Lapse kodu on tema kindlus
Lapse kodu on tema kindlus. Paraku ei ole kõigil lastel võimalust üles kasvada oma sünnivanemate juures. Põhjuseid selleks on mitmesuguseid. Kui laps ei saa enam kasvada sünniperes, vajab ta kas lühemat või pikemat aega hoolt väljaspool oma perekonda asendushooldusel. Asendushooldus võib olla nii perepõhine (hoolduspere, eestkoste, lapsendamine) kui ka asutusepõhine (asenduskodu või perekodu).
On positiivne, et perest eraldatud laste arv Eestis on järjepidevas languses: kui 2000. aastate alguses eraldati perest üle tuhande lapse aastas, siis aastaks 2021 oli neid lapsi 255. Osa perest eraldatud lapsi naaseb oma koju, kuid suurem osa neist vajab siiski kohta asendushooldusel. 2022. aasta lõpu seisuga elab Eestis asenduskodus või perekodus kokku 762 last, hooldusperes kokku 154 last ning eestkosteperes 1403.
Tahan tunnustada kõiki inimesi, kes on avanud oma südame teisest vanemast sündinud lapsele. Iga laps vajab enda kõrvale täiskasvanut, keda usaldada ja kellele toetuda. Perest eraldatud lapse eelnevas elukäigus on olnud pettumust ja valu, mistõttu usaldus ja lähedussuhe lapsega on asendushoolduses kesksel kohal. Hooldus- või perevanem on inimene, kes kuulab last, tunneb tema vastu huvi, on lapse jaoks olemas ja toetab teda. On oluline aru saada, et igal lapsel, kes ei saa elada koos oma bioloogiliste vanematega, on isiklik kaotuse kogemus ja ta vajab sellega toimetulekuks palju tuge. Last toetades ja talle eeskujuks olles aitab kasuvanem lapsel õppida oma tundeid märkama ning nendega toime tulema.
Igal lapsel oma loomupärased eeldused ja huvid. Hooldusvanem on lapse kasvamise ja arengu toetaja, kes märkab lapse eeldusi ning aitab luua talle võimalusi oma eeldustele vastavalt kujuneda. Temalt saadava emotsionaalse toe najal laps õpib ning kogeb õnnestumisi. Tänu turvalisele suhtele oma kasuvanemaga on lapsel võimalik unistada, seada ja saavutada eesmärke ning kasvada ennast usaldavaks tasakaalukaks nooreks inimeseks.
Meie ühine eesmärk on suurendada just perepõhise asendushoolduse pakkujate hulka ning seeläbi ka peres kasvavate laste osakaalu. Kasvamine perekonnas toetab lapse heaolu kõige enam, mistõttu ootame pidevalt juurde peresid, kes on valmis võtma enda ellu teistest vanematest sündinud lapse. Kui su südames on ruumi, et kasvatada last, kes ei saa kasvada oma sünniperes, võta ühendust Sotsiaalkindlustusametiga, et uurida võimaluste kohta, ning loe kasuvanemlusest hoolduspere.ee lehelt.
Irooniline on see, et SKA kasutab loosungit “Laps on pereootel”, samas kui kohtupraktika näitab, et hoolduspere või isegi eestkostjad on vaid teenusepakkujad – võõrad inimesed, kellel pole lapse üle sõnaõigust. Samuti ei oma tähtsust see, et lapsel on aastate jooksul tekkinud kiindumussuhe kasuvanematega (miks sellest siis PRIDE koolitusel üldse räägitakse???), sest sünnivanemat tajutakse lapse seadusliku omanikuna, last aga omandiõiguse objektina.
Sellest lähtuvalt ei hinnata lapse parimaid huve vastavalt seadusele, vaid aktsepteeritakse aksioomi, et lapse huvides on tagastamine bioloogilisse perekonda (isegi kui laps ei ole ühtegi päeva seal elanud, kuna sünniema loobus lapsest juba sünnitusmajas). Lapse heaolukolmnurk on vaid ilus illustratsioon lastekaiste kabineti seinal, kuid ei kajastu lapse advokaadide, kohtunike ega isegi lastekaitsetöötajate arvamustes.
Seetõttu on kasuvanemateks saajad kas idealistid, kelle perekonnad ja suhted süsteem peagi lõhub, või rahaliselt motiveeritud näiteks endised turvakodu töötajad, kellest saavad nn kriisihooldusvanemad.
Kriisihooldusvanematega on omaette lugu – riik deklareerib, et iga laps peaks kasvama peres ja tema elus peaks olema võimalikult vähe “peatusi”, kuid lapsel ei ole lubatud sellesse kriisikodusse jääda – isegi siis, kui on selge, et ta ei naase bioloogilisse perekonda. Küüniline suhtumine riigi poolt – nii lastesse kui ka nendesse peredesse.