega. Seejärel analüüsib tehisintellekt tunni stenogramme ja toob välja näiteks selle, kui palju aega õpetaja tunnis mingile tegevusele kulutas. Õpetajale pakutakse tagasisidena aruandeid tema enda tunnist. Paljusid pedagooge tehisintellekti tagasiside üllatas. Õpetajad ei uskunud oma silmi, kui Visible Classroomi rakendus näitas, et lausa 89% tunni ajast räägivad nad ise ega lase õpilastel peaaegu üldse suud lahti teha. Tehisintellekti analüüsist selgus ka, et õpetajad küsivad päevas 150 niisugust küsimust, millele saab anda paarisõnalisi lühikesi vastuseid. Pärast tehisintellekti aruannete nägemist on üritanud mõnedki õpetajad oma õpetamist muuta.
Tunnivaatluste automatiseerimine võimaldab näha toimuvat rohkem õpilaste mätta otsast. Suurepärane! Mis saab siin veel viltu minna? Ometi ei õnnestu tehisintellekti abi mitte igal pool rakendada. Näiteks USA-s ei tahetud Visible Classroomi äppi kasutada. Arvati, et nii tekiks massiliselt tõendid õpetajate ebakompetentsuse kohta. Teisalt on tekkinud ka lapsevanematel huvi neid tunnisalvestuste aruandeid näha, kuid mitte huvist pedagoogika vastu, vaid kitsast huvist teada saada, kui palju tegeleb õpetaja tunnis just nende lapsega.
Hattie toob oma raamatus „Nähtav õppimine. Jätkulugu“ välja, et uute õpistrateegiate rakendamise tuhinas unustatakse tihti ära, et kui õpilased ei oska õppida, siis ei ole ükski õpetamismeetod efektiivne. Hattie soovitab mõelda ka sellele, et mõni õpetaja ei kasutagi ohtralt tagasisidet, avatud küsimusi, õppe toestamist ega edukriteeriume, kuid ometi saavutavad tema õpilased suurepäraseid tulemusi. Sellised õpetajad toetuvad oma pikaajalisele kogemusele ja pedagoogilisele intuitsioonile. Sellisel juhul on õpetlik uurida, kuidas niisuguse õpetaja õpilased õpivad ehk kuidas on see õpetaja osanud panna nad efektiivselt õppima ja mida need õpilased õppimise ajal mõtlevad, mida teavad ja kuidas lahendavad olukordi.
Arukas INIMENE
ei vastanda kunagi teooriat ja praktikat. Kui seda teeb akadeemik ja/või professor, siis on asi eriti kurb… Olen ise pikal teel näinud õpetajaod, kes ei tea midagi teooriast, aga… tulevad toime, nagu on hästi teooriat tundvaid inimesi, kel raskusi õpetamise praktilise küljega… Aga see ei saa olla eesmärk, need on ERANDID – sobivad hästi tänapäeva TURULE…
Pedagoogilis-didaktiline töö on ülimalt keeruline ja see ei saa toimuda nn kuulsuste (kasvõi M. Juur tänases lehes) soovituste toel. Aga selleks, et pagana Leppiku jutust aru saada, tuleb enne teha endale selgeks arengupsühholoogia ja didaktika kognitiivse psühholoogiaga (just alusuuringud!)…