Loovtööd võib teha juba algklassides

Loovtöö on 8. klassi õpilase jaoks üks aasta olulisimaid kooliga seotud sündmusi. Enamasti kaasneb sellega suur pinge ja pabistamine. Peetri Lasteaia-Põhikooli klassiõpetaja Helen Pullinen on veendunud, et hirm loovtöö ees tuleb teadmatusest, ning sellepärast teebki kõik loovtööga seotu oma õpilastega läbi juba 1. klassist alates. 

Ideele hakata igal aastal loovtöid tegema tuli Helen juba esimese tööaasta kevadel kaheksa aastat tagasi, mil temast sai 1. klassi õpetaja. „Olin just ülikoolist tulnud, kaitsnud äsja magistritöö ja kogu see töö kirjutamise ning kaitsmise protsess ei olnud minu jaoks lihtne. Mõtlesin, et ei soovi oma õpilastele samasugust olukorda, aga 8. klassis ootavad neid ees loovtööd. Tahtsin neid selle teemaga juba varakult tutvustada,“ räägib ta ja lisab: „Tahtsin neile pakkuda midagi, mida mul endal väiksena ei olnud, aga millest oleks mulle kasu olnud.“

Heleni loovtööde süsteem on ehitatud üles järgmiselt. 1. klassis toimub kõik nii-öelda lihtsustatud kujul, kodus tehakse midagi kokkulepitud teemal valmis ning hiljem tutvustatakse seda klassis teistele. 2. klassis lisandub lihtne kirjalik osa, oma tööd esitletakse klassikaaslastele. Alates 3. klassist sarnaneb kogu protsess 8. klassi omaga: tööl on nii teoreetiline kirjalik kui ka praktiline osa ning loovtöö esitlemisele (kaitsmisele) kutsutakse kuulama ka lastevanemad. Kirjalikus osas selgitab õpilane oma töö eesmärke, kirjeldab, mida, miks ja kuidas tegi, ning analüüsib, mis läks hästi ja millised olid takistused. Helen on kindel, et juba 3. ja 4. klassi laps suudab oma tööd analüüsida ja tuua välja, mida ja miks ta tegi, sest seda harjutatakse kõikides õppeainetes pidevalt.  

Loovtööd on aega teha 3–4 nädalat ja Heleni hinnangul on see optimaalne: „Mida rohkem ma lapsele aega annan, seda rohkem on tal aega ka selle mittetegemiseks,“ lisab ta naerdes. 

Igal aastal on oma teema

Igal aastal lepitakse kõigepealt kokku teema. „Esimene teema kaheksa aastat tagasi oli „Meri“, minu mäletamist mööda oli siis mereaasta. Teine teema oli „Maailma riigid“, seejärel Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaga seoses „Eesti“ ja seejärel „Loomad“, meenutab Helen. Teise lennuga saadi loovtöid teha ainult kahel korral, sest kahel esimesel koolikevadel oldi paraku distantsõppel. Teise lennu loovtööde teemad olid „Raha“ ja „Meie klass“. „Tahan alati anda avara teema, et laste mõte saaks lennata,“ jutustab Helen ja rõhutab, et ei ütle õpilastele midagi ette, vaid soovib, et iga laps leiaks ise teemaga seose. „Kitsam fookus ja see, mida konkreetselt keegi tegema hakkab, sünnib õpilastel, arutledes nii vanemate kui minuga,“ lisab ta. 

Nii on valminud palju erilisi ja toredaid loovtöid. Näiteks loomade teemal valmis T-särgi kollektsioon perele: laps joonistas iga pereliikme särgile selle Hiina kalendri looma, mille aastal pereliige sündinud on. Helenile meenuvad veel 3. klassi lapse tikitud suur rukkilillepildiga padi ja Burj Khalifa, mille 2. klassi poiss tegi valmis spagettidest. Väga mõjus oli ühe õpilase rabateemaline kunstinäitus: Eesti rabade taimestikust ja loomastikust piltide joonistamisel ja maalimisel oli kasutatud mitmesugust tehnikat. On lapsi, kes on 8. klassis läinud edasi algklassides alustatud teemaga. Näiteks üks tüdruk filmis ja monteeris 4. klassis Pesaleidjat tutvustava video ja 8. klassi loovtööna valmistas Pesaleidjale taaskasutatud materjalidest kassipesad. 

