Keegi ei soovi kaduda: kas väikeste maakoolide sulgemine on paratamatu?
Tänavu 1. jaanuaril elas Lääneranna vallas 5198 elanikku, kuid ühes Lihula Gümnaasiumi ja Kõmsi Lasteaia-Algkooliga on seal lausa kaheksa kooli. Ülemäära palju ka ülemöödunud sajandi talurahvaseaduse kohta. Kuid keegi ei soovi kaduda.
See õppeaasta pidi täiskujul jääma viimaseks neljale Lääneranna valla väikesele põhikoolile ja ühele kuueklassilisele koolile. Lääneranna vallavolikogu otsusega jätkavad Koonga ja Varbla koolid lasteaia ja kuueklassilistena ning Virtsu Kool neljaklassilisena, aga Lõpe ja Metsküla koolid kaovad üldse.
Kõigis neis koolides oli vähe õpetajaid ja õpilasi. Koonga Kooli (38 õpilast) ajalugu ulatub 1919. aastasse, Varbla Kool on aastast 1857, Virtsu 1854, Lõpe 1861 ja Metsküla Kool 1854. aastast.
Asjast huvitatud kohalikud kogukonnad pöördusid aprilli lõpul valla vastu kohtusse. Pressiteate järgi viitasid nad ekspertidele, kes kinnitasid, et noorte perede maale elama asumise peamine takistus on algkoolide puudumine lähiringkonnas või valdade soov neid sulgeda.
Äsja pani kohus Virtsu Kooli (50 õpilast) muutmise seisma. Lõpliku kohtuotsuseni ei ole vallavolikogul võimalik Virtsu Kooli juures midagi muuta. Otsus tuli Tallinna ringkonnakohtust. Ka justiitsministeerium algatas Lääneranna vallavolikogu otsuse hindamiseks järelevalvemenetluse.
Koolid haldavad korralikku, kuid hooldamist vajavat kinnisvara. Varbla Kool (45 õpilast) tegutseb eestiaegses ja Virtsu Kool stiilses sovhoosiaegses majas. Metsküla kuueklassiline algkool (21 õpilast) näeb välja klassikalise kihelkonnakoolina, mille museaalne väärtus ajaga kasvab. Enamiku koolide loomise kunagine peapõhjus oli 1854. aasta talurahvaseadus, mis kohustas looma kooli iga tuhande elaniku kohta.
Lääneranna vallavolikogu põhjendas oma 24. märtsi otsust põhjaliku seletuskirjaga, milles tõi ära vanade koolimajade seisukorra. Vanematest hoonetest on Varbla Kooli kehalise kasvatuse maja katus amortiseerunud ja Metsküla Kooli seinad hallitavat. Vigu leiti kõigis suletavates koolides. Vallaisad märkisid oma pöördumises, et vald kulutas möödunud aastal 51,6% eelarvest haridusele ja on investeerinud koolidesse üle nelja miljoni euro. Ometi on väikeste koolide eelarve palgafondi osas pingeline ja spetsialiste juurde palgata ei saa.
Koolide hoolekogud, kes kohtusse pöördusid, näevad asju teisiti. Nemad ütlevad, et koolide majakarbid on head, aga just Lihula Gümnaasiumi hoone olevat halvas seisukorras. Seda pakutakse suletavate koolide õpilastele alternatiivina. Vallavalitsus näeb siin lahendusena, et tuleb ehitada uus gümnaasiumihoone.
Koolide arengustrateegia
Koolide hoolekogud viitasid ka Pärnumaa arengustrateegiale: „Alles möödunud aasta novembris vallavolikogu poolt heaks kiidetud Pärnumaa arengustrateegias ja Lääneranna arengukavas kohustus Lääneranna vald arendama välja nii Lõpel, Virtsus kui Metskülas kogukonnakeskuse, kuhu koonduksid kool, raamatukogu ja noorsootöö.“ Vältimaks kooliastmete sulgemist vähendati Virtsus isegi pedagoogide töötasu ja lubati kogukonna raha eest koolimajja õhksoojuspumpasid, samuti kooli katuse katmist päikesepaneelidega. Kõik ikka sellepärast, et vana kool saaks edasi kesta.
