Minu parim enne ehk ainealasest mandumisest 

Roosa Raadio saksakeelset teemasaadet lõigates avastasin enda jutus vea, mida ma endale vist aastaid andeks ei suuda anda. Mõtlesin: „Maigi, kas tohid üldse saksa keelt õpetada?“ Just see küsimus oli mu peas. Kas ma olen tõesti oma aines alla käinud, mandunud? Kas aastaid algtasemel õpetamise hind on minu enda keeleoskuse vähenemine?

Taskuhäälingu Õpetajate Tuba järelkasvu puudutavas saates arutasime enda kogemustest lähtudes, et õpetaja aineteadmised peavad lisaks pedagoogilisele haridusele kõrgel tasemel olema ja on kahetsusväärne, et osa õpetajaid oskab õpetada vaid õpikus olevat, sest rohkem nad lihtsalt ei tea. 

Teadmised tuhmuvad vaikselt

Olen aus, minult nõuab aasta lõpus pingutust tunnis ainult saksa keeles rääkimine, sest pean vastavalt keeletasemele pidevalt õiget registrit ja tempot valima. Mõnikord lähen lihtsama vastupanu teed ja kasutan emakeelt. Mõni aasta tagasi tegin Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu üleskutsega seoses C2-keeletaseme eksami, sest soovisin keelt uuesti „osata“ ja tõestada endale, et õpetan keelt, mida lihtsalt ei armasta, vaid ka täielikult valdan. On leebelt öeldes kohutav, mis juhtub õpetaja suulise väljendusoskusega, kui 80% tundidest toimub A1–A2-tasemel.

Tean õpikumaterjali juba une pealt, kuid muud teadmised tuhmuvad vaikselt. Olen mõnikord kurb, et minuga on nii juhtunud. Aga sellega tuleb vist leppida või siis midagi muuta. Pärast saates tehtud apsakat kuulasin mitu nädalat Saksamaa, Austria ja Šveitsi saateid, taskuhäälinguid, uudiseid ja kordasin neid, kirjutasin raskemaid sõnu läbi, et kontrollida, kas ma ikka oskan veel õigekirja. Vaatasin välismaa töökuulutusi, sest on ju teada tõde, et keskkond on see, mis lõpuks keelt õigesti rääkima paneb.   

Mida teha, et mitte manduda?

Olen õnneks või kahjuks rahutu hing ja viimase viie aasta jooksul eriti kogenud, et kui vähegi märkan mandumise märke, mida sõnadesse panna on raske, siis leian midagi, mis kinnitaks mulle, et tegelikult nii ikka ei ole. Kaks aastat tagasi otsustasin taotleda meisterõpetaja kutset. Olin kümme aastat koolis olnud ega olnud juba mõnda aega tundnud, et olen vertikaalis kuhugi arenenud. Jah, tundsin end didaktiliselt kindlalt ja sain nüüd lõpuks rohkem mitmesugustest teooriatest aru. Muigasin vaikselt omaette, kui suutsin mõnda teooria aspekti klassis rakendada. Kuid mingi hetk oli ikkagi tunne, et seisan. Kui vaadata Kutsekoja kutseregistrit, siis on õpetajate liit praegu 43 inimesele välja andnud meisterõpetaja, 8. taseme kutsetunnistuse. Paneb õlgu kehitama: kas tõesti nii vähe ja miks? Muidugi vähe, sest suur osa õpetajatest pole viitsinud seda paberimajandust ette võtta, kuna ei näe sellel mõtet. 

Oma kogemusest võin öelda, et protsess on pikaajaline ja aeganõudev. Pärast esimeste aruannete, dokumentide ja tõendite esitamist sain komisjonilt 57 lisaküsimust, millele pidin vastama. 

Õpetaja karjäärimudeli teema on viimasel ajal jälle laual. Ministrid ja õpetajate esindajad on välja toonud, et õpetajatele on vaja diferentseeritud palka. Jah, on teada-tuntud tõsiasi, et ole sa ametisse siseneja või 30-aastase staažiga pedagoog – palk on sama.

Minus on kahetised tunded. Kas meisterõpetajast ükssarvikut saab rahaga ellu äratada? Mitu korda olen viimaste kuude jooksul kuulnud konverentsidel ja kohvilauas, et vanasti oli ikka nii ja naa. Uurisin veidi Riigi Teatajat ja sain teada, et aastal 2006 olid Sillamäel palga alammäärad järgmised: nooremõpetajal 4000, õpetajal 5000, vanemõpetajal 5400 ja õpetajal-metoodikul 6000 krooni. Olen selle poolt, et professionaalsus oleks hinnas, kuid leian, et süsteemis peab olema paigas, mille eest ja kellele. Lihtsalt staažiga kaasnev palgalisa ei ole ju eesmärk. 

Jah, ka see on vajalik, kuid pingutust see ei nõua ja mandumist ei enneta. Varem mainitud keelekeskkonda põgenemine turgutaks mu keelt kindlasti juba mõne nädalaga. 

Haridusministeerium annab kord aastas välja stipendiumi viiele inimesele, kes saavad vaba semestri võtta ja sel ajal vaid enda erialaga tegeleda, jättes kõrvale kõik muu mambo-tšambo, mis koolis toimub. Olen isegi korra kandideerinud, kuid ei osutunud valituks. 

Et õpetajale uut hingamist anda, on käinud läbi ka mõte, et pedagoog võiks nagu koolijuht ettevõttes praktikal käia. Kardan, et selle tulemus oleks koolist lahkumine.

Hirm mandumise ees 

Mäletan senini õppejõudu, kes uhkelt ütles, et on halb pedagoog, aga oskab vähemalt vaikselt nurgas nohistades teadust teha. Sügavad aineteadmised ja lisaks suurepärased teadmised pedagoogikast on need, mida ühiskond koolis töötavalt inimeselt ootab. Ülikoolist väljudes teadsin Maslow’ püramiidi, Bloomi taksonoomiat, prekonventsionaalse moraali astmeid, Gage’i ja Berlineri õppeprotsessi organiseerimise mudelit, Gagné õppetulemuste klassifikatsiooni jne. Nii mõnelgi on see nimekiri kindlasti veelgi pikem. Kui tähtsad on aine- ja pedagoogilised teadmised õpetaja juures või piisab sellest, kui olