Kui laps ei saa kasvada oma sünnikodus
Kahe päeva pärast on emadepäev, üks tähtsamaid päevi aastas. Miskipärast tundub, et praegusel ajal, mil peresuhted muutuvad üha hapramaks ja lapsi sünnib iga aastaga vähem, on ka suhtumine emadesse ja emadusse muutumas. Eestis kasvab asendus- või perekodus 762 last ning igal aastal eraldatakse perest umbes 250 last. Mida tähendab perevanemaks olemine ning kas asenduskodu suudab asendada lapsele tema päris kodu?
Pereema Silvi Sommerman: „Minu töö on üks suur väljakutse. Kõige keerulisemad on esimesed kaks aastat“
Silvi Sommerman töötab perevanemana Tallinna Lastekodu Maarjamäe keskuses, kus tema hoole all on viis last vanuses 13–18. Pedagoogi haridusega naisel endal on kolm täiskasvanud last ja viis lapselast ning enda sõnul lähtubki ta asenduskodu laste puhul samadest põhimõtetest nagu oma lapsi kasvatades. Suureks abiks selles ametis on lasteaia- ja klassiõpetaja ning huvijuhi kogemus, ka on ta teinud noorsootööd. 13 aasta jooksul on ta saatnud ellu hulga noori, kellest enamik saab kenasti hakkama. Praeguses peres on tal vene lapsed, nii et tööd tuleb teha kahes keeles.
„Nüüd on meil juba täiesti toimiv pere, seda on ka teised kõrvalt märganud ja öelnud,“ kinnitab perevanem Silvi. „Saame minna ükskõik kuhu: kinno, teatrisse, kohvikusse või reisile, meil on kodutöö tehtud ja ma ei pea lapsi korrale kutsuma, vaid saan ka ise neid käikusid nautida.“
Esimesed kaks aastat on tema sõnul kõige keerulisemad, sest lapsed on elanud hooletusse jäetult. „Kiiresti ei saa siin midagi ära teha,“ tõdeb pereema. „Alustame terviseprobleemide lahendamisega, seame unerežiimi paika, korrastame toitumist. Reegleid seades ja piire tutvustades, läbi rääkides ja selgitades, ikka ja jälle kõike üle korrates oleme oma elu kuidagimoodi toimima saanud. Kõige selle juures tuleb olla nõudlik, järjekindel ja paindlikult loov. Vahel on vaja ka kõvemat häält teha, nii-öelda suurte tähtedega rääkida.“
Koostöös juhtkonna ning lastekaitse- ja meditsiinitöötajatega leitakse igale lapsele sobiv kool ja õppevorm, enamik neist asub õppima väikeklassis. „Kuna neil lastel mingeid õpioskusi ei ole, läheb aega, enne kui nad eduelamusi kogevad,“ räägib pereema. „Minu praeguse pere lapsed õpivad jõukohaselt hästi, käivad ujumis- ja jalgrattatrennis ning Viimsi kitarrikoolis, osalevad usinalt kooli huviringides. Õpetajad on kiitnud nende eesti keele oskust ja viisakat käitumist koolis. Vahel paneme mõne asja pausile ka, kui see õppetööd segama hakkab või kui distsipliiniküsimused teravaks lähevad.“
Lapsed, kes asenduskodusse tulevad, on pidanud ise hakkama saama ja ellujäämise nimel võitlema, teab Silvi. „Nüüd, mil nad on teismeikka jõudnud, on võitlusvaimu ja vastupanu eriti palju tunda. Aga reeglite vastu võitlemine ongi ju teismeliste lemmikvõitlus. Lapsena vajaka jäänud tähelepanu tõttu esineb ka väljakutsuvat ja ennast kahjustavat käitumist. Palju on valetamist, mis takistab otseteed probleemide lahendamise juurde. Aja jooksul saavad mõned neist siiski aru, et parem on asjadest ausalt rääkida. Joonistan neile vahel paberile liiklusmärke ja näitan, millises sõidureas keegi parasjagu on. Mõni kihutab lausa vastassuunavööndis, mõni ei pea üldse sõidureast kinni. Reeglid ongi nagu liiklusmärgid, mis aitavad ellu jääda. Nii endal kui kaasliiklejatel.“
Äärmusliku abinõuna on tulnud lapsi suunata ka Tallinna Laste Turvakeskuse programmi, seda siis, kui noor väga valele teele kipub kalduma. „See on väga hea programm, selle abil on mul kaks neiut kenasti põhikooli lõpetanud,“ kiidab Silvi.