Metsküla Algkool elab samuti tagasihoidlikult. Riik maksab igal aastal tasandusfondi kaudu õpetajatele lisatasu õpilase pealt. Virtsu kogukonna kirjas vallavalitsusele seisab, et Metskülas on need kõige madalamad (6300 eurot), üle kahe korra vähem kui Koonga Koolis ja Kõmsi Lasteaias-Algkoolis, mis jääb.
Õpetajad panustavad kooli juba niivõrd, et on nõus oma palga vähendamisega. Koolide hoidmine peegeldub ka küsitlustes, mida Lääneranna kogukonnad on teinud – esialgu ei soovi mitte keegi oma kodukohast lahkuda, isegi kui koolid ära võetakse.
Lääneranna koolielu
Suletavatel ja muudetavatel koolidel on seljataga mitmekesine ajalugu. Varbla vallakooli 1857. aastal asutanud kolleegiumist oskas kirjutada vaid üks mees, teised tegid ristid. Just Uue-Varbla algkooli pööningukambris lehitses väike Karl Ristikivi raamatut keiser Konradinist, millest sai alguse tema idee kirjutada kroonikate triloogia: „Põlev lipp“, „Viimne linn“ ja „Surma ratsanikud“. Lõpe kaheksaklassilist kooli taheti esmakordselt sulgeda juba 1964. aastal, mis ebaõnnestus lastevanemate aktiivse vastuseisu tõttu. Seevastu Varbla koolimaja põletas 1891. aastal maha Mart Määrfeldt, lootes sellega vältida kooliskäimist.
On huvitav jälgida, kuhu kodanik Määrfeldt hariduse vältimisega välja jõudis. 1933. aasta juulis osales Märt Mardi poeg Määrfeldt Maale külas Järvepera talus toimunud talgutel massilöömingus. Ta purustas ühel talgulisel viinapudeliga pool nägu, kust silm välja jooksis. Ta peksis kaikaga armutult ka naisterahvast ja ise sai kokku seitse pussihaava. Poolkirjaoskamatud tahumatud metsanurgamehed ei lasknud omale midagi ütelda, kakluse tagajärjest jutustas üks osavõtja kohtus: „No see oli ikke täielik kankaal, miukest ma põle elus veel näinud, aulik kohus.“ (Lääne Elu, 9. detsember 1933)
Eeltoodu deviis võiks olla: „Kui koolis ikka aad ja beed pähe ei saa, siis aitab seda teha kaigas.“ Tigedad vemblaga tümikas-talumehed olid tolleaegse Läänemaa üks vaatamisväärsustest.
Näeme, et koolide ajaloos peegeldub traditsiooniliselt maarjamaine elulaad, mõisate, tuulikute ja atrade luule ehk siis kõik see, mis aastakümnetega jäädavalt kaoks, kui just haritud inimesed kroonikaid ei kirjutaks. Väikeses Metsküla koolis saavad õpilased õppida esiisade radadel, vaadata igivana koolilauda või kiikuda kasega, millel kunagi kiikusid karjalapsed. Neile laulavad samade lindude järeltulijad, kelle laulust otsisid endeid nende esivanemad põlvkondade takka.
Kui ei sunnitaks, ei vahetaks nad oma õppeasutust kunagi suure kombinaatkooli vastu, kus on pidevalt remonti vajav majakarp.
Demograafiline prognoos
Rahvastik omavalitsustes, mis jäävad Tallinnast kaugele, väheneb järjest. Seejuures linnades püsib olukord enam-vähem muutumatuna.
Koolis käivate laste protsendi poolest koguelanikkonnast (lapsed vanuses 7–18) on esikohal Pärnu (13,7% elanikkonnast) ja viimase laterna osas Kihnu vald (8,9%). Harjumaa „kuldse ringi“ valdade kohta on näha, et need protsendid on hoopis paremad: Rae vald – 20,4%, Harku vald – 18,7%, Viimsi vald – 18,3%. Tallinn (12,6%) ja Maardu (12,4%) on kooliskäijate suhtarvu poolest täiesti võrdsed omavalitsused.
