KÕRVALPILK ⟩ Elisabet Reinsalu loodab, et igal lapsel on vähemalt üks õpetaja, kes märkab tema potentsiaali

5. mai 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 2 kommentaari

Tallinna Linnateatri näitleja Elisabet Reinsalu möönab naljatamisi, et talle meeldib elulises kontekstis teisi õpetada, aga kui teda ennast õpetatakse, siis see nii väga ei meeldi. Õpetajaid on tema perekonnas olnud mitmeid: vanavanaonu Artur Luhaäär, vanaema Maimu Tamm ja onu Jaak Tamm. Vanaisa Rudolf Tamm oli lisaks õpetajatööle lausa koolidirektor.

Elisabet Reinsalu. Foto: Tuulike Kivestu-Rotella

Kas sulle meeldis koolis käia?

Kuidas seda nüüd öelda … Kui mõtlen tagasi oma kooliajale, siis algkool ja põhikool olid minu jaoks ikka väga rasked. Mulle üldse ei meeldinud koolis. Tol ajal nii-öelda eliitkoolis ei jäetud mitte kunagi meelde tuletamata, et kui õpilased seal koolis hakkama ei saa, siis lähevad nad rajoonikooli. See rajoonikool oli nagu kõige hullem koht, kuhu inimene sattuda saab. Just möödunud aastal 1. septembril istusime perega koos ja ma küsisin lastelt, mida nad oma koolist mõtlevad. Nad mõlemad olid kuidagi nii õnnelikud oma kooli ja ka õpetajate üle. Neil ei olnud tunnet, et kool on üks vägivallaasutus. Mina sain koolist küll õppimisharjumuse ja kohusetunde, aga armastust ja soojust enamasti kahjuks ei jagunud. 

Õpetajatel on ikkagi tohutu, isegi määrav roll selles, millise tee ja eriala me valime. Mäletan oma balletikooli ajast, kui õpetaja Ljudmila Kirš küsis, kas ma ei tahaks minna lavakunstikooli. Olin tookord väga solvunud, sest tahtsin ju ikkagi tantsijaks saada. See tundus mulle kuidagi reetmisena.

Inglise kolledži ehk toonase Tallinna 7. Keskkooli positiivse poole pealt toon välja, et see oli õppimiskallakuga kool ja õpetas väikesed inimesed pingutama oma eesmärgi nimel. Samas oli sellel ikkagi oma hind: alandused ja solvamised. Matemaatikas näiteks pandi mulle teises klassis kaks. No kuidas on võimalik õpetada 2. klassi matemaatikat nii, et laps sellest aru ei saa? Seal ei saa ju olla midagi nii keerulist! Sellest on jäänud mulle elukestvad jäljed. 

Sisemist motivatsiooni saaks ju tekitada eeskuju kaudu, rõõmu ja armastusega, aga see on tunduvalt keerulisem. Käskude ja karmi meetodiga on last ohjeldada või kontrollida palju lihtsam, sest kõik alluvad sellele. Vähemalt teatud eani. Aga teistmoodi lähenemine nõuab õpetajalt palju suuremat pingutust. 

Tallinna 7. Keskkooli kiituseks peab ütlema, et seal anti väga tugev etlemise ja eneseväljanduse baas. Oli laulukoor, pilliõpe ning hästi tugev kirjanduse pool – kes vähegi tahtis ükskõik millega üles astuda, sai seda teha. See tegi mulle koolis käimise lihtsamaks, sest hakkasin aktustel esitama igasuguseid luuletusi ja proosapalasid ning kooriga esinemas käima, see andis mingi enesekindluse. Kui ma aga 4. klassis balletikooli läksin, võeti seal see enesekindlus kiiresti ära, sest seal luges ainult see, kui kõrgele su jalg tõusis ja kui suured olid su saavutused. Olen kindel, et tänapäeval õpetatakse balletikoolis teisiti kui tollal. Võib-olla seal ei saagi väga pehmelt läheneda. See on halastamatu: sul kas on on eeldused või ei ole. Samas on head muusika- ja liikumisõpetajad öelnud, et iga laps suudab teatud tasemini laulda ja tantsida. Temast ei pruugi tulla Kaie Kõrbi, aga tantsurõõm võiks balletikoolis ikkagi jääda. 

Ma ei ole näinud, et näitleja hakkaks paremini mängima, kui lavastaja teda alandab, tema peale karjub või teda solvab. Täpselt sama on minu meelest õpilase ja õpetajaga.

Kas sa enda lastele valiksid sellised koolid ja sellise haridustee?

See on hea küsimus, aga sellele vastata on keeruline. Kindlasti kujundasid need koolid väga palju mu isiksust. Andsid just tahtejõudu, keskendumisvõimet ja töökust. Aga millise hinnaga see tuli, eks ole! Usun, et minu enesehinnang oleks selleta natuke adekvaatsem. Ma kaldun ennast madalamalt hindama, kui peaks.

Foto: erakogu

Milline õpilane sa olid?

