KÕRVALPILK ⟩ Sandra Vabarna usub, et kui õpetaja põleb, siis sütitab ta ka õpilasi

Muusik ja arengutreener Sandra Vabarna näeb tänaseni unes, et käib alles keskkoolis ning see on tal ikka veel lõpetamata. Hirmuunenägude põhjuseks peab ta asjaolu, et õppis aasta pärast põhikooli vahetusõpilasena Belgias ning lõpetas seetõttu keskkooli alles 20-aastaselt. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Mäletan küll sellist vastikut tunnet varahommikuti, kui sõitsin autos kooli poole. Me elasime ju maal. Samas ma ei mäleta, et mulle oleks koolis käimine otseselt vastumeelne olnud. Aga et see oleks tohutult meeldinud, ei mäleta ma samuti. Olin neutraalne. Niikuinii pidi käima. Põhikoolis tegin kõvasti poppi, näiteks kästitöö- ja vene keele tundidest. Hiljem, keskkoolis, oli mul juba mõistus peas. 

Milline õpilane sa olid?

Olin põhikoolis tohutu mässaja ja võitlesin kogu aeg igasuguste asjade vastu. Ma ei tahtnud õppida, kui sunniti seda tegema. Mäletan, et me tohutult protestisime vene keele õppimise vastu, kuigi tagantjärele mõtlen, et oleks väga hea, kui vene keel suus oleks.

Meenub üks seik. Mulle väga meeldis matemaatika, aga kuna ma ei tahtnud mudilaskooris käia, ütles lauluõpetaja mulle, et kui ma mudilaskoori ei tule, ütleb ta matemaatikaõpetajale, et too paneks mulle madalama hinde. Ja ma mõtlesin, et kui ebaaus on niimoodi teha. Muidugi ei läinud ma sinna mudilaskoori. Mäletan, et sellest tekkis hoopis trots õpetajate vastu. Niimoodi manipuleerida! 

Tegelikult olin väga okei õppija, kuniks ma 6. või 7. klassis armusin ühte klassivenda, kes oli vilets õppija. Läksin geograafiatunnis tema kõrvale istuma ja muudkui ootasin seda tundi. Kuna tema õppis kolmedele, siis hakkasin ka mina kolmedele õppima. Lasin lihtsalt õppimisel allamäge minna. Ühesõnaga, põhikoolis läks õppimine üle kivide ja kändude, olin selline kolme-neljaline. Samas mingites asjades olin ka väga hea, näiteks spordis. Mängisin jalgpalli ja olin isegi Viljandi Tuleviku väravavaht. 

Keskkoolis olin juba teadlikum ning oskasin õppida. Olin ka väga iseseisev. Tagantjärele tundub, et mulle anti justkui rohkem vabadust. Mängisin pilli ja ilmselt seda väärtustati koolis. Humanitaarainete õpetajad hoidsid mind ja reaalainetes ei nõutud kuigi palju. 

Ühel aastal jäin siiski kõikides ainetes suvetööle. See juhtus siis, kui käisin 11. klassis ja olin 18-aastane. Nimelt sain sisse ühe Taani rahvaülikooli programmi. Tegin taotluse, kuid unustasin selle ära ja veebruaris siis tuli kiri, et tulge nüüd. Sain stipendiumi ja läksin Taani. Koolis olin kokku leppinud, et ma seal loen ja teen kooliasju ega pea klassi kordama jääma, aga kui tagasi tulin, ütles direktor, et ikkagi pean. Õnneks huvijuht rääkis minu eest ja ma siiski ei jäänud istuma. Mängisin selle eest pärast aktusel torupilli. Mind jäeti hoopis kõikides ainetes suvetööle. Tegin need muidugi ära. Näha oli, et mingid õpetajad hoidsid mind täiega. Füüsikaõpetaja vist isegi ütles mulle, ega minust füüsikut ei saa, ja andis mulle väga lihtsa ülesande: kirjeldada, kuidas vesi keeb. Et kõigepealt tulevad väiksed mullid, siis kahin, siis suured mullid (naerab). Ma olin tookord 18-aastane ja vist isegi ütlesin õpetajale, et füüsika ei huvita mind. Oli ju juba näha, et olen humanitaar, ja mul oli kindel plaan muusikat õppima minna. On hea, kui keegi annab teinekord natuke järele ning kõiki ei lööda ühe vitsaga. Ühe toredamaid lauseid õppimise kohta ütles kunagi kultuuriakadeemia õppejõud Kalle Küttis: „Olge tänulikud, kui mõni õpetaja ei ole nii nõudlik, sest kui kõik muudkui nõuaks, ei jaksaks te seda teha.“

Mis ained sulle meeldisid ja millised mitte?

Mulle meeldis matemaatika. Meil oli Jakobsoni koolis väga hea õpetaja, kes tegi asjad hästi selgeks. Käisin isegi olümpiaadil, kuigi sinna läksin natuke ka sellepärast, et seal sai šokolaadi. Mulle meeldis ülesandeid lahendada. 

Muusikatund mulle ei meeldinud. Mulle kohe üldse ei meeldinud, et sunniti klassi ees laulma. See oli minu meelest täiesti õudne. 

Selle peale meenub, et lasteaias ütles muusikaõpetaja, et mulle on elevant kõrva peale astunud. Tema öeldu mind tollal ei seganud, aga see mõte jäi minuga. Olin juba 33-aastane, kui käisin Zoja Hertzi juures, kes ütles, et pean viisi küll, aga pean õppima hääleaparaati juhtima ja seda treenima. 

Üldiselt sain hakkama kõikide asjadega, kui veidigi pingutasin.

Kui oled ise kirglik, siis see jõuab inimesteni. Igav esitus ei paelu.

Mis koolis omandatust on sulle hilisemas elus kõige olulisemaks osutunud?

Ühest küljest olen väga rahul, et käisin suures koolis, kus nõuti palju. Sellises koolis õpid suures süsteemis hakkama saama. 

Mul on just praegu dilemma, millisesse kooli oma poeg panna: kas väikesesse, mis toetab ehk rohkem emotsionaalselt, või hoopis suurde, kus ta õpib näiteks toime tulema. See on ju samuti väga oluline. 

Õppisin ka asju ära tegema. Ma ei olnud selline, et lõin käega ja lasin lihtsalt kahtedel joosta. Ei, ma võtsin kätte ja õppisin ning vastasin ära, kui sain halva hinde. 

Tagantjärele arvan, et üks olulisimaid õpetajaid minu elus on olnud hoopis ülikoolis eriala õppejõud Cätlin Mägi. Ta on olnud suureks eeskujuks oma süsteemsusega. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

On koole, kus tehakse suuri muudatusi, et olla kaasaegsed ning õpilasekesksed. Mulle meeldib, et tänapäeval arvestatakse muuhulgas rohkem aega, millal laps on üldse valmis õppima. Olen hästi palju uurinud une teemat, sealhulgas seda, kuidas magamine mõjutab aju, ja üks kriteeriumitest, mida oma lapsele kooli valides arvestan, on tundide algusaeg. Ma ei pane teda kooli, kus tunnid algavad hommikul enne kella üheksat. Ma ei taha, et kool oleks lihtsalt asi, mille laps peab läbi tegema. Oluline on seda nautida. Selleks tuleb leida igale lapsele sobiv kool. On võtmeküsimus, kuidas teha kool meeldivaks nii, et lapsed tahaksid sinna minna. 

Mida sa muudaksid Eesti koolis?

Üks asi ongi see tundide algusaja teema. Tean, et osa koole juba alustab koolipäeva hiljem kui kell kaheksa. Just lõpetasin Jaan Aru „Loovusest ja logelemisest“ lugemise. Mulle väga meeldib tema mõte, et praegune koolisüsteem ei ole ju halb, meil on vaja fakte ehk klotse. Aga rohkem on vaja kreatiivset aega, et neid klotse omavahel kokku panna. 

Selle peale meenus mulle veel üks 2. klassist saadud väga valus kogemus. Klassijuhataja ütles, et siin on kümme sõna ja mõelgu me, kuidas saaksime neid teistmoodi öelda. Mina siis mõtlesin ise välja kümme uut sõna, sest ma ei saanud aru, et pidi hoopis sünonüüme leidma. Olin hästi uhke oma töö üle. Andsime oma lehed ära ja siis õpetaja hakkas neid ette lugema. Ja minu sõnu luges ta väga mõnitava tooniga. Umbes nii, et kes paneb nii kirja?! Sihuke asi?! Ma mäletan seda ja õppisin sellest, et ära iial tee midagi sellist ei oma ega kellegi teise lastele. 

Õpetaja võiks osata luua õpilastega usaldusliku suhte, et lapsed julgeksid oma muredega tema poole pöörduda.

Kas koolis võiks töötada rohkem meesõpetajaid?

Muidugi võiks! Ma arvan, et see oleks väga äge. Üks asi on ju õppida ainet, aga teisalt õpid koolis ka seda, et maailm on mitmekesine. Lapsed õpivad eri inimestelt erinevaid asju. 

Milline on hea õpetaja? Millist õpetajat sina oma lastele tahaksid?

Väga tore oleks, kui ta suudaks toetada lapsi individuaalselt. Kui ta jõuaks märgata ja arvestada, et mõni laps on näiteks aeglasem või hoopis kiirem. Paraku on suures koolis keeruline individuaalselt läheneda. Samuti oleks hea, kui õpetaja suudaks õpetamise kõrvalt ka õpilaste emotsioonide ja tunnetega tegeleda ning neid arvestada. Võtta arvesse ka väljaspool klassiruumi toimuvat. Näiteks, kui lapsel on mingi kooliga mitte seotud mure. Oleks suurepärane, kui õpetaja oskaks luua lastega usaldusliku suhte ning nad julgeksid oma muredega tema poole pöörduda. 

Suhe mingi õppeainega tuleneb paljuski õpetajast ja sellest, kui selgeks ta sulle asjad teeb. Kui asi on ikka väga keeruline, siis see sind huvitama ei hakka. Õpetaja isiksus on väga oluline. On tähtis, kui palju ta teemas sees on, kui palju põleb ja sütitab. Kui oled ise kirglik, siis see jõuab inimesteni. Igav esitus ei paelu.

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Õpetajad peaksid hoidma iseennast, siis jaksavad nad tegeleda ka õpilastega. Tuleks leida viis, kuidas ennast maha laadida ning kasvatada nii füüsilist kui ka vaimset immuunsust. Kui tegeleme teiste inimestega, kipume sageli muudkui andma, aga peab ka oma reserve hoidma ja täiendama. Siis on tagavara käepärast, kui tuleb keeruline aeg.