Loovtööde põhijuhendajad on lastevanemad

Loovtööl on juhend, mis on nii lastele kui ka lastevanematele Google Classroomis kättesaadav, lisaks saadab Helen vanematele põhjaliku kirja, kus on toodud olulisena välja, et töö peab olema lapsele väljakutse ega tohiks olla midagi, mis saab valmis ühe päevaga. Vastasel juhul oleks see ju tavaline kodutöö. 

Lastevanemate osatähtsus loovtööde valmimisel on suur – nemad ongi lapse juhendajad. Heleni kogemusel panustavad vanemad loovtöödesse hea meelega: „See on ju lapse hüvanguks,“ leiab ta. Enamik vanemaid on osavõtlikud ja löövad igati kaasa. Aastate jooksul on tal vaid üks kord olnud tunne, et laps on jäetud oma loovtööga üksi: „Õpilane tõi viimasel hetkel esitlusele asja, millest oli näha, et see oli tehtud kiiruga, nagu minu jaoks. Loovtöö üks eesmärke on aga teha vanemaga koostööd. Vanem aitab lapsel areneda, kui nad koos midagi keerukamat teevad. Sellel puhul jäi see ära, mis oli kurb.“

Helen teab õpetajaid, kelle arvates pole sellisel loovtööl mõtet – vanemad tegevat kodus töö laste eest lihtsalt ära. „Sellise suhtumisega ei ole loovtööl muidugi mõtet,“ leiab Helen ja selgitab, et õpetaja peab looma olukorra, kus laps teeb oma tööd ise. Üks nipp on näiteks ajaplaneermise dokument Google Classroomis, mida õpilased täidavad ja mis aitab laste edenemisel silma peal hoida. Teinekord jääbki selle täitmine lastele koduseks ülesandeks. Nii saab õpetaja õpilase tegutsemist samm-sammult jälgida, vajadusel küsimusi küsida, probleemidele tähelepanu pöörata ja tagasisidet anda. Lisaks teevad lapsed fotosid tööprotsessist, nii-öelda enne ja pärast pilte. „Vanemad teevad töö ise ära tavaliselt siis, kui lapsel on palju muid kodutöid ja ta ei jõua,“ arvab Helen. Tema õpetab lapsi väikeste sammudega liikuma, toetades neid nii, et vanem ei oleks ainus juhendaja. „Mul on käsi pulsil. Viin näiteks koolipäeva alguses läbi arutelusid, et saada ülevaade, kui kaugel keegi oma tööga on. Kui palju vanem aitab, st kuhu piiri tõmbab, on tema enda otsustada.“ 

Loovtööde kaitsmine on pidulik sündmus

Loovtöid kaitstakse pildulikul konverentsil. Kuulama kutsutakse lastevanemad ja teised pereliikmed, kaetakse suupistelaud. Konverentsi korraldamine on kogu klassi ülesanne. Igal õpilasel on oma roll. Omavahel jagatakse ära, kes registreerib ja võtab vastu külalisi, kes toob võimlast istumiseks matid, kes kõrvalklassist lisalauad, kes sööklast veekannud. Kõik saavad panustada ja ka valida, mis ülesannet nad soovivad täita. Sündmust juhtivad õhtujuhid ütlevad iga klassikaaslase tutvustamiseks midagi ilusat ja head. „Meil klassis tunnustatakse üksteist väga palju. Näiteks sünnipäeval ütlevad kõik sünnipäevalapse kohta midagi head,“ selgitab Helen. Talle läheb südamesse laste ettekandeid kuulama tulnud vanemate positiivne tagasiside ja emotsioon ning klassi ühtsus, mis sellistes olukordades tekib. 

Lapsi tuleb usaldada

Esimese paari aastaga võrreldes on Helen end kirjeldatud protsessist võimalikult palju taandanud. 

„Konverentsi korraldamisel olen suurema osa andnud laste vastutada. Esimestel aastatel sahmisin palju, aga nüüd olen saanud aru, et lapsi ja nende vanemaid saab usaldada,“ räägib ta. 

Ta leiab, et üks suuremaid vigu, mida õpetaja teha saab, ongi liigne sekkume. „Alatihti paneme lapsele enda mõtted pähe ja ootame, et nad jõuaksid mingi kindla tulemuseni. Vastutus tuleb anda aga lastele ja peredele, mitte öelda ette, et tee nii ja tee naa,“ usub Helen. 

Helen peab loovtöö puhul tulemusest olulisemaks protsessi: lahenduste leidmist, tegutsemist, endale võetud kohustuse täitmist. „Kui laps raami suruda ja anda talle täpne ülesanne ette, ei sünni midagi geniaalset. Ära taha kõike kontrollida! Vastasel juhul kuuled küll just eeldatud vastust, aga see ju pole see, mida tahad! Kui ma liigselt kontrolliks, valmiks pigem minu kui lapse töö,“ on ta kindel. 

Loovtööde tegemine arendab lapsi väga mitmekülgselt

Loovtööde tegemine ja nende esitlemine arendab ajaplaneerimise oskust, annab avaliku esinemise kogemuse, aitab teadvustada oma võimeid, huve ja oskusi ning õpetab meeskonnatööd. Paljut sellest saab harjutada ka koolitunnis, aga avalikku esinemist mitte. 

„Koolis ei olegi enne 8. klassi loovtöö kaitsmist olukorda, kus oleks nii mitmekesine publik. Kõik ei esine ju aktusel tantsu või lauluga,“ leiab Helen. Ta arvab, et suur osa 8. klassi loovtöö kaitmisega seotud hirmust tuleneb kogemuse puudumisest. „Võib-olla me õpetajatena ka paisutame sündmuse suuremaks, kui see tegelikult on, pinge ja ärevus tekib teadmatusest. Laste enda tagasiside igal järgmisel aastal on, et nad kartsid eelmise korraga võrreldes palju vähem.“ 

Helen toob välja, et loovtööde kaitsmisel ei tõuse alati esile klassi priimused, vaid mõni muidu nõrk õpilane võib teha väga toreda ja särava esitluse. Seega saavad võimaluse silma paista õpilased, kellel see muudes ainetes ei pruugi õnnestuda. „Sellisel üritusel ei oma tähtsust lapse õpitulemused. Teinekord teeb parima esitluse laps, kes õpib õpiabirühmas. See on üliäge!“ rõõmustab ta. 

Ise Helen loovtöödele kriitilist tagasisidet ei anna. Ta leiab, et oma vead ja nõrgad kohad toovad lapsed välja nii esitlustes kui ka eneseanalüüsis, ilma et neile neid näpuga peaks näitama. 

Helen julgustab kõiki klassiõpetajaid lastega loovtöid tegema ja arvab, et ajapuudus ei tohiks olla takistuseks. „Kui otsustame ajapuudusel jätta selle tegemata, võtame lapselt võimaluse, mille käigus ta saab palju õppida. Kui tunneme, et ei jõua, siis las laps ise teeb! Ja las tulemus olla just selline, milliseks see lapse ja kodu koostöös ning õpetaja vähese juhendamisega kujuneb. Kõike saab alati teha paremini, aga siin on tulemusest olulisem protsess, õppimine. Koolis peabki tööd tegema laps, mitte õpetaja. Ja kui näiteks laps, kes ei ole eesti keeles tugev, otsustab luuletada, ongi tulemus käes! Lapse võimed ja loovus tulevad siin välja. Aga kui õpetaja ise usub, et ei ole võimalik, siis ei olegi võimalik.“ 

Helen peab kõige suuremaks õnnesutmiseks sära laste silmis ja nende rõõmu pärast konverentsi, kui kõik on juba möödas. Lapsed räägivad sellest hiljem tihti ja ootavad järgmist loovtööd. Õpetajat rõõmustab ka laste areng: „Kui võrrelda eelmise aasta ettekandeid selle aasta omadega, siis nii nende sisu kui ka esitus olid palju-palju paremad.“

Algklassides peab Helen loovtööde üheks olulisimaks tulemuseks eduelamust: „Tunnet, et oled millegagi hakkama saanud! Laps kogeb seda selgelt, mingi oskuse areng ei pruugi talle tajutav olla. Ta ei taju näiteks, et ei osanud enne lugeda, aga nüüd oskab. Loovtöö tulemusel valmib midagi, mille ta on ise oma kätega valmistanud. Ma arvan, et eduelamus ja rõõmu tunne on peamised.“

