Küllap on paremad ajad veel ees
August Kitzbergi 1926. aastal kirjutatud luuletus „Kellele ma ääle annass?“ iseloomustab väga täpselt ka tänavuse külma kevade poliitilisi „ülesastumisi“.
Ja igaüts nüüd puru silma aa,
Et minu esi jälle pukki saa!
Kik kiitve ennast, laitve tõisi vahvast,
Ja keegi see ei hooli maast ja rahvast.
Kevadine tervitus!
Inimesed vaid imestavad, kuuldes poliitikuid häbi tundmata ütlemas, et nad ei saanudki asjade tegelikust seisust varem rääkida, siis poleks rahvas neid valinud. Niisugust juttu kuulda peaministri lapsesuust on masendav (mitte küll üllatav), kuigi tal on nii öeldes ehk õiguski. Kokkuvõttes on aga tegemist siiski vaid lihtlabase valega ja teatavasti on valel lühikesed jalad. Nii ongi sel vaevaliselt saabuval kevadel toimuv teinud meele mõruks, kuigi nartsissid-tulbid õitsevad.
Tagantjärele tigedad kolmepoisid
Olen lugenud ka koalitsioonilepingut, et ikka ajaga kaasas käia. On üks imelik tekst, otsisin muidugi haridust puudutavat – mõned laused selle kohta olidki siin ja seal ning „sabatükk“ oli haridusest küll. Paraku oli selles juttu vaid eestikeelsest haridusest.
Eesti keele kui emakeele õpetajana ütlen koostajaile, et õige oleks rääkida eesti õppekeele kehtestamisest kõikides koolides. Meid, eesti keele õpetajaid, on eesti keele koha pealt tõesti rohkem koolitatud ja saame jagu ka sellistest küündimatutest tekstidest. Palju selgema ja arusaadavama tulemuse annaks aga kõigi lugejate jaoks see, kui poliitikute oluliste tekstide koostamise juurde kutsutaks ka keeleoskajaid inimesi, kes nende uitmõtted lauseteks teeksid.
Mõtlen ikka selle peale, mis juhtuma hakkab. Kardetavasti lahkub sel kevadel suur hulk pensionieas õpetajaid koolist, sest neil pole jaksu ega tahtmist igapäevatööle lisaks pideva ning mõttetu padu-uuendusega tegelda. Riik, mis peab hariduse kaudu tagama meie põhiseadusliku kohustuse eesti keele kui emakeele suhtes, käib turtsakate ja ülbete poliitikute ennast täis tahtmiste ja väga kesiste teadmiste järgi – ja see pole õige!
Nende loodud tekste lugedes aina süveneb mulje, et igaühel on oma kooliajast must mälestus, mis on muude ebaõnnestumiste seas seotud ka kehva eneseväljendusoskusega. Ühesõnaga – on väga destruktiivne anda haridus tagantjärele tigedate kolmepoiste kätte. Ja kolmepoiss kehtib ka tüdrukute kohta, kellel rohkemaks vaimuandeid pole. Nii et soolist eristamist pole.
Kõik üheskoos maailmakodanikeks!
Püüdsin leida, kuidas eesti laste eesti keele oskust ja kirjanduse tundmist edendada kavatsetakse, ent mida pole, seda pole. Küllap ei taheta seda, mis endale üle jõu käinud, kirja panna. Ometi on meie noorte seas palju andekaid lugemis- ja kirjutamisvõimelisi inimesi. Poliitikud ei peaks kõike oma keskpärasuse mättalt vaatama, see võib võimekate arengut koguni takistama hakata.
Ajalehest jäi silma kodanikuühenduse „Eesti kool on eesti keele kodu“ liikme Triin Teramäe järjekordne kirjutis. Olen autoriga nõus, et koolis kujundatakse lapse kultuuripilti, mille järgi noor inimene vanemaks saades oma identiteedi paika paneb.
Vaid koolile keskendumine ei pruugi aga soovitut tagada. Eriti kui klassis on väga kirju seltskond keeleoskamatutest mitmesuguseid õpiraskusi tekitavate erivajadusteni välja. Niisuguses keskkonnas õppimisest enamasti head nahka ei tule, hea kui „värske pilguga alustavad õpetajad“ (ministeeriumi ametniku sõnakasutus) töörahu tagamisegagi hakkama saavad.
Ka kogenud õpetajal napib aega ja jaksu kõigi eripärade ning huvidega arvestamiseks. Oli minulgi kunagi klassis kaks vene kodukeelega last, kellele kõige olulisema lihtlausetega üle seletasin (mõnikord pärast tundegi). Paraku aga jäävad just eesti kodukeelega lapsed segaklassides heast eesti keelest ilma. Ja õpistiilidest ei räägi (või ei tea?) keegi, neid tuleb aga arvestada ka siis, kui kõik õpilased õppekeelt valdavad, sest õppijad on ju erinevad.
Kui lapsed on koos „ühises klassis“, ei pidavat poliitpropagandas hoolega vaenatud natsionalismi tekkima, kõigi ees terendavat hoopis perspektiiv saada maailmakodanikuks. Kas rahvusluses, sõnaraamatu järgi „samast rahvusest inimeste kokkukuuluvustunde ilmingus“, on tõepoolest midagi taunimisväärset? See on suunatud ju oma kultuuri ja keele eest hoolitsemisele ning selle kaudu oma rahvuse säilitamisele ja põlistamisele. Kes siis eesti keelt ja kirjandust hoidma ja arendama peavad kui mitte seda keelt emakeelena kõnelejad? See on lausa meie igapäevane kohustus.
Kujuteldav õnnetunne korrutustabeli asemel
Keeleandekatest lastest tuleb ka rääkida, sest neist võivad ju saada meie tulevased kirjanikud ning ilma hea koolihariduseta jääksid needki olemata-tulemata. On ju selge, et näiteks luuletamine ja teistes vormides kunstilise sõna kasutamine eeldab loovust, ja seda pole tõesti mitte kõigile antud. Oli sõnaseadmisega hädas ka Saalomon Vesipruul – aga näe, kirjanduslukku ta pääses. Huvitav, millise ministri koha ta praeguses valitsus täita võiks?
Kahjutundega tuleb tõdeda, et eesti lapse eesti keele eest hoolitsemine on meie (haridus)poliitikas täielikult „tühistatud“. Koolielus käib uskumatult suur lihtsustamine – kõigile ei pidavat näiteks matemaatika sobima, nagu oleks tegemist mõne hilbuga, ja polegi oluline, mis tulemusega põhikool lõpetatakse, kas või alles 18-aastaselt.
Nii väikeses riigis nagu Eesti on sellise minnalaskmise (kujuteldav õnnetunne korrutustabeli asemel …) propageerimine lausa kuritegu. Kui riik oma inimressurssi sedasi pillab, siis ärgu poliitikud lootku, et tulevikus jagub valijaid, kes vaevuks nende loosungeid isegi lugema. Aru ju neist nagunii ei saa. Nad äkki ei teagi, millal valimised on, sest ei tahtnud koolis kalendrit selgeks saada …
Viimati linnas käies astusin korraks ka poodi sisse. Müüjaneiuke pidi mitu korda taskuarvuti abil rehkendama, kui palju ta mulle kümnest eurost tagasi peab andma, kui ostetud kaup maksis 3.50.
Kellel peaks piinlik olema?
Minu õpetaja kõrvale oli aga nn tippude tipp brittide uue kuninga kroonimise ülekanne ETV-s. Võtab nõutuks, kui Ühendkuningriigis õppinud kommentaator ei oska hääldada endise peaministri John Majori nime (teda parandati otse eetris!). Või kui ta ei tea, et autogramm pole allkirja sünonüüm või et kuninglikud fanfaarid tähendavad palju enamat kui lihtsalt pasunaid.
Ning muidugi olnuks vaikus eetris parem, kui kuulda tema suust Inglismaa kroonimistrooni (King Edward’s Chair) kohta, et „seal taga on sellised kritseldused, võib öelda nagu grafiti.“
Loodetavasti ei saa inglased kunagi teada, et Charles ja Camilla taaskasutavad kroone nagu ka seda, et Trafalgari väljak (kommentaatori sõnul Trafalgar Square’i väljak) „on püstitatud Napoleoni üle võidu auks“.
Ikka mõtlen, kellel peale minu peaks veel piinlik olema. Kunagine inglise keele õpetajast kolleeg ütles, et oli kroonimist BBC kanalilt vaadanud, meie rahvusringhäälingu eestikeelsele ülekandele ei tahtnud tervis vastu pidada. Küllap polnud ta ainus, kes haritumat võimalust otsis.
Mina püüan oma lastelastega sihipäraselt ikka ilusat eesti keelt rääkida ja jõudumööda nende sõnavaragi laiendada, sest maal on palju seda, millest linnalaps muidu ilma jääb. Nii loodust, loomi-linde, tööriistu kui ka tegevusi. Eks sõnad, asjad ja tegemised käigi kokku. Isegi mõni murdesõna on huvitav ja naljakas, just lapsele.
Juku oligi viimati vaheajanädalal meil, tegid taadiga natuke puutööd. Kõpitsesid õunakaste ja oma emale ning mullegi tegi poiss uue lõikelaua, kõrvetas nimegi peale. Oskab nüüd jälle midagi uut ja taat oli ka rahul. Nii on see õppimine ju põlvest põlve käinud.
Nüüd on aias rohkem tegemist, aga aega lugemiseks leiab ikka. Südame teevad soojaks Viivi Luige öeldud sõnad: „Räägin suuri sõnu väikese rahva keeles, silmad sätendamas.“ Jätkugu siis seda sära nii noortele kui vanadele. Paremad ajad pidid ju alati ees olema.
Lp. AUTOR!
Meie Teiega paremaid aegu enam ei näe, sest meil Eestis pole enam ÕPETAJATE KOOLITAJAID. Küll võime näha meie rahvuskultuuri kadu…