Et maal elanikkond väheneb, on eriti hästi näha, kui võrdleme Tallinnast väga kaugele jäävaid valdu Tallinna-lähedaste üliedukate omavalitsustega Harjumaal. Vaatleme elanikkonna juurdekasvu 2020. aasta 1. jaanuarist kuni 1. jaanuarini 2023. Põhja-Pärnumaa vallas on selle ajaga elanikkond vähenenud 3,1% ja Kihnu vallas 3%.
Ent „kuldse ringi“ valdade rahvastiku juurdekasv on viimase kolme aasta jooksul muljetavaldavalt võimas. Erinevalt Pärnumaast seal miinuseid ei ole. Rae vallas on rahvastik kasvanud 13,1%, Harku vallas 13% ja Viimsi vallas 7,8%. Tallinnas endas on rahvastik selle ajaga kasvanud 4,2%.
Statistika näitab selgesti, et Harjumaa edukate valdade rahvastik ei kasva üksnes loomuliku iibe läbi, vaid sinna voolab rahvast kokku kogu Eestist. Rahvas on teotahteline, suhteliselt noor ja järgmise kolme aasta jooksul end samas mahus taastootev.
Näeme sedagi, et eduvaldade juurdekasv on poole kiirem kui ääremaade inimkoosluste kahanemine. Puhas aritmeetika näitab, et kui maakohtade ebavõrdsus samas tempos jätkub, siis osa ääremaid jääb elaniketa lähima viiekümne, aga teine osa lähima saja aasta jooksul.
Pikim koolitee
6. detsembri 2021 ajaleht Wirtschaft kirjutas Saksamaa kohta, et seal samuti ei suudeta maakohtadele elu sisse puhuda. Soome äsjane kooliuuring näitas, et viimase viie aasta jooksul on 30% omavalitsustest pidanud koole sulgema. Põhjuseks on olnud õpilaste vähesus. Ometi on Soome koolivõrk nii tihe, et 40-kilomeetrist kooliteed loetakse juba väga pikaks.
Soomlased uurisid samuti välja, et neil õpilastel, kes on koolibussis edasi-tagasi läbi sõitnud 35–40-kilomeetrise koolitee, ei jätku pärast seda enam aega oma hobide tarbeks. Nad jõudsid ka järeldusele, et kooli sulgemine probleemi ei lahendaks, vaid tõmbaks maalt töökäsi ära, ehk siis – taristu lõhkumise korral hääletavad inimesed võimul olevate omavalitsustegelaste vastu jalgadega.
Ajakirjandusest on läbi jooksnud Eesti pikim koolitee – Jumindalt Kuusalu Keskkooli (40 km). Kui on seitse tundi, siis tunnid lõppevad kell 15, seejärel tund aega sõitu pluss kaks tundi huviringi – ja õpilase pea ongi väsinud.
Me saame karjalapse mentaliteedi: kuna koolibuss läheb juba hommikul enne seitset, siis on lapsel põhjust isale või emale öelda: „No lase ma magan veel viis minutit!“
Rikkal on vaja rohelust ja avarust
1980. aastate lõpus oli ääremaastumist vaevu näha. Nõukogude süsteemis ei lugenud, kui kaugel oli omavalitsus Tallinnast, vaid pigem see, kui palju suutis omavalitsuse juht metropoli partokraatide käest ressursse välja manguda. Koolide jaoks välja mangutud ehitusmaterjalid ei olnud järjekindlalt vastupidavad, mida näitavad praegused sagedased remondid.
Kui see süsteem kokku kukkus, hakkas kapital akumuleeruma ja Tallinna lähedale tekkisid privilegeeritute tsoonid.
Rikkad ei lähe elama tolmustesse linnasüdametesse, vaid kujundavad elamiseks igihaljad rohelised paigad, nagu Californias on Menlo Park, Palo Alto või Cedar Springs. Seevastu tööstuskeskustesse tekivad tööliste linnakud, kus elatakse majakarpides üksteise otsas – töölistel ei ole asja privilegeeritute rajooni ja vastupidi. Diferentseeruvad ka koolid – ajud voolavad sinna, kus paremini makstakse ja töötingimused hõlbustavad nii tööd kui puhkust.
