KEELEKASTE ⟩ Loet ja kirjutet
Keeleteadlikule lugejale ei tule üllatusena, et „loetud“ asemel saab öelda „loet“ ja „kirjutatud“ asemel „kirjutet“ – või siis näiteks „pühendatud“ asemel „pühendet“. Teisisõnu: verbide tud-kesksõnadel on ka (te)t– või det-rööpvormid.
Sadakond aastat tagasi propageeris sääraseid vorme Johannes Aavik, nimetades muuhulgas sõnu „ymbritset“, „poleerit“, „põgenet“, „tapet“ ja „teht“. Ta põhjendas nende kasutamist lühiduse, mugavuse ja muidugi, aaviklikult, kõlalise iluga, leides, et vorm „on mõnus ja soovitetav eriti pikemaist (kolmesilbilisist) verbest („kirjutet“)“ (Keeleuuendus, 1926, nr 3).
Aavik märkis, et „tet-uuenduse“ on omaks võtnud mitmed tuntud kirjanikudki (Tuglas, Semper, Under, Visnapuu, Barbarus, Kivikas) ja „võib julgesti loota, et see vorm mitte väga kauges tulevikus yldisemalt maad võtab“. Arnold Kask on hiljem täpsustanud, et vorm oli Siuru päevadest alates ilukirjanduses tõesti levinud, kuid hakkas juba 1920. aastatel taanduma, osalt ühiste seisukohtade puudumise tõttu („Eesti kirjakeele ajaloost II“, 1970).
Aaviku tet-vormi vaimustust ei jaganud näiteks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, tunnistades selle „kirjutet“ näitel „kirjakeelele täiesti mittesoovitavaks“ (Eesti Keel, 1926, nr 7–8). Mõned panid tet-vormile pahaks kunstlikkust, kuigi õieti ei pärine see üldse tollest kunstlike keeleuuenduste ajast, ei ole nii-öelda aavikism, vaid sündis kaugemas minevikus. Aavik, kes ise võttis vormi üle ilmselt murdeist, rõhutab, et „see on juba yle 200 aasta trykit raamatuis esinend“, tuues näiteks tartukeelsest „Vastsest Testamendist“ (1686) pärit väljendi „Kirjotet om“.
Kaks aastakümmet tagasi arvas Tiiu Erelt, et „Aaviku eete tet-osa“ peaks tänapäeva grammatikais sees olema („Eesti keelekorraldus“, 2002). Kuni viimase ajani eesti keele allikad (te)t– ja det-vormi siiski eriti ei käsitlenud ning keelekorraldajad leidsid, et sõnu nagu „loet“ ja „kirjutet“ võib pruukida küll stiili ilmestamiseks, kuid neutraalsesse kirjakeelsesse teksti need ei sobi. Alles hiljuti otsustas Emakeele Seltsi keeletoimkond esitada sagedasemad (te)t-vormid märksõnadena Sõnaveebis, rõhutades märgendiga „stiilitundlik“ aga endiselt nende stiililist markeeritust võrreldes tavapäraste, tud-vormidega.
Aaviku eedetud vormide eksistentsi ettevaatlik, aga ikkagi ametlik tunnistamine paistab suuresti põhinevat nende elujõu möönmisel; eesti keele ühendkorpust analüüsides leiti, et kuigi tud-vormid on ülekaalus, on ka (te)t– ja det-vormide kasutus jälle üsna aktiivne ning neid on sadadest tegusõnadest. Populaarsemad tet-vormid on „nimetet“ (3097) ja „kirjutet“ (1509), det-vormid „pühendet“ (429) ja „kirjeldet“ (350) ning t-vormid „mainit“ (836), „eelmainit“ (499) ja „ostet“ (162). Kuid tarvitatakse ka vorme nagu „riputet“, „kõrgendet“, „põlat“, „kastreerit“ …
Sääraste sõnade kasutamisel tasub aga silmas pidada kaht asja. Esiteks, kui ta– ja da-liiteliste tegusõnade tud-kesksõnal on tet– või det-rööpvorm („kirjutatud“ > „kirjutet“, „meisterdatud“ > „meisterdet“), siis ilma ta– või da-liiteta tegusõnade korral on tud-tunnuse asemelrööpvormi lõpus lihtsalt –t („loetud“ > „loet“, „keelatud“ > „keelat“, „tsiteeritud“ > „tsiteerit“, mitte „loetet“, „keelatet“, „tsiteeritet“). Aaviku sõnadega: „Hoiatetagu niisuguse uuendusliku vea eest kui „rännatet, importeeritet“ (pro „rännat, importeerit“); -tet lõpp on ainult tama-verbidest: kirjutama – kirjutet.“
Ja teiseks, olgu ikka maitset ja vaoshoitust! Toredasti kõlavatest rööpvormidest on lihtne vaimustuda ja siis nendega ka üle pingutada. Sellisel puhul mõjub kogu see „tetitamine“ lihtsalt narruse, keelelise kenitlemisena. Sest olgugi tud-vorm ja (te)t– või det-vorm tähenduselt samad, on nende stiilivarjund siiski erinev; viimane on igapäevase „tute-tatutamise“ kõrval kõvasti värvikam ja seega ka silmatorkavam. Kui aga eputavast maneeritsemisest hoiduda ning osata sõnu à la „loet“ ja „kirjutet“ doseerida sobivais paigus ja sobivais koguseis, siis pakuvad nad mõistagi meeldivat vaheldust ning muudavad meie ilusa ja otstarbeka emakeele veelgi ilusamaks ja otstarbekamaks.