KÕRVALPILK. Märt Treier mõõdab inimese õnnestumist koolis selle järgi, kas temaga on võimalik vestelda
Küsimusele, kas sulle meeldis koolis käia, vastab raadio- ja teleajakirjanik ning koolitaja Märt Treier filosoofilise vastuküsimusega: „Mis asi on üldse kool? Kas on mõni koht siin maailmas, mis seda ei ole?“
Milline õpilane sa olid?
Ilmselt silmatorkamatu. Sissepoole. Väheseltsiv. Parim osa koolist oli pikk koolitee läbi Kivimäe, iseendaga oldud aeg.
Mis sul koolis hästi läks? Milles olid tubli?
Tubli olingi selles, mis oli raske – matemaatikas. Kõik tänu õpetaja Kalju Kallastele, kes oli väga range, nõudlik, tark ja aus mees. Selline komplekt avaldas nii võimsat muljet, et matemaatika oligi vist muusikakeskkoolis aine, mida ma üle kõige armastasin ja õppisin.
Mis koolis omandatust on sulle hilisemas elus kõige olulisemaks osutunud?
Usun, et kui inimeses miski on, tuleb see välja, kui pole, siis ei aita vist lendav vaip ka.
Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?
Olen külastanud viimase kümne aasta jooksul seoses loengutega sadu Eesti koole, paljusid ikka ja jälle, aga aus vastus on: ei tea. Kool on ju nagu väikestviisi perekond – kui külalised tulevad, siis ei näidata igat tahku oma sahtlis ja olemuses ja elus, midagi jääb ikka pere enda teada ka. Objektiivset on siin vähe, õpetajad ja õpilased räägivad õudusjutte, ministeerium maalib imepilte. Ma ei tea, mis toimub klassiuste taga, millised suhted on õpetaja ja õpilaste ja direktori vahel. Aga kas ma peaksingi seda kõike teadma? Paari kooli tean lähemalt ja julgen öelda, et kui õpetajaks on sattunud õige inimene, siis peab ka kool vastu.
Klassikasse on peidetud suurem jagu tarkusest ja see fenomen tuleks õpilastele mõistetavaks teha, kui raske see ka ei oleks. Mulle meeldiks haridust hinnata hoopis selle järgi, kuidas on lood õpilase käitumise, kasvatuse, teadmiste, maitse ja sõnavaraga.
Mida sa muudaksid Eesti koolis?
Selleks peaksin vist teadma, kuidas asjalood päriselt on, aga … mulle meeldivad sellised koolid, kes võtavad oma õpilastelt selle lasteaiajutu, et „seda ja seda ei lähe mul elus hiljem vaja“ võimalikult varakult maha. Mäletan, et kunagi, nii umbes seitsmendas klassis andsin minagi allkirja mingile paberile, millega nõuti reaalainete osakaalu vähendamist muusikakeskkoolis. Pärast oli väga häbi. Ja veel hiljem sõnastas kadunud majandusmees Andres Arrak väga täpselt: koolis on ainult kaks väga tähtsat ainet, matemaatika ja emakeel. Esimene õpetab mõtlema, teine väljenduma. Nii ta ütles. Aga õpilasele ei saa säärast obstruktsiooni ette heita, sest tema alles kujuneb. Seda olulisem on kooli ülesanne: tekitada õpilases huvi ja armastust väärtusliku vastu.
Meenus, et kui keegi lobeda jutuga haridusteoreetik jutustas, kuidas kõige olulisem koolihariduses on sildade loomine, küsis Linnar Priimägi vastu: „Aga kuidas see sild sul püsti seisab, kui sambaid ei ole?“ Kool ehitagu sambaid, Homerost ja Pythagorast, sillad konstrueerib õpilane juba hiljem elus või ülikoolis. Klassikud on pidanud vastu senimaani ja elavad üle meiegi aja. Klassikasse on peidetud suurem jagu tarkusest ja see fenomen tuleks õpilastele mõistetavaks teha, kui raske see ka ei oleks. Kui õpetaja teisiti ei oska, kui peab metoodiliselt äärmusse kukkuma, näiteks räppima, noh … siis räppigu pealegi, aga tähtsa eesmärgiga! Tähtis on, et klassi ette satub inimene, kes teenib välja õpilaste autoriteedi ja saab selle väärtusliku edasiandmisega hakkama.
Kuidas sa suhtud kodutööde andmisse?
Kuna me õpime kogu aeg, sõltumata sellest, kas meid ümbritseb koolimaja või mitte, siis ei ole ju paha tudeerida ka muul ajal. Õpilased võtaksid rahulikumalt kindlasti, samas tundub, et paljud vanemad on väga närvis, kui järeltulija päevakavva jääb mingi sisustamata ajavöönd, parem siis juba õppigu. Ei mingit mikitalikku jalakõigutamist seal piimapukil! Iga sekund tuleb ära kasutada, olla efektiivne. Mõne meelest on ka lõputu põrkumine batuudil tulemuslikum, sest nii treenitakse vähemalt jalalihaseid, aga millist lihast treenib piimapukk?
Klišee ka sekka: iga inimene on isemoodi. Konverentsilt konverentsile räägivad teooriainimesed, et õpilasele tuleb individuaalselt läheneda, samas praktikud ei mõista kunagi, kuidas see päriselus välja peaks nägema. Me ei saa seda paindlikkust ju ka lõputult tekitada, sest koolis on ikkagi palju lapsi ja vähe pedagooge, või nagu Alliksaar kirjutas, et neid on nii palju – reisijaid, neid on nii vähe – ronge … Kui kunagi võis Platon kõndida Sokratese sabas, siis praegu ei saa süsteem seda endale lubada, et igaühel oleks oma personaalõpetaja. Nii et kompromisse tuleb teha. Samas, koolid on meil üsna autonoomsed. Koolijuhtidel on suur voli otsustada, kuidas hariduse andmine meil üldse käib.
Kas koolis võiks töötada rohkem meesõpetajaid?
Tähtis on, et õpetaja oleks hea. Kas hea naisõpetaja on halvem kui hea meesõpetaja? Kuidas saaks sugu olla õpetaja puhul oluline, kui õpetaja on hea? Enesekehtestamine ei olene soost, vaid on puhas inimtüübi teema. Kui naisõpetajal on mõne noore inimese silmis kalduvus olla vähem äge, siis sellegi väärtus võib õpilase teadvuses ajas muutuda – kui mingisugune lahe meesõps kipub kuttidega omamehelikult asju ajama, siis võib see olla veel magedam variant. Miks me üldse togime tagant seda stereotüüpi, et kui on mees, siis on tingimata hea?
Milline on hea õpetaja?
Ma märkasin juba kooliajal, et hindan rohkem neid õpetajaid, kes suudavad ka väljaspool kooli olla keegi. Pigem võiks see olla mõõdupuu. Kui inimene on küll eluaegne õpetaja, aga toimetab hästi rangelt ainult kooli sees, siis ta elab tõepoolest mingis mikromaailmas ega pruugi teadagi, milleks täpselt ta inimesi ette valmistab. Ka klassikast rääkides tuleb ju aduda, millised inimesed meie sajandil akna taga elavad ja mida nad maailmast mõtlevad. Aga kui inimene suudab anda välja matemaatikaõpikuid nagu minu lemmikõpetaja, või kui keegi teine korraldab näitusi, või kui õpetajad korraldavad festivale nagu minu muusikaajaloo õpetajad, siis ma vaatan selliseid inimesi hoopis teise pilguga. Need on sellised inimesed, kes tohivad mulle midagi öelda, sest nad on pannud oma tarkuse päriselt helisema.
Vestlus peegeldab teemade nägemist laiemas võtmes, vestlus on mõtete edasiarendamine, paralleelide toomine, kulgemine viisakas, aga miks mitte samas teravalt terases ja vaimukas võtmes – teiste sõnadega rakendabki noor inimene kõike, mida kool talle andnud on.
Kuidas lahendada õpetajate puuduse probleem?
Õpetajaid on puudu seal, kus õpetajad olla ei taha. Minu isiklik ketserlik mõte on, et liiga palju ootame keskvõimult lahendusi õpetajate palgaküsimusele. Ühtne baas on vajalik, aga see võiks olla ainult palga alussammas. Hea õpetaja on nii tähtis inimene, et tema nimel peaksid omavalitsused ja lastevanemad hakkama päriselt võistlema, ei … võitlema! Kui vaesemad vallad kurdavad, et raha on vähe, no siis leidku õpetajale ilus elamine redisepeenra ja tulpidega, teiste sõnadega väiksemad kohad müügu maha oma kodukoha soojus ja inimlikkus, heinamaa ja päikesepaiste. Nagu vana Ird kunagi palka juurde küsinud näitlejatele ütles: poole tasust saate endiselt rahas, teise poole aplausis! Head õpetajad on kullahinnaga ja neid tulebki poputada.
Kui küsida muusikaõpilastelt, miks nad tahavad minna näiteks ühte või teise tippmuusikakooli raja taga, ütlevad nad pea alati, et selle või selle õpetaja juurde. Järelikult ei ole asi tingimata kooli asukohas või prestiižis üldisemalt. Võib-olla oleks loomulik, kui meie head õpetajad jaguneksid mööda maad nõnda, et kuhugi tahetakse minna väga hea inglise keele, kuhugi suurepärase keemiaõpetaja pärast. Aga kui ei suudeta küllalt häid õpetajaid leida, siis … Meenutan ühe omavalitseja lauset: mitte omavalitsused ei pane koole kinni, ikka lastevanemad. Võtavad lapsed lihtsalt koolist ära ja omavalitsusele jääb formaalne sulgemine. Aga miks nad viivad ära? Viivad sellepärast, et ei usu enam sellesse kooli. Aga kui lapsevanem ei usu enam kooli, siis ta ei usu nimelt õpetajasse, nii arvan mina. Hea kooli tunnebki ära selle järgi, et vanematel ja lastel on tema jäämise ja arenemise eest tahtmist võidelda, nagu seda tehakse praegu Lääneranna vallas ja mujalgi.
Kuidas sa suhtud igasugustesse võistlustesse ja edetabelitesse koolide puhul?
Võisteldakse sellepärast, et inimesed ise tahavad võistelda, väga paljusid see motiveerib. Isegi kui needsamad inimesed ütlevad, et see nii ei ole. Mingile osale inimestest annab võistumoment tohutult jõudu. Tegelikult tahaksid ju kõik olla milleski väga head või parimad, lihtsalt kõigil ei ole oma tabelit.
PISA test on ju tore, aga me peame mõtlema, milleks me üldse õpilasi õpetame. Tõenäoliselt selleks, et neil oleks lai silmaring, et nad saaksid elus hästi hakkama ja annaksid tagasi riigile, rahvale, ühiskonnale ja iseendale väga palju. Testi tulemustesse saab tõsiselt suhtuda siis, kui oleme kunagi hiljem samu noori veel kord küsitlenud ja mõõtnud ja vaadanud, et mis neist siis lõpuks saanud on. Hetkeks end üles lüüa, testiks kõrgvormi sättida … mõned koolid ju panustavad sellessegi … mis on selle mõte?
Me oleme tulemuste mõõtmisega hädas ja jäämegi hätta, sest kõigil on oma seisukoht. Mulle meeldiks haridust hinnata hoopis selle järgi, kuidas on lood õpilase käitumise, kasvatuse, teadmiste, maitse ja sõnavaraga. Et kas inimene saab kõik jutud maha laterdatud püsisõnavaraga nagu-täiega-reaalselt või on ta koolis õppinud enne suu lahti tegemist mõtlema? Vaat hoopis see on koht, kus mina näen probleemi, mis haridusteemaga seotud on. Mina mõõdaksin inimese õnnestumist koolis selle järgi, kas temaga on võimalik vestelda. Ja vestlus ei tähenda seda, et igaüks räägib, mida ta täna hommikul tegi, ja kui ta vahepeal õhku ahmib, siis räägib teine sama juttu. Vestlus peegeldab teemade nägemist laiemas võtmes, vestlus on mõtete edasiarendamine, paralleelide toomine, kulgemine viisakas, aga miks mitte samas teravalt terases ja vaimukas võtmes – teiste sõnadega rakendabki noor inimene kõike, mida kool talle andnud on. Vaat see on huvitav inimene, kellega saab sellist juttu rääkida. Selle järgi võikski kooliharidust hinnata.
Tahan ühe küsimuse veel küsida: mis eesmärk on aasta kooli valimisel? Ma ei saa kunagi aru. See on natuke sama rumal kui aasta isa või ema valimine. Niipea kui valid aasta kooliks väikekooli, tekib suure kooli õpetajal kohe küsimus, kas tema polegi keegi. Valid suure kooli, on teistpidi. Mõtled, et valid igal aastal erineva – aga mis mõte sellel siis üldse on? See on jälle selline pseudovärk. Kogu tähelepanu ja rahakopika, mis selle alla läheb, võiks kulutada hoopis mujale. Küsimuse mõte ei ole halvustada neid, kes selle tiitli on saanud, mõte on selles, et alati, kui me tahame, et miski jääks positiivselt kõlama, unustame ära, kui paljudele me ühe ees kummardades samal ajal tagumikku näitame.
Ja veel kord – kooli ülesanne on õpetada klassikat, et oleks midagigi, millest me saaksime ühtemoodi aru. Olukorras, kus me guugeldame ühtmoodi lõdvalt seksitrikke ja Lutsu „Kevadet“, ei mõista mitte keegi enam millegi ega kellegi väärtust, sest guugeldades sulab kõik ühte ja samasse seljankasuppi sisse. Ja siis kukubki sellest välja väga tühine maailm, kus informatsioon peksab meid ribadeks ja inimene ei oska orienteeruda – ta ei tee vahet olulisel ja ebaolulisel. Aga inimene võiks mõista tõeliselt suuri asju, mis on kunagi loodud. Mõista kunsti, muusikat, ka tehnikasaavutuste olemust, mõista, miks miski on ainult popp ja teine klassika, ja nõnda edasi. Tahan, et oleks edaspidigi inimesi, kellega saab kohtuda olulises.
Aastakümneid ise õpetaja olnud, ei ole mul kirjutatule mitte midagi juurde lisada. Rääkida individuaalsest lähenemist õpilasele, kui suure kooli õpetajal on koolipäeva jooksul 400 õpilast.. On nonsenss.
Ega me hästi aru praegu veel ei saa, missuguse mugavus- ja hõlp-põlvkonna me üle kasvatame.
Kuidas nemad meie ühiselu ja riigi elu korraldamisega hakkama saavad. Päris lootusetu see ei paista siiski olevat, aga et nutimaailm kontrollib, mitte üksnes meie laste, vaid ka emade-isade ajusid.. Seda tasub endale teadvustada. Ju siis on meile säärane nutimaailmast sõltuvuses olemise kogemine vajalik. See tuleb üle elada, ära taluda, nagu palju muudki, mis vabaduse tulekuga meid ümbritsema on hakanud.
Jõudu ja usku meile selleks!