Samas võib suurte traditsioonidega kohalik kogukond püsti panna väga hea kooli. Metsküla Algkoolis, mida nüüd sulgeda tahetakse, käib sel aastal vaid 21 õpilast, keda õpetavad kuus õpetajat. Vald nõustub, et Metsküla Kooli õppeedukus on kaugelt üle riigi keskmise. See tähendab täiendavaid võimalusi tulevikus edukatele õpilastele.
Eestit eelmainitud maailmaprobleemid ei kimbuta, sest suletavad maakoolid jäävad piirkonda, kus tööstust on väga vähe ja pole ohtu, et tekivad võõrtööliste getod. Seal on talud, kus saadakse mitmesuguseid riigitoetusi, samuti väikefirmad, mille edukust näitab seegi, et nad on ellu jäänud vähese nõudlusega alal. Kuigi Metsküla Algkooli õpilaste tulemused on head, on kõige tõenäolisem, et selle kooli lõpetajad hakkavad kunagi tööle isade moodi – sarnane sünnitab sarnast. Isegi kui nad liiguvad Tallinna-lähedastesse eduvaldadesse, võtavad nad sinna kaasa oma traditsioonilise eluviisi. Ääremaa aga tühjeneb aeglaselt.
Aga mis siis ääremaade haridusest selle viiekümne aasta jooksul saab? Kui järjest lisandub valitsusi, kes riigi kaugematest piirkondadest ei hooli, siis kaovad külakeskustest poed, aga mis veel hullem, koolid ja lasteaiad. Ehk nagu üks Virtsu lapsevanem küsitlusele vastas: „Me ei oleks siia kolinud, kui siin ei oleks kooli.“
Rooma klubi ennustab
Rooma klubil, kes kunagi ei tööta tühja ega esita küsimärkidega graafikuid, on maailma lähima kaheksakümne aasta arengu kohta kaks võistlevat stsenaariumit: Too-Little-Too-Late ja The Giant Leap („Suur hüpe“). Hüppestsenaarium tähendab muuhulgas keskuse varanduste ümberjagamist, aga „Väikese ja hilja” stsenaarium rahvasterändamist ja kataklüsme. Mis puudutab võsastunud ääremaid, siis on see julgeolekuprobleem igale riigile. Sööti jäänud maad võib võtta omaks mõni aktiivsem ja rännakul olev rahvas.
Ennustamiseks on vajalik ka Eesti Arenguseire Keskuse 2019. aastal välja antud kogumik „Eesti regionaalse majanduse tulevik. Stsenaariumid aastani 2035“. Kes teeb prognoosi, sellel on vaja kimpu eeltingimusi. Näiteks A-l ja B-l on ühine faktor C, mis ajas muutub, A satub tema mõjuvälja varem ja B hiljem, siis millised muutused A-s on juba toimunud?
Ida-Virumaal väheneb kooliõpilaste arv samuti. Ja rahvastik vananeb. 2019. aasta kogumik aga ennustab neile: „Linnade ja datšade võrgustikust kujuneb omamoodi Euroopa näidisala, kus nõukaaegsest kasinuse ja hädavajaduse sunnil tekkinud bartermajandusest saab uue ökoajastu linlik-maalise eluviisi standard.“ Aga ennustamisest möödunud nelja aasta jooksul ei ole midagi sellist isegi toimuma hakanud. Meie lagunevad suvilad ei huvita maailmas endiselt kedagi.
Aga mis lähiajal toimuma hakkab?
Eesti Statistikaamet on teinud 5–14-aastaste arvu muutuste prognoosi kuni aastani 2045. Lapsi tuleb kooli juurde üksnes Harjumaal, igal pool mujal Eestis nende arv kahaneb: Ida-Virus 54%, Valgamaal 50%, Järvamaal 51%, Läänemaal 48%.