„Minu töö on üks suur väljakutse ja kõike muud kui igav,“ lisab ta. „Ma ei tee laste eest midagi ära, olen olemas ja aitan seal, kus vaja, ning lasen neil paljusid asju ise teha. Nad oskavadki juba lihtsamaid toite valmistada, pesu triikida, nõusid pesta, koristada, poes käia ja isegi endale riideid osta. Poisid on meil siin riiuleid ja rõdumööblit kokku monteerinud. Alguses ikka valesti, aga siis võtavad lahti ning teevad uuesti ja õigesti. Nii jääb kõik hästi meelde ja nad saavad ka päris tööd harjutada.
Koristada küll ei taheta. Soovitan neil soojalt puhtust hoida, siis ei olegi vaja palju koristada. Laupäeviti korrastame kogu maja. Küsin neilt juba eelmisel päeval, kes mida tegema hakkab. Kõik saavad korraga toimetada ja lõpuks selgub, et polegi see koristamine nii hirmus.
Füüsiline tegevus meeldis neile varem rohkem: lapsed tegid hommikuti jooksuringi, rulluisutasid ja käisid jalgrattaga sõitmas. Praegu on see õhin hääbumas, aga samad probleemid on tavakodudeski. Laagrites osalevad küll kõik väga hea meelega. Lisaks sellele, et neile laagris meeldib, on see ka võimalus mõnda aega üksteisest eemal olla ja siis on pärast jällenägemisrõõmu ka.“
Mõistagi köidab noori nutimaailm, kõige rohkem meeldibki neile olla telefonis või arvutis. „Meil on reegel, et tööpäeval tuleb nutiseadmed kell 20.45 suurde tuppa kummutile laadimisjaama tuua. Arusaadav, et seda teha ei taheta. Teine reegel ütleb, et nutiajas tuleb vahet pidada ja vahepeal ennast liigutada,“ selgitab Silvi. „Ega need ekraaniaja piirangud, koduste ülesannete andmine ja sportima ärgitamine noortele rõõmu ei valmista. Pigem vastupidi. Nad on ka lastekaitsele kaevanud, et neile on liiga tehtud. Ühel aastal võttis üks lastekaitsetöötaja kaebused kokku sõnadega: „Teie kaebusi kuulates saan ma aru, et Silvile tuleb tehtud töö eest orden anda!“ Teine leidis, et reeglid on majas ranged, aga eakohased.
Samas on lapsed Silvit mõnikord ka heas mõttes üllatanud. „Aprillis olid meie noored ühel nädalavahetusel kõik korraga oma päritoluperes külas. Majareegli järgi peavad nad pühapäeval kell 17 kodus tagasi olema. Korraga kuulsin, et õues mürtsub kõlaritest muusika. Noored tulid kambakesi tohutu roosisülemiga tuppa, mul oli sel päeval sünnipäev!“
Silvi räägib, et talle endale meeldib väga projektitöö ja ta on koos lastega mitmeid tegemisi ette võtnud. „Käisime näiteks ühel kevadel poistega puhkepäeva hommikuti Pirita jõe ääres kalal. Nagu õiged kalamehed ikka, olime kohal juba kell neli hommikul. Päris kalamehed vaatasid, et vanaema on lastega õngitsemas, ja hakkasid poistele igasuguseid kalamehetarkusi õpetama. Päris vahva oli. Suvel puhkasime Võrtsjärve ääres ja saime ka paadipüüki proovida. Ka SEB heategevusfondi pakutavatel üritustel oleme usinalt osalenud. Valgehobusemäel suusatada meeldib noortele väga. Seal saime sel talvel kohe mitu korda käia. Juunis lendame lennukiga Saaremaale, milleks meie perel on jõululaadal raha kogutud. Kuna keegi lastest polegi veel lennukiga lennanud ega Saaremaal käinud, on see uus kogemus. Tahame ära käia Kuressaare lossis ning vee- ja loovkeskuses.“
Väga tähtsaks peab Silvi, et lapsed oma päritoluperega suhtleksid. Ta ütleb, et seda peab samuti harjutama. „Alustame kohtumistega meie territooriumil. Aasta pärast oleme saanud lapsi juba vanaemadele kord kuus külla lubada. Vanaemadele seepärast, et vanaemad on rohkem olemas kui emad. Nad aitavad palju, kui ma neilt lastele mõne olulise asja selgitamisel abi palun. Ka arusaamatusi on ette tulnud. Ühel ümarlaual, kus otsustasime lapsed kodukülastusele lubada, ütles üks vanaema mulle: „Mina ei hakka teie tööd tegema.“ Vastasin talle, et teen oma tööd ise ja hea meelega. Ainult et tema lapselaste vanaemaks ma hakata ei saa. Vanaema kuulas, jäi mõttesse ja ütles, et sai aru. Kui vanaemad aru saavad, saavad lapsed neile kord-kaks kuu jooksul külla minna ja on, mida oodata.“
Perevanem Tiiu Kallis: „Omavahelised head suhted ja kogukonda kuulumine annavad lapsele turvatunde“
Tiiu Kallis on pereema Siimusti lastekeskuses Metsatareke, kus elab kolm asenduskodu peret. Pereema tööd alustas ta 13 aastat tagasi, tema praegune pere on koos olnud juba kümme aastat. Just tema ja pereema Liis Arnek, kellega ta koos töötab, olid Eestis esimeste seas, kes katsetasid lastekodude peresüsteemile üleminekut. 2021. aastal valis Eesti Asenduskodu Töötajate Liit Tiiu Kallise asendushoolduse valdkonnas aasta töötajaks.
„Meie peres on kuus last, kes ei ole orvud, vaid nende vanemad ei tulnud eluga toime,“ räägib Tiiu. „Kaks vanemat last on õed, üks neist oli asenduskodusse tulles esimese, teine neljanda klassi tüdruk. Neli teise pere õde-venda olid tulles kõik alles koolieelikud: vanim lasteaia viimases rühmas, kohe kuueaastaseks saamas, kõige noorem kuuekuune. Praegu on ta kümneaastane ja käib kolmandas klassis. Mul on hea meel, et õed-vennad said kokku jääda, ning oleme püüdnud ka nende bioloogiliste vanematega kontakti hoida. Kuigi tihti nad omavahel küll ei kohtu ega helista, aga lapsed teavad, et neil on igal ajal võimalus oma vanematega suhelda. Usun, et see annab neile kindluse ja turvatunde. Lapsed mõtlevad oma vanemate peale ning tunnevad muret, kuidas neil läheb ja kas nad saavad hakkama. Oleme sellest palju rääkinud ja ma tean, et nad hoolivad oma perest.“
Peretunnet aitab lastes luua Tiiu enda ja asenduskodu pere tihe omavaheline side. „Mul on neli last, kolm on juba täiskasvanud, kõige noorem õpib gümnaasiumis. Asenduskodu lapsed käivad mul tihti külas, nad on kõigi nende aastate jooksul minu lastega suhelnud ja vastastikku sünnipäevadel käinud. Praguseks on neil tekkinud suur tutvus- ja sõprusringkond, millest on elus loodetavasti tuge. Arvan, et selline kogukonnatunne on väga tähtis.“
Lisaks on Tiiu Kallise perekond tugipereks kolmele lapsele, kes elavad ühes Tartu asenduskodus ning käivad tema juures koolivaheaegadel ja mõnikord ka nädalavahetustel.
„Peamine põhjus, miks ma ennast oma laste kõrvalt olen jagada tahtnud ja saanud, on see, et minu lastel on ema, isa, vanaema, tädid, vanatädid, kogu toimiv tugivõrgustik olemas. Miks ma siis ei võiks olla toeks neile lastele, kellel seda kõike ei ole!“ leiab Tiiu, kes on suure perega harjunud – tema ise on pärit kaheksalapselisest perest.
Tiiu ütleb, et tal on toredad kolleegid ja pere, kelleta ei saakski seda tööd teha. Palju on aidanud abikaasa, kes on rahuliku loomuga ja abivalmis. „Kui mina olen asenduskodus tööl, toimetab tema kodus, ja kui vaja, käib mul ka siin abiks. Samamoodi on asenduskodu tegemistega seotud teise perevanema Liisi pereliikmed. Lapsed kutsuvadki meid nimepidi Liisiks ja Tiiuks, ema tiitlile me ei pretendeeri. Emad on lastel olemas, meie lihtsalt toetame ja aitame neil kasvada ja elus hakkama saada.
Töögraafik on selline, et kaks nädalat järjest tööl ja kaks nädalat vaba. Kuna elame mõlemad Metsatarekese keskuse lähedal, käime vajadusel siin ka vabadel päevadel, me ei tööta kellast kellani. Ikka juhtub, et vahepeal on vaja mõne lapsega arsti juures käia või toimub mingi koosolek või üritus, kus tahaks osaleda. Samas jääb aega ka puhata ja oma hobiga tegeleda. Liisi jaoks on see tantsimine, mina kuulun naiskodukaitsesse ja käin õppustel.
Kasvatuspõhimõtted on meil Liisiga sarnased, oleme omavahel sugulased ja mõtleme ühtemoodi. Arvan, et raamid peavad peres olema, nii on endal lihtsam töötada ja lastel ka parem. Reeglid paneme paika lastega koos ja sedamööda, kuidas nad kasvavad, ka muudame. Kindlasti ei tohi reeglid olla ranged ja jäigad, pigem tuleb olla paindlik ja leplik ning lastega paljusid asju koos teha. Vahel olen kuulnud arvamust, et lastekodulastel on liiga palju võimalusi igal pool käia ja osaleda. Mina arvan, et need lapsed peavadki palju nägema ja kogema, et nende silmaring oleks laiem ja nad näeksid seda, millest muidu ei oskakski mõelda ega unistada.“
Tiiu sõnul on nende pere lapsed olnud väikesest peast hästi tegusad: tahtnud kõiki asju teha, mistõttu neid on saanud igale poole kaasata. Elavad nad Siimusti asula servas kohe metsa ääres, kus on väga ilus loodus ja võimalus jalutada, matkata, rattaga sõita. Kuna maja ümber on ka õu, saavad lapsed palju õues olla. Majas on igal lapsel oma tuba, mille nad on saanud ise kujundada ning tapeedi ja mööbli valida.
„Elame täiesti harilikku elu nagu iga teine pere,“ räägib Tiiu. „Teeme süüa, koristame, vahel teeme remonti, lapsed käivad koolis ja võtame ühiselt asju ette. Mõni päev, kui on tunne, et täna ei viitsi mitte midagi teha, siis ei teegi. Teeme sel päeval hoopis midagi head süüa ja korraldame näiteks filmiõhtu.
Õppimisega saavad lapsed hästi hakkama. Mõnel lapsel on natuke raske tunnis paigal püsida või ei ole tema enesehinnang nii paigas, kui olla võiks. See on varase kasvukeskkonna tagajärg ja sellega me tegeleme. Aga nad on tublid, teevad sporti, käivad laulmas ja tantsimas.
Tülitsemist tuleb samuti aeg-ajalt ette. Mitte ainult teismelised, ka väiksemad oskavad pahandusi korraldada. Vahel teevad nende tembud kurvaks ja eks me ka vaidleme, vihastame ja lepime. Süüdlast me ei otsi, vaid püüame asjad selgeks rääkida. Ka tülid on elu osa, millega tuleb toime tulla ja mis läheb üle. Meil on koos tore olla ja nalja saab palju.“
Kümne aastaga on tekkinud ka peretraditsioonid. Põnevamad neist on Tiiu sõnul metsa- ja öömatkad, viimane toimus talvel, kui lumi oli maas. Ühel suvel elati nädal aega Vilsandi saarel telkides ja tehti lõkke peal süüa. Sel suvel on plaanis minna laevaga Stockholmi ja muidugi Tallinna noorte laulu- ja tantsupeole, kus tantsivad kolm asenduspere last ning ka üks Tiiu enda laps. Samal ajal, kui osa lapsi on proovides, käivad teised muuseumites ja linna peal. Ja muidugi tehakse kogu aeg hästi palju pilte, et lastele nende lapsepõlvest mälestused jääks.
Lapse perest eraldamine on väga kaalutletud otsus
Tallinna Nõmme linnaosa valitsuse lapse heaolu spetsialist Marge Green, mis on laste perest eraldamise põhjused?
Peamised põhjused on vanemate psüühikahäired ja meelemürkide tarvitamine, koduvägivald, pere toimetulematus. Enda juhtumitele mõeldes võin öelda, et pole ühtki sellist vanemat, kes oma last ei armastaks või sooviks talle halba, pigem jääb puudu vanemlikest oskustest. Kriisi- ja psühholoogilise nõustaja vaatepunktist püüan alati aru saada, mis on selle vanema käitumise taga. Tihti on vanema käitumismuster pärit tema lapsepõlvest, mis teda ei õigusta, kuid teguviisi tagamaid selgitab.
Kui kaua kogu protsess, alates probleemse pere märkamisest kuni lapse eraldamiseni, aega võtab?
Iga lugu on erinev. Kiiresti tehakse otsus siis, kui on teada, et ema, kes last kannab, on narkomaan või tal on sügav psüühikahäire. Ka minul on olnud paar sellist juhust, kus eestkoste on lapsele määratud juba enne tema sündi. See tähendab, et kohe pärast sündimist eraldatakse laps emast ja antakse hooldusperre.
Enamasti kulub aega rohkem, keskmiselt neli-viis aastat. Kõigepealt püütakse peret peretööga ja mitmesuguste teenustega toetada, aga kui vanemad sellest hoolimata end ei muuda ja kodune keskkond jääb samaks, tuleb lapsed eraldada. Oma lugudele tagasi mõeldes on enamasti üks sündmus, mis selle otsuse käivitab. Ühel juhul oli psüühikahäirega ema oma lastega pidevalt minu vaateväljas ja me suhtlesime tihedalt, kuni ühel hetkel olid nad kadunud. Koroonaaja alguses, kui koolid viisid lastele koju sooja sööki, selgus, et ema ei vasta telefonile ega tule söögile järele. Naabritelt saime teada, et pere oli päeva pealt ära kolinud. Politsei abiga leidsime nad lõpuks Lõuna-Eestist, kus ema elas lastega märtsikuus metsas lõkke ääres. See sündmus sai otsustavaks, et lapsed tuli paigutada asendushooldusele.
Kuidas lapsed sellises olukorras käituvad?
Laste jaoks on see, mis kodus toimub, normaalsus, sest nad ei ole teistsugust elu näinud. Lapsele tuleb selgitada, miks nad enam kodus elada ei saa. Lapsed on mõistlikud ja saavad asjadest aru, kui neid toetada ja rääkida neile olukorrast nii, nagu on.
Ühe kümneaastase poisi kõige suurem mure kodust lahkudes oli, mis nende koerast saab. Teine mure oli, et tal ei ole puhtaid riideid, millega saaks kodunt välja tulla. Kui me need mured ära lahendasime, läksid nad koos õega alguses mõneks ajaks turvakodusse, kuni saime neile kohad asenduskodu peres. Neil läheb hästi ja nad suhtlevad ka oma bioloogiliste vanematega.
Me kõik saame aru, et lapsel on kõige parem ja turvalisem kasvada oma kodus, juhul kui seal pole kehalist ega seksuaalset vägivalda. Pakume perele nii palju abi kui võimalik lootuses, et vanem ennast muudab. Aga kui vanem abi vastu ei võta ja on näha, et midagi ei muutu, on ühel hetkel piir käes, sest lapse vaimne ja füüsiline tervis hakkab kannatama.
Millest sõltub, kas laps läheb perehooldusele või asenduskodusse?
Kõigepealt uurime, kas lapsel on lähisugulasi, kes on valmis ta enda juurde võtma. Kui ei, siis tulebki leida talle hoolduspere või asenduskodu. Eestis on praegu 37 peret, kes on valmis hoolduspereks hakkama, aga soovivad endale imikut või eelkooliealist last. Suuremate laste perre võtmiseks ei ole pered enamasti valmis, sest see on väga suur vastutus ja kohustus. Teismelised on juba elus palju halba kogenud ja neil on n-ö seljakott probleemidega seljas, nemad lähevadki enamast asenduskodusse.
Asenduskodud on viimasel ajal palju muutunud, seal on peresüsteem, kus elab kuni kuus last. Ka laste asenduskodusse paigutamisel arvestatakse alati lapse iseloomu ja tausta ning vaadatakse, millisesse perre keegi sobib. Kuna kohtun nende lastega regulaarselt ja olen nende tegemistega kursis, saan kindlalt väita, et kõigil üheksal lapsel, kelle puhul mul on tulnud teha perest eraldamise otsus, läheb praegu hästi.
Kui tähtis on, et lapsed suhtleksid ka oma lihaste vanematega?
See on väga tähtis. Arvan, et laps peab teadma, kes on tema vanemad. Olen alati toetanud bioloogiliste vanematega suhtlemist, kui nad pole lapsele ohtlikud. Keeruline on siis, kui lapsevanem ei tule iseendaga toime ega pea oma lubadusi. Kui ema on lubanud lapsele helistada või külla tulla, aga ei tee seda, mõjub see lapsele väga halvasti. Raske on lapsele selgitada, miks ema või isa tema vastu huvi ei tunne ja endast märku ei anna. Üks väike tüdruk igatses väga oma ema järele. Ütlesin talle, et ema on haiglas ravil. Selle peale tekkis lapsel hirm, et äkki antakse emale seal vale ravimit. Siis tulebki lapsega rääkida ja talle olukorda selgitada, et ta rahuneks. Et oma eluga edasi minna, saavad kõik need lapsed ka psühholoogilist abi ja teraapiat, sest nende hing on väga katki. Olen aru saanud, et lapse jaoks on väga tähtis teadmine, et ema on olemas. Isegi kui nad kohtudes vahetavad vaid mõne lause, annab tuge see, et ema on olemas ja temaga on kõik korras.
Kui tihti juhtub, et ema ja isa võtavad end kokku ja laps saab koju tagasi minna?
Seda juhtub kahjuks väga harva. Lapse eraldamine perest on väga kaalutletud otsus ja kõige viimane samm, mida tehes peab olema veendunud, et teed õiget asja. Kui on näha, et vanematel on potentsiaali end kokku võtta, siis seda otsust ei tehta. Arvan, et üks probleem ongi, et Eestis ei ole süsteemi ega kohalikel omavalitsustel ka ressurssi hakata tööle vanematega, kellelt lapsed on ära võetud: neid toetada, õpetada, kursustele ja programmidesse suunata. Sellisel juhul oleks ehk lootust.
Kas teie hinnangul on pereprobleeme juurde tulnud?
Jah, vanematel on üha rohkem ärevust ja depressiooni ning see kandub lastele üle. Kui vanem ei tule endaga toime, ei tule toime ka laps. Lapsed tunnevad sageli, et peavad oma vanemaid kaitsma. Näiteks ühes peres, kus lapsevanem on väga haige, ei nõustu laps kooli minema, sest kardab, mis tema äraolekul kodus võib juhtuda.
Mitte ainult perest eraldamine, vaid ka vanemate lahutus on kaotus- ja leinatundega seotud. Neid lugusid, kus ema ja isa ei suuda omavahel kokku leppida, kellega laps jääb või mitu päeva kuus ta teise vanema juures elab, on tunduvalt rohkem kui mõned aastad tagasi. Omavahel vaieldes ja kohut käies unustatakse laps täiesti ära.
Asenduskodudes on suurepärased tingimused ja laste eest hoolitsetakse hästi, ometi jääb midagi puudu.
Lapse jaoks on kõige parem kasvukeskkond tema oma pere, see jääbki puudu. Hoolimata sellest, millised on tema ema ja isa, igatseb laps nende järele ja neid ei suuda asendada mitte miski. Palju sõltub ka neist inimestest, kes on asenduskodus lapse ümber – kui soojad, empaatilised ja teadlikud nad on. Üksnes hellusest ja armastusest ei piisa. Perest eraldatud laps on kogenud palju halba, on vaja teadlikku lähenemist ja oskusi, kuidas teda aidata. Arvan, et lapsepõlves juhtunut ei saa olematuks teha, aga parimal juhul saab laps oma vanematele andeks anda ja sellega leppida.
Tiina Vapper
Kahtlemata on nende töö, kes kantseldavad lapsi, kes on põhjusega päritoluvanematest eemaldatud, lugupidamist ja kiitu väärt. On emasid ja isasid, kelleta laps kasvab rohkem inimeseks. Psühhiaatri kabinetis kohtad iga nädal mõnda, kes ütleb, et isa ei tunnegi ja emaga ei lävi. Vanavanemad kasvatanud. Tunnen mõnda, kes ülimalt närudest oludest ja nälja piiril kasvamisest hoolimata on isikliku tubliduse läbi tõusnud ülikooliprofessoriks! Enamasti aga toovad endised ja praegused lastekodulapsed ka arsti juurde kaasa oma “päritolugeenidega” saadud vaevad. Kahetsedes pean tõdema, et suur osa neid, kes vanematest ilma vanemate kõlbmatuse tõttu, on sellepärast sellised, et nende vanemad on osa sellest “lisarahvastikust”, mis on võimalik massilise tootmise ja tarbimise tööstusühiskonnale, millel on võime olla ühtlasi hoolekandeühiskonnaks. See viimane on eksikombel tõlgitud heaoluühiskonnaks! See ühiskond annab oma armetumatele liikmetele piiramatu paljunemise ja geneetilise edasi kestmise väljavaate, mida ei olnud siis, kui enne vastaspoolega ühte heitmist ja laste saamist pidi inimlaps leeris oma suutlikkust tõendama. Mida paremini inimesi ravitakse, seda haigem on rahvas. Mida rohkem “austatakse” toimetulematute ja psüühilise erivajadusega ja geeni- või käitumishäirega rahvaosa õigust piiramata järelkasvule ja seeläbi toetustele. Romantiliseks õigustuseks on eestlaste püsimajäämine omal maal. Praktiliseks tulemiks aga, et üha suurema tõenäosusega jõuavad voodis ühte need, kelle suutlikkus järelpõlve isegi vaid rahuldavalt toita ja katta on nigel või olematu.