Kust tuleme, kuhu läheme? Ja miks seda on vaja teada?

Õpetajaks õppinud, kel vanus keskea piiril, mäletavad oma õpingutest ühe märgilise ainena pedagoogika ajalugu. TLÜ eelkäijates õppeasutuses luges seda Lembit Andresen ja eksamielamused kujunesid eredad. Sisuks, kui õigesti mäletan, oli peamiselt eesti kooli ajalugu, ent mingis ulatuses ka euroopalikud mõtlejad. 

Rousseau „Emile“ oli kohustuslik lugemine. Eesti kooli ajalugu pidi teadma kaugete aegadeni koos aastaarvudega. Seega: nüüdseks ajalooks saanud faktikeskne õpetamisviis sai tudengitel ära kogetud. 

Ise olin euroopalikku kasvatusmõtlemise ajalugu õppinud Jüri Orni kursusel Tartu ülikoolis, ja ilma kohustuslike aastaarvudeta. Lembit Andresen jõudis kokku panna mitmeid raamatuid, viimased neist ka esimese vabariigi aegsest pedagoogikast. Koolilapse kombel küsis mõnigi: „Aga kus mul seda vaja läheb?“

Kes minevikku ei mäleta … 

Kus siis taolisi teadmisi vaja läheb? Mineviku teadmise tähtsusest tuleviku huvides on kantud rohkesti vanarahva tarkust, nagu „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta“, „Aeg annab arutust“; „Tark õpib enda vigadest“. Ja et pole midagi uut siin päikese all. Et uus on enamasti hästi unustatud vana, pole samuti üllatav avastus. See sai selgeks, kui hakati rääkima nn uuest õpikäsitusest. 

Kooli- ja pedagoogilise mõtte ajaloo tähenduse drastiline vähenemine õpetajaõpingutes ja euroopaliku vastava mõtteloo tundmine vaid õrnades kontuurides viitab kas kindlameelsele usule tulevikku selletagi või et tulevik ei lähegi korda. Ei imestaks, kui leiame õppejõu, üliõpilasest rääkimata, kes ei tea suurt midagi Pestalozzist ja Comeniusest. Kas need isikud on ka haritud, tundub kohatu küsida, sest hariduse mõiste ise on teisenenud ning laienenud kohamäärusest kuluartiklini. Haridus ja tarkus ei kuulu vist enam niiväga kokku.  

Eesti kooli ja pedagoogilise mõtte tundmine ei tundu olevat enam ka uurimisteema. Viimased raamatud ilmusid selle sajandi esimese kümnendi keskel peamiselt Andreseni sulest. Kui need tagumisest riiulist välja tuua, keskendub nendegi sisu kas päris kaugetele aegadele või siiski jõudsid viimased uurijad enne teispoolsusse siirdumist ka sajandi esimese poolega tegelda. Režiimi tõttu polnudki see varem ka võimalik. 

Praeguse aja üliõpilastöödes viidatakse peamiselt kahele eesti soost mõtlejale, mõlemate mõtted ja teod sajanditagused, need on Peeter Põld ja Johannes Käis. Vahepeal pole justkui midagi mõeldud, teatud ega kirja pandud, ja nii järjest 70–80 aastat. 

Ometi ilmus neil aastakümnetel arvukalt kogumikke ja erialaajakirju. Nende näidiseksemplarid on koondatud pedagoogika arhiivmuuseumi, arhiivides on ka Õpetajate Leht ja tema eelkäijad, loodetavasti ka uue iseseisvusaja hakul ilmuma hakanud uued ajakirjad nagu Kooliuuenduslane (ilmunud aastani 2000, tegelikult oli see katse taastada kunagist Käisi väljaannet), Kooruke ja Iva (selle jälgi ajades jõuame aastasse 2011) ning Forseliuse Sõnumid. Viimase kohta leidub andmeid kuni aastani 2016. Väga tänuväärse töö on ära teinud pedagoogika ajaloo uurija Heino Rannap, koostades mahuka Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia https://dokumen.tips/documents/eesti-kooli-ja-pedagoogika-kronoloogia.html?page=1, mis paraku lõpeb aastaga 2000. Kas ka selle sajandi sündmustest on keegi kronoloogia teinud, selle kohta Google teateid ei anna. 

Andamid turujumalate ohvrikivile

Tundub nagu oleks meie pedagoogilise mõtte ja eesti kooli ajalool keegi jalad alt lõiganud. Postmodernistliku ajajärgu kirjeldustes nimetatakse eelnenu eitust ja unustust katkestuste kultuuriks. Ent kultuurikatkestuste taga on alati inimesed, nende väärtused ning konjunktuursed asjaolud. Ühel hetkel ja havi käsul lakkas lihtsalt olemast meie ajaloolise teekonna väärtustamine, uurijate järelkasv ning ajaloo uurimisse investeerimine. 

Miks? Kes vastab? Meenub, et kogu meie uus ärkamise ja iseseisvumise lugu algas just ajaloost, Muinsuskaitse Seltsi tegevusest. Sest võõrvõim oli meilt meie ajaloo pooleldi võtnud. Neil aastail loeti peaaegu harduses Tšõngõz Ajtmatovi suure sümboliväärtusega teost „Ja sajandist on pikem päev“. Inimese olemine totalitaarrežiimi embuses pani mäletama legendi inimese moondamisest inimesesarnaseks olendiks. Taolisteks tehti vangilangenud sõjamehed ühe kõrbesuguharu käes. Piinadega muudeti vangid mäluta olenditeks, mankurtideks, et saada orjad, kes valvet ja piitsa ei vaja. Mankurt ei teadnud, kes ta on ja kust pärineb, ei mäletanud oma lapsepõlve ning temalt oli võetud arusaam tema minast, rahvusest rääkimata. Kõik tema soovid jäid piirduma vaid kõhumurega. Peremehe käsk oli talle kõigest ülem. 

Kirjaniku jaoks oli barbaarsuse kõige julmem ilming võtta inimeselt elav mälu, kustutada ta sisim olemus. Mäluta inimesest jäi vaid kest. Ajtmatovi mankurt tappis peremehe käsul osavõtmatult noolelasuga oma ema. Nii ongi julmad režiimid selle muistse suguharu kombel ringi kirjutanud ajalugu ja kustutanud selle alistatute mälust (Miks küll meenub mankurtlus ka täna, kui rõõmuhõisetel räägitakse tehisintellektist ja inimeste kiibistamisest?). 

Niisiis, iseseisvudes oli meil esmalt oluline tagasi saada oma ajalugu. Uue aja hakul avastati taas Põld, Käis ja meenutati veel mõndagi minevikusuurust, nagu eesti juurtega Hilda Taba. Ent kogu vahepealne aeg tundus veel nii elav, selle esindajad nii elus, et lasti end kanda tormilistes muutustes põhjalikumaid ülestähendusi tegemata, vahest siis lootuses, et ajalugu kirjutab end ise. Neoliberalistlik meelelaad pani turujumalad valitsema üle kõigi elusfääride ning ajalugu polnud enam turul minev kaup. 

Tasapisi said kogu valdkonnas ülimuslikuks digikultuur ja digipädevused. Ning haridusest enesest haridusteenus ja koolidest selle pakkujad. Lähimineviku tormilised, kirglikud ning ajalooliselt erakordsed ajad – sest enneolematult suur rahvahulk oli muutustega kaasas – vajusid tasapisi unustusse, ja sündmuste ning muutuste lugu on kirja saanud vaid päevakajalistes ajastudokumentides. Toimunu sügavam mõtestamine jäi sinnapaika. Kes/mis/kus on see peremees, kel oleme lasknud end mankurdistada? Ja millal läheb lendu saatuslik nool? 

Tänane tõsiasi on, et meil pole süsteemset pedagoogikale pühendatud ajalookirjutust linnulennult võttes ehk isegi 80-aastase ajajärgu kohta. Need rohked kogumikud kui olnu allikad, mida ei jõudnud alles jäänud asutuste seinte vahelt ära viia pedagoogika arhiivmuuseumi naised, neelas paberihunt. Mõned jagati soovijaile laiali. Siiski, on veel akadeemiline raamatukogu, ent sealt otsida teab vaid see, kes ajalugu ennast teab. 

Uusi kogumikke ilmub haruharva. Juba kümme aastat ei ilmu enam ka ajakiri Haridus, kus sai populaarsemas stiilis minna sügavuti ühe või teise kasvatus-/haridusmõttega seotud ilmingu kirjeldamisel ning vahendada laias maailmas toimuvat. See oli avatud foorum, siin said kirjutada õpetajad-uurijad, koolijuhid ja muidugi teadlased. Praegu ilmub virtuaalselt Eesti Hariduse Ajakiri, kuhu pääsemise sõel olevat tihedam kui mõnda rahvusvahelisse väljaandesse. Kitsaste projektidega seotud uurimisteemade ja range stiili tõttu õpetajad seda ei lugevat. 

Suletud on pedagoogilised seminarid ja Rakvere kolledž. Kaugemasse minevikku on vajunud VÕT ja PTUI. Jätkub hariduskollete likvideerimine kogu riigis. Valdkonna rakendusliku poolega tegeleb pärast lugematuid kokku-lahku liitmisi ja lahutamisi suur organisatsioon Harno. Ühtki üldsusele tuntud nime sealt nimetada ei tea. 

Õppekava põhjapanevaid muutusi analüüsivad ekspertide rühmad, kuhu ei kuulu ühtki õppekavateooria tundjat. Viimastest pooled (kokku ongi neid ju ühe käe sõrmede jagu) on jõudnud auväärsesse vanusesse. Teadlaste produktsioon, mis tagab töökoha ja palga, on mõeldud ilmuma vaid rahvusvahelistes indekseeritud väljaannetes ega mõjuta kodumaist tegelikkust. 

Tõsi küll, ka eesti keeles on ajaloole pühendatud indekseeritud väljaandeid, näiteks Tuna ja kultuuriuurimuslik Methis, ent pedagoogikat puudutavad seal väga üksikud artiklid ning kitsastel teemadel. Kas keegi kuskil kirjutab praegu ajalugu meil suletavatest rohketest maa- ja väikelinnakoolidest, mis on kui ohvriand turujumalate täitmatule isule? Üle noatera on seni pääsenud viimane meie hariduse/kasvatuse valdkonda dokumenteeriv väljaanne Õpetajate Leht. 

On ehk meilgi oma mõttelugu?

Minu jaoks saab pedagoogikaga seotud ajalugu vaadelda kahes võtmes, ühelt poolt pedagoogiliste institutsioonide, süsteemide ja sündmuste ajaloona, teisalt mõtteloona, kus analüüsitakse inimese kasvamise ja kujunemise filosoofilist, väärtuselist ning sotsiaalset poolust. Seda viimast leidub rikkalikult soomlastel, kelle rahvuslik suurkuju Johan Vilhelm Snellmann, kes, olnud mõned aastad Hegeli õpilane, tõi kodumaale filosoofilise mõtlemiskultuuri ja kelle õpilaste töödest kujunes võimas omamaine kasvatusmõtte traditsioon. Ka tänased soomlastest uurijad viitavad rohkesti just omamaistele mõtlejatele. Lisaks ilmub Soomes järjest monograafiaid lääne tuntud kasvatuse/hariduse mõtet edendanud filosoofide loomingust. 

Meil pole suudetud isegi Dewey pedagoogikat mõjutanud tekste tõlkida. Ent ka Soomes on viimastel aegadel nii ajaloo kui kasvatusfilosoofia tähendus vähenenud. 

Siinmail on pedagoogika ajaloo nimetuse all traditsiooniliselt ja esijoones pigem mõistetud kooliajalugu ning muud faktiliselt toimunut, mitte niivõrd filosoofilis-teoreetilise koega omamaist mõttelugu. Kas meil siis viimast polegi?

Üle kahekümne aasta pole meil pedagoogika ajaloost ülestähendusi tehtud. Otsekui hoiatava ettekuulutusena tõstab Heino Rannap esile: 1994. a 4. märts, Õpetajate Leht avaldab Voldemar Pinni probleemartikli „Eesti haridus sajandilõpu tõmbetuules“, kus autor näitab hariduse vormide ja sisu ähmastumist, lääne hariduse ees kummardamist, eesti hariduse alavääristamist. 

Vaadeldes 1990. aastate sündmuste aegrida, tuleb siiski eeldada, et foorumitel levis teoreetilis-filosoofiline omamaine mõte. Iga konverentsi ettekannetest ilmus kogumik. Nende aastate mõttelugu jäigi praeguseks koltunud lehtedega trükiste lehekülgedele, sest suuremaid monograafiaid suutsid kokku panna väga üksikud. Ja kindlasti tekib seda sündmustest rikast aegrida vaadates suur küsimus, miks enam ei sünni midagi taolist, kus kodanikud, kaasteelised, asjaosalised saaksid suurtel foorumitel oma valdkonna asju arutada. Näib olevat kustunud kodanikkonna aktiivsus, seda märkame veel vaid meeleheitlikes võitlustes oma kodukooli eest. 

See kõik ootab kirjapanemist 

Et olla omaenese ajalooga algupärast mõtet kandnud rahvas ka pedagoogikas, peab sündima kaks suuremat teost meie omamaiste kasvatusest ja haridusest mõtlejate põhiseisukohtadest, uuringutest ja panusest. Üks neist võiks olla okupatsiooniperioodi mõtteloost – mis siiski tõi eesti kooli läbi aegade? Teine sellele järgnevast. Neid ülevaateraamatuid on vaja, et ära hoida saatuslikku noolelasku mankurdistumisohus uute põlvkondade suunal.

Pakuksin siia rea nimesid, kellega on olnud kokkupuuteid, ja kelle vaimustavaid loenguid on olnud õnn kuulata ÜPUI Värska suvekursustel ning mitmetel muudel foorumitel: Voldemar Pinn, Heino Liimets, Jüri Orn, Inge Unt, Helga Kurm, Tõnu Ots, Valdur Lulla, Ferdinand Eisen, Peeter Kreitzberg, Ülo Vooglaid, Inger Kraav, Viive-Riina Ruus, Maria Tilk, Jüri Kruusvall. Ning vanemast põlvest Alfred Koort, Mihkel Kampmann, Enn Koemets, Konstantin Ramul, Aleksander Elango. Muidugi ei teadnud ma üles lugeda kõiki, aga loodan, et veel on meie seas neid, kes seda nimekirja oluliselt täiendavad. Mitugi nimetatuist väärivad omaette uurijamonograafiat.

Ka see, kuidas okupatsiooniaeg mõjustas ja moonutas koolides-ülikoolides toimuvat, kui palju maksti režiimile lõivu, millise pärandi tõime sealt uude aega, on ülekohtuselt jäänud käsitlemata. Nii ei saa diagnoosida ka tollaste mõjude sügavust ja ulatust tänasele päevale. Seda aega kustutada on ülekohtune, kuivõrd ka pärast kohustuslikku Brežnevi ja NLKP kongresside materjalide tsiteerimist suudeti siiski luua midagi tõelist. Sest ka koledatesse aegadesse sündides soovib inimene olla suurem oma saatusest, anda oma elule mõtte ning teha jäävväärtuslikku.

Vahest oligi meie pedagoogikateadus siis kui haige tiivaga lind, sest siia ei ulatunud kaasaegne euroopalik mõte ja keelatud oli leida sotsiaalse tegelikkuse ja pedagoogika seoseid. Mäletan Jüri Orni suurt rõõmu, kui mu soome sõbrad olid mulle hõlma all toonud Daniel Broady raamatu „Piilo-opetus“ („Variõpe“), mis vallandas värava varjatud tähenduste tekkimise „süütute“ praktikate kirjeldamiseks. Ka siis, 80. aastail, oli õppejõud juba suhteliselt autonoomne. Variõppe uuringuteni ei jõudnud asi ei siis ega ole see mõeldav ka praegu, kuigi just siin sünniks ehk kõige tõesem materjal tegelikkuse mõjudest. 

Toonane TPedI koolijuhtide täiendusteaduskond oli ilmselgelt orienteeritud kultuuriõppele ja hingeharidusele. Kahekuulistel kursustel loodi suurem seos, kus pedagoogikat nähti üldisema vaimukultuuri osana. Midagi sellist, mis toimus selle asutuse koduks olnud madalas majas, kuhu käisid kokku mitmed intellektuaalid, pole tänapäeval kuskil suudetud järele teha. Ka võimuga kaasajooksikute teod väärivad meenutamist kui hind, mida oleme maksnud, kui viis, kuidas toimida on vääritu. 

Kas koit või loojang? 

Omaette üldistusjõulist ülevaadet ning filosoofilist analüüsi väärib uus iseseisvusaeg. Ning sel põllul toimetanute looming, kes uurisid, mõtlesid ja kirjutasid alates 1990. aastatest. Tuli ju igatsetud vabadus ja avanesid väravad läände, ent paradoksaalsel viisil näib uuema põlvkonna haare ja tuntus olevat tagasihoidlikum. Õieti on uuel iseseisvumisajal kirjutatu-loodu täiesti läbi mõtestamata, ent need aastakümned oma suunda andnud ideoloogiatega tõid meid just siia, kus oleme. Ja me ei ole sugugi õnnelikud. 

Praegu valitseb hariduskõnelustes ikka veel see ainuke sisuline imperatiiv, mida Heidegger nimetas: Gestell (asetused), mis tõelised küsimused päevavalgelt tõrjub. See on struktuurireformid, kinni-lahti panekud, reglemendid, kohustuslikud lõimimisprogrammid jm hariduspoliitilised küsimused. Lühemalt – hariduspoliitika ja haridusökonoomika on lämmatanud kasvatus/haridusteadusliku mõtte ja inimeseks olemise, kasvamise ja arengu üle arupidamise. Kuigi just see viimane on praegu keerulisem kui eales varem. 

Kogu paljutahuline kasvatus- ja haridusproblemaatika lahendamine on taandatud palga küsimuseks õpetajail, kelle õpinguis puuduvad järjest enam maailmavaateained. Üha nõrgemaks muutuvad järelehüüded kaduvale kasvatuse mõistele ja siin tuleb siiski hinnata asutusi, kes vastava nimekujuga aineid elus hoiavad ning kirjatöid avaldavad. 

Suurem peatükk selles kujuteldavas koguteoses uuemast pedagoogika ajaloost võiks kuuluda bürokraatia kujunemisele ja ametnikkonna volile, mis kokkuvõttes viitab hariduse/kasvatuse valdkonna riigistamise uuele viisile hapnikuvooliku meetodil. Hapnikupuuduses patsiendile kirjeldatakse, kui vaba ta on, ent aparaat vooliku taga (rahakraan) on kindlates kätes. Hele ja kuldse servaga lehekülg sellest ajajärgust kuuluks era- ja alternatiivkoolide tekkimisele. 

Õpetlase staatus näib olevat varisenud minevikutolmu ehk käes on isiksustevaene akadeemiliste töötajate ajajärk, kelle peaküsimuseks palk, karjäärimudelid, projektikirjutus ja indekseeritavate ajakirjade toimetaja maitse äraarvamine. Valdkondlikud uurimistoetused on kahanenud olematuks ja grantide taotlemine on mahavisatud aeg. Sest ei anta niikuinii, kui tegu pole just ideoloogiliselt konjunktuurse teemaga. Pole teada, kas üldse näeb ilmavalgust uue iseseisvusaja erudeerituima mõtleja Airi Liimetsa pärand, elutööraamatu kirjutamine jäi tal pooleli.  

See kujuteldav koguteos võiks sisaldada kogu meie uuematel aegadel sündinud teoreetilis-filosoofilise koega mõtte ülevaate ning sellega koos katse üldisemaks analüüsiks, kust oleme tulnud ja kuhu teel. Näiteks võiks tuletada, milliseid koolkondi ja paradigmasid on meilgi olnud ning milliseid hoovusi on tinginud ajastu pitser. On täiesti selge, et see teos ei saa sündida entusiastide õhinapõhisest vabatahtlikust tööst, kuivõrd mitut laadi MTÜ-d on niigi palju riigi funktsioone juba üle võtnud. Siin on vaja professionaalsust, vahendeid ja poliitilist selget otsust, et nii olulise valdkonna ajalookirjutusega tuleb tegelda. 

Mälu võib kustutada peale keskaegsete piinamisvõtete ka kõikjal kaikuv põhjendus: raha pole. Me peaksime ju ometi elama oma ajaloo jõukaimat aega? On eriline paradoks või silmamoondus, et just sellisel ajal pole raha õieti millegi jaoks, mil on pistmist meie rahvuse vaimse eneseteadvuse, olemistingimuste peegeldusega, mentaliteetidega, elamiskultuuriga. Ent jääme siiski lootma. Liisk ei ole ju veel langenud, et loodetud koit on tegelikult loojang. 

Loo autorina palun vabandust, kui mu analüüs on lünklik, nimekirjad ebatäielikud, ja mõni moment ebatäpne. Kutsun üles neid, kes mäletavad ja muretsevad, vastu kajama ning kandma seda teemat edasi omaenese artiklites.