Eelmainitud ennustuskogumikus seisab: „Lisandub üksjagu uue tehnoloogia põhist ekspordile suunatud energia- ja puidutootmist, puidu- ja muu biomassi väärindamist, aga ka enam kui 200-aastase traditsiooniga spaandust ning öko- ja loodusturismi.“ Väheusutav, et Lääneranna valla iseteadlikud kogukonnad, kes seisavad koolide eest, on väga rõõmsad kohalike metsamassiivide seesuguse „väärindamise“ üle. Ja samas ei sõltu taristute heaolu sellest, kui palju kohalikud suudavad metsa müüa.
Kuna Virtsu kogukond oli kohtus kõige tublim, siis on just Virtsu Kool see, mida lähiajal kindlasti ei muudeta. Kogukonna eestseisja Henrik Raave sõnul on kogukonna sõnum vallavalitsusele panna seisma koolide ees seisvad muutused ja jätta regioonid rahule nii, et nad saaksid oma elu korraldada. Raave sõnul arutati kohalikul rahvakoosolekul, et lasteaia võiks jätta tühjaks ja kolida lapsed kooli ruumidesse. See oleks vallale täiendav kokkuhoid.
Teised Lääneranna koolid ei ole seni õiguskaitset saanud ja jätkavad läbirääkimisi vallaga.
KOMMENTAARID
Ott Kurs, Tartu Ülikooli geograafiakandidaat ja teadur:
Suundumus, et pealinnaga kasvavad kokku selle lähivallad, on levinud kogu maailmas. Helsingi lähedale koondusid samuti taristud: teenindus, kultuuriasutused, lasteaiad ja koolid. Soome toetas ka teisi valdu väärikalt, kuid see ei takistanud tsentraliseerumist.
Omavalitsuste kihistumine ei oleks nii suur, kui pealinn asuks keset riiki. Omal ajal tehti peaminister Mart Laarile ettepanek rajada Eesti pealinn Kesk-Eestisse, et kõik regioonid sellest osa saaksid. Paraku vastust ei tulnud.
Et Pärnumaal areneks võimsalt kohalik elu, selleks on seal liiga vähe tööstust. Suur tselluloosivabrik ei tulnud Pärnumaale ega kusagile mujale. See oleks inimestele tööd andnud. Kohalikud väikeettevõtted võivad olla isegi väga edukad, kuid nad ei suuda muuta tendentsi: on regioone, kus elanikkond väheneb.
Hannes Palang, inimgeograafia professor, Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi juhataja:
Koolide püsimine maal ja sellele juurdemaksmine on Pandora laegas, mida kõik käivad vaatamas, aga ükski ei jää tervikuna rahule. Kui riik – ehk siis meie ise – tahame, siis tuleks elule maal peale maksta. Me teame, et tagasi saab sealt vähe, sest lähiajal pole ette näha, et maakohtades töökohti palju juurde tekiks.
Pikaajalised prognoosid, kuidas võiks elu edasi minna, ei maksa midagi. Eestiski on tehtud pikemaajalisi ennustusi, kuid need markeerivad üksnes arenguradasid. Näiteks ennustati 1998. aastal, et Setomaa tulevik on turism, ja see läkski igati täide. Kuid me ei saa midagi detailsemat ennustada.
On muidugi eeskujulikke valdu nagu Kiili, kus suur kool asub keskuses ja lapsed jõuavad selleni igalt poolt kuni poole tunniga. Samas on ka väikseid maakohti, kus kõigepealt läheb kinni postkontor, siis kool. Jääb vaid telefonilevi. See on elementaarne, et osa maksudest, mis teenitakse edukamatest piirkondadest, läheb nende alade toetuseks, kus hajaasustus tähendab kallist transporti.
KAASMAALASED!
Praegu on pea võimatu maakoolide “kadumist” peatada. Irooniline, aga “tänu nõukogude võimule” säilus Eestis MAAELU (märkus – sel ajal ei olnud OMAvalitsusi!). Taasiseseisvumise algul olid olud veel lootusrikkad, kuid siis “tuli” EUROOPA LIIT euronõuetega ja paljud taluinimesed lõid käega… (sama juhtus ka Soomes).
SURMAHOOBI maakoolidele andis aga 6 aastat tagasi nn HALDUSREFORM, mille eest arukad inimesed toona hoiatasid… Süüdistada tuleb toona tehtud otsuseid, ehkki oleme “maailma kõige targem rahvas”…