Kes tegi? Ise tegin
Kas Eesti on Euroopa asjade ajamisel heal tasemel? 20 aastat tagasi valmistuti Eestis Euroopa Liiduga liitumise rahvahääletuseks. 14. septembril 2003 ütleski Eesti oma jah-sõna ning 1. maist 2004 oleme EL-i liige.
Euroopa päeva, 9. mai eel võiks küsida, kas saame midagi teha selleks, et EL-i tasandil toimuv poleks arusaamatu ja elukauge.
Mõni aasta enne EL-i rahvahääletust oli haridusvaldkonnas üks omapärane tont, mis käis ringi mööda Eestit ja haridusasutusi – koolisööklate euronõuded. Seda teemat tuli käsitleda ka referendumi eel esinemistel ja kohtumistel, kus käisin toona Haridus- ja Teadusministeeriumi noortevaldkonna ametnikuna ning MTÜ Eesti Euroopa Liikumine tellimusel.
Näiteks Õhtulehes kirjutati (26.08.2001), et „2003. aastal jõustuvad euroettekirjutused sööklate kohta käivad paljudele koolidele üle jõu.“ Koolisööklate tervisekaitse nõuded ja nende täitmise võimalikkus ning tähtajad kütsid palju kirgi. Teemat kommenteerisid selles ja paljudes meediakajastustes koolijuhid ja -pidajad, eurointegratsiooniga tegelevad ning ka sotsiaalministeeriumi ametnikud, poliitikud.
Viidatud artiklis tsiteeritakse peaminister Mart Laari, kes ütles kohtumisel Põlvamaa juhtidega koolisööklate nõuete teemat kommenteerides, et „oleme riigis euronõuete täitmisega lolliks minemas“, ja palus riigikantseleil selgeks teha, kas ja millised nõuded on EL-i otsused.
Selguski, et Eesti sotsiaalministeeriumi ametnikud olid toiduhügieeni eeskirjadesse lisanud punkte, mida polnud otsustatud üldse EL-i tasandil.
Keit Kasemets, riigikantselei toonase eurointegratsiooni büroo talitusejuhataja avaldas artikli „Olematud euronõuded“ (ÕL, 30.08.2001). Sotsiaalministri määrusesse võeti agaralt ja ohtralt nõudeid ning Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO), Rootsi toiduameti, Eesti ülikoolide teadlaste jne juhiseid. EL-i direktiivi üldistele nõuetele lisati kamaluga hoopis karmimaid ettekirjutusi ning põhjendati seda kõike euronõuetega.
Igal juhul oli see ja on veel mõned markantsemad näited juhtumitest, mis tekitasid EL-ile suure mainekahju enne referendumit ja selle järel ning olid abiks toonastele ja praegustelegi euroskeptikutele, sest küsitavaid nõudeid põhjendati avalikkusele alusetult kohustuslike euroreeglitega. Positiivse poole pealt aga andis see juhtum hea võimaluse selgitustööks ning aitas kummutada müüte EL-i kohta.
Kas 20 aastaga on midagi muutunud?
Eestis on toetus EL-i liikmelisusele väga kõrge. Muidugi on kõige olulisem muutus see, et osaleme täiel määral ja kogu vastutusega EL-i otsuste kujundamisel ja tegemisel. Küpsuseksamist EL-i eesistujariigina on juba viis aastat möödas. Toon aga kaks äsjast näidet, mis ilmestavad teema aktuaalsust ja lubavad väita, et EL-i tasandil toimuvat tuleb paremini tunda, läbi mõelda ja rohkem selgitada.
Esimene juhtum on selle aasta veebruarist. Tallinki juht Paavo Nõgene tõstatas küsimuse suurfirmade uue aruandluse kohta, mis võeti direktiivina vastu eelmisel aastal (ERR-i uudised, 09.02). Selgus, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon kiitis EL-i kestlikkuse aruandluse direktiivi heaks enne, kui oli selgunud selle maht. Ettevõtjate väitel lisab uus aruanne aastas 100 000 euro jagu asjatut bürokraatiat.
Teine näide on hiljutine suur poleemika, kui Euroopa Parlament nõudis otsustusprotsessi keskel hoonete energiaklassi tõstmise tingimuste, tähtaegade varasemaks toomist. Iseenesest tavapärane otsustusprotsess, kus liikmesriikide valitsustel on oma seisukohad, Euroopa Komisjon eelnõude algatajana seisab oma eesmärkide eest ning Euroopa Parlament otsuste tegemise kolmanda osalisena ütleb oma sõna.
Keit Kasemets, kellel on pikaaegne kogemus nii Eesti riigiametnikuna kui ka Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juhina, tegi hea kokkuvõtte, tõdedes, et „Eesti inimeste jahmatus hoonete energiaklassi tõstmise ja sisepõlemismootoriga autode tootmise lõpetamise kava pärast näitab, et Euroopa asju tuleb Eestis aktiivsemalt ja avalikumalt arutada“.
Ta toob oma artiklis („Tihti on väga raske aru saada, mida Eesti EL-is üldse saavutada soovib“, EPL, 20.03) välja kolm probleemi, õppetundi. Esiteks, Eesti seisukohtade kujundamine EL-i poliitika kohta on bürokratiseerunud. Teiseks, EL-i otsuste mõjuanalüüsid ei ole sageli piisavad. Kindlasti ei suuda Eesti analüüsida kõigi eelnõude mõju, seda pole ka vaja. Euroopa Komisjon koostab iga eelnõu kohta üleeuroopalise mõjude analüüsi, kuid tavaliselt see täpsete riigipõhiste mõjude kohta vastuseid ei anna. Kolmandaks, otsuste langetamisel ei ole piisavalt võimalusi ja aega avalikuks poliitiliseks aruteluks ei valitsuses ega ka riigikogus.
Eesti liitumisest EL-iga saab järgmisel aastal 20 aastat. Üles on kasvanud uus põlvkond Euroopa Liidu kodanikke. Nii keskkonna-, majandus- kui ka julgeolekupoliitiliselt on väga olulisi teemasid, mille arutelu ja otsused on Eesti huvides ja EL-i tasandil vajalikud. Kuid heal tasemel tuleb olla ka EL-i otsuste algatamisel ja arutelu juhtimisel, valikute kaalumisel, mõjude analüüsimisel, otsustusprotsessis ja ka otsustatu rakendamisel ning selgitamisel Euroopa tasandil ja Eestis.