Olin juba lapsena ikka täiesti humanitaar. Mulle meeldis juba väikesena igasuguseid jutukesi kirjutada. Seetõttu oligi mul balletikoolist ära tulles tohutu vabanemise tunne, et sain jubedast taagast lahti ja nüüd algab elu. Õismäe humanitaarkeskkooli kirjanduse õpetaja oli küllaltki range, aga andis väga huvitavaid kirjanditeemasid ning tunnustas mu kirjutamisoskust. Sealt sain selle mõnusa tunde, et keegi tunnustab mind. 

Arvan, et olin usin õpilane. Eks ma kindlasti tegin ka pättusi ja olin kraaka – itsitasin kõva häälega ja segasin tundi. Ma ei olnud väga lahtise peaga, aga tegelesin näiteks iluvõimlemisega. Kui teised läksid lasteaias magama, siis mina läksin trenni. 

Sõnaga tegelemine ja psühholoogia on mulle alati meeldinud, nii et ilmselt potsatasin ma ikka õigele erialale. 

Kui sa nüüd tagantjärele hindad, siis mis koolis omandatust on sulle hilisemas elus kõige olulisemaks osutunud?

Õudselt raske on niimoodi öelda. Rõõm, kui sind aktsepteeritakse sellena, kes sa oled. Et on kasvõi üks õpetaja, kes märkab sinu tugevaid külgi. On ülimalt oluline, et oleks selline kõige paremas mõttes pedagoogisilmaga inimene, kes näeb sinu potentsiaali ning suunab, julgustab ja toetab: et on hästi, et oled just selline, mis siis, et matemaatika on kaks. Võib-olla oleksingi koolist oodanud just seda, et sind nähakse ja toetatakse kui tervikut. Lapsena oli hästi palju üksindust … ei olnud kedagi, kes oleks tulnud ja öelnud, et ära muretse, me saame hakkama ja teeme kõik need asjad koos ära. Võib-olla klassijuhataja oleks pidanud olema see inimene, kes võtab lapse jaoks kokku: siin on su nõrgad küljed, aga pole midagi, siin on su tugevused. Selline analüüs tehti pigem meil kodus. Öeldi, et oledki selline, aga see, et sul on matemaatika kaks, ei tähenda, et oledksid sellepärast halb. Ma arvan, et ma olin loogilise mõtlemise kohalt kõva peaga. Matemaatilise mõtlemise oskust ma tegelikult igatsen. Meie õpetaja 7. keskkoolist tegi meile 1. ja 2. klassis stopperiga kiirarvutustööd ja mu aju jooksis täielikku kahvlisse. Kui teised olid kirjutanud 1784 – 965 ning juba arvutasid, siis mul oli ainuüksi numbrite kirjutamisega raskusi ja kui ma ei olnud tehet valmis kirjutanud, siis oligi kõik, tuligi kaks. 

Tegelikult ei saa ju olla nii, et 2. klassi matemaatika on ületamatu. Siis ma oleksin pidanud ju lausa erikoolis olema. Ma arvan, et juhtus see, et õpetaja ei osanud märgata. Ilmselt õpetas ta väga hästi neid, kes liikusid kiiresti edasi, aga aeglasematega ei osanud midagi peale hakata. 

Ma olen nii õnnelik, kui ma näen, milline õhustik on praegu koolis. Hoopis teistmoodi kui meie ajal oli! Minu lapsed käivad Gustav Adolfis ja mulle tundub see kool ülitore. Kumbki neist ei mõtle, et issand, homme on esmaspäev, jälle peab minema sinna õudsesse asutusse. Vastupidi, nad lähevad rõõmuga. Hea õhustik valitseb selles koolis. Kui me läksime koolikatsetele, võeti meid lapsevanematena seal vastu nii, et tundsime end oodatuna. Mõnes teises koolis see päris nii ei olnud. 

Arvan, et hea õpetaja on eeskätt värviline isiksus, huvitav persoon, kes annab oma eeskujuga edasi midagi, mida võib-olla õpetada ei saagi.

Mida sa muudaksid Eesti koolis?

Võib-olla kõige esimese asjana muudaksin klasside suurust. Need on minu meelest liiga suured. On igikestev probleem, et õpetaja ei jõua kõikidega tegeleda. Mõnikord näen seda oma laste pealt. Siis, kui nad ütlevad, et ei saanud midagi aru, millest tunnis räägiti, aga ei jõudnud enam küsida ka, sest kell helises. Selline kombinaatlik õpetamine ei ole hea, ma arvan. 

Ma ei ole selle poolt, et ei peaks andma koduseid ülesandeid, lapsed peavad ikka ka kodus õppima. Ja asi, mida ma väga kiidan, on pikapäevarühm. Seal õppisid minu lapsed kõik asjad ära, said mängida, aga samuti tekkis neil harjumus teha etteantud asjad teatud hetkeks ära. See oli nende vastutada. Ma olen alati mõelnud, kust tuleb selline täiskasvanulik suhtumine, et sa vastutad mingite asjade eest. See tulebki sealt, et õppimine ja koolitöö on sinu vastutada. Ma ei ole oma laste puhul kunagi näpuga järge ajanud, et kas see on tehtud ja kas too on tehtud. Kui ei ole, on see nende õppimise koht. Kui nad said halva hinde või märkuse, sest jäi tegemata, peavad nad selle eest vastutama. Sealt õpibki inimene sellist asja nagu vastutustunne, ka laiemas mõttes. Aga, noh, eks päris nii äärmuslik see ka ei ole, sest mingis osas vajab laps abi. Kui on mingi teema, millest ta koolis aru ei saanud, siis on vaja teda ka kodus juhendada. See on ikkagi kooli ja vanema koostöö. 

Millised omadused teevad ühest õpetajast hea õpetaja?

Arvan, et hea õpetaja on eeskätt värviline isiksus, huvitav persoon, kes annab oma eeskujuga edasi midagi, mida võib-olla ei saagi õpetada. Selline õpetaja jääb meelde. 

Mäletan, et mul oli balletikoolis matemaatikaõpetaja, kes oli hästi soe ja armas inimene. Ma isegi mäletan, et kui mul oli väga raske ja koolis käimine tundus keeruline, kujutasin kodus ette, et see matemaatikaõpetaja on seal minuga. Mäletan hetki, mil mõtlesin: ma teen selle asja ära sellepärast, et mu matemaatikaõpetaja kiidaks selle heaks. Kahjuks ei mäleta ma ta nime. 

On oluline, et õpilased näevad: õpetaja on ka inimene. Mäletan, et selle matemaatikaõpetaja abikaasa suri ja me nägime, kuidas täiskasvanud naine nuttis meie ees, sest tal oli nii raske. Siis sa näed, et õpetajal on samuti tunded, ta ei ole ainult see, kes kallab kusagilt ülevalt meile midagi peakolu sisse. 

Ma ei ole näinud, et näitleja hakkaks paremini mängima, kui lavastaja teda alandab, tema peale karjub või teda solvab. Täpselt sama on minu meelest õpilase ja õpetajaga. Õpilane ei hakka paremini õppima, viisakamalt käituma, paremini sõna kuulama, tunnis vaiksemalt istuma ja olema kaasatud, kui sa ta peale lihtsalt röögid ja karjud. Võid saavutada sellise hirmutamisega lühiajalise eesmägi, aga ta põlgab sind sellepärast. Ta on vait, aga tema käsi püksitaskus on rusikas. Pead ikka mingite muude vahenditega ennast kehtestama. Mina, ma arvan, seda ei suudaks. Oleksin selline nõrgapoolne motiveerija ja juht, liiga pehme. Õpetaja roll on üliraske – pead olema range, kehtestama piirid, aga samas panema õpilased ennast austama ja armastama. 

Ma mäletan, et mu tütre klassijuhataja palus mul 3. klassis tulla ühte jõulunäitemängu vaatama, palus mu abi natuke. Lapsed ei kuulanud mind absoluutselt. Ükskõik, mida ma üritasin neile öelda, ikka oli metsik kisa, sest nende jaoks ei olnud see tund, vaid vaba aja veetmise vorm. On ikka pöörane, mida õpetajad peavad tegema, et ennast maksma panna. Et see, mida nad tahavad „publikule“ edasi anda, ikka kohale jõuaks. 

Mis on sinu sõnum Eesti õpetajatele?

Ma soovin neile jõudu, lakkamatut inspiratsiooni ja uudishimu. On imetlusväärne, mis tööd nad teevad! Soovin, et nad ei väsiks sellel teekonnal. Õpetajaamet on nagu näitleja oma – sa pead olema valmistunud, särtsakas, motiveeritud, sütitav. On ju ka võimalik lugeda õpetatav materjal kusagilt maha ja pobiseda füüsikavalemeid endale habemesse, aga kui põnev võib olla füüsika! Mõtle, mis on füüsika tegelikult! See on elu ja see viib meid välja universumi kõige suuremate saladusteni. 


2 kommentaari teemale “KÕRVALPILK ⟩ Elisabet Reinsalu loodab, et igal lapsel on vähemalt üks õpetaja, kes märkab tema potentsiaali”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Lp. näitlejanna!

    Esiteks – täiskasvanu õpetamine (ka õppimine) on täiesti erinev lapse õpetamisest-õppimisest…
    Teiseks – kui professionaalne õpetaja keskendub oma üksikute õpilaste POTENTSIAALIDE “märkamisele”, siis hukutame oma rahvusliku kooli (selles suunas liigume) -?

    Õpetaja-proff tunneb omandamise TEADUSLIKKE aluseid ja lähtub neist (vastavalt õpilaste vanusele). Mida vähem on tunnis tühiseid emotsioone ja enam ASJALIKKUST, seda parem TULEMUS! Just neis oludes paneb POTENTSIAAL end ise looduspäraselt maksma… Värvikas õpetaja on väline näitaja, millega võib hullutada vaid suhtlemisel.

  2. Peep Leppik ütleb:

    P.S.

    Ühtlasi meenutas Teie kirjutis viimast kohtumist Teie näitlejaist Ema ja Isaga üle 50-ne aasta tagasi meie toonases Valga kodus. Kuid see kõik oleks hoopis teine lugu … Ja nii kaobki aeg!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!