Äsja loovtöid kaitsnud 4. klassi õpilaste arvates oli saadud kogemus mitmeti kasulik. Nad leidsid, et see aitab edaspidi paremini aega planeerida ehk asju mitte viimase minuti peale jätta. Väärtuslikuks peeti publiku ees esinemise kogemust. „Eelmisel aastal olin ma nii närvis, et mul õlad olid krampis, aga sel korral suutsin kuidagi maha rahuneda,“ jutustas loovtöö raames kõikidele klassikaaslastele kassid heegeldanud tüdruk. „Kui me seda esimene kord tegime, siis ma olin kõige õudsemas närvis, mis võimalik, sest ma polnud kunagi varem laval olnud. Seekord oli mul küll natuke hirmus, aga mitte enam nii palju kui eelmine kord,“ meenutas poiss, kes tegi fotoesitluse nelja aasta olulisematest klassisündmustest.

Pea kõik lapsed vajasid loovtööd tehes vanemate toetust ja abi. „Mu ema alguses aitas mul tikkida. Ta õpetas mind tikkima ja kui mul läks sassi, aitas tööd parandada,“ rääkis poiss, kelle loovtööna valmis toreda tikandiga särk.  

Leiti ka, et loovtöö tegemine aitas arendada kujutlusvõimet: „Kui oled loov, siis tulevad sulle igasugu asjad pähe, sul on palju häid mõtteid.“ Samuti ei olnud loovtööd tehes aega ülearu palju nutiseadmes olla. Üks poistest, uue kaardimängu looja, rõõmustas: „See oli hea sellepärast, et algul ma ei olnud üldse julge ja nüüd ma olen nii julge! Ma julgen võõraste käest küsida küsimusi.“ 

Ka lastevanemate arvates on hea harjutada avalikku esinemist juba varakult. „Esinemishirmu on vähem. Kui ma täna trepist üles tulin, meenus mulle, kuidas mu kontsaklõbin kaikus üle saali, kui oma bakatööd kaitsesin. Jalg nii värises, sest mul ei olnud kogemust. Aga minu meelest tunnevad lapsed siin juba praegu end suhteliselt mugavalt, mis on väga äge,“ meenutas üks ema. Leiti ka, et ise valmis tehtud ja esitletud tööd annavad kindlustunnet ning julgust läheneda teemadele loovalt. „Ja ajaplaneerimise oskust kindlasti! Sa saad aru, kui palju pead tegema, et jõuda õigeks ajaks valmis,“ tõi teine ema välja. Kolmas täiendas: „Nad said kätte ka selle tunde, et tegelikult ei saa venitada.“ Vanemad pidasid oluliseks ka enda ja lapse koostöövõimalust. 

Heleni esimese lennu, äsja 8. klassis loovtöö kaitnud õpilased hindavad tagantjärele algklassides saadud loovtöökogemust kõrgelt. Ka nemad peavad väärtuslikuks ajaplaneerimise oskust. „Kõik ütlevad alati, et aega jääb väheks. Meie koolis kuulavad 8. klasside loovtööde kaitsmist 7. klassid ja kui kaitsjatelt küsitakse, mida nad tahavad seitsmendikele öelda, milliseid nõuandeid või nippe jagada, siis soovitatakse alati varuda aega varuga. Tänu algklassides saadud kogemusele suutsin ma oma aega planeerida nii, et mul ei jäänud asjad viimasele hetkele,“ jutustas koti õmmelnud ja selle tikandiga kaunistanud tüdruk. Õpilane, kes lõi loovtöö raames veebilehe võrkpalli ajaloo kohta, tõi välja, et kuna tal oli varasem loovtöö tegemise kogemus, oskas ta oma tegevuse plaani koostada ja sellest ka kinni pidada. Ajaplaneerimisest isegi olulisemaks peeti aga avaliku esinemise kogemuse olemasolu. „Ma mäletan, et varem hullult pabistasin vanematele esinemise pärast. Lisaks aitas sel aastal see, et enne päris kaitsmist oli meil prooviesinemine õpetaja Heleni lastele, see oli väga lahe. Ma hindan seda, et õpetaja Helen tutvustas meile nii palju varem, mida loovtöö endast kujutab. See oli väga mõistlik, et tegime neid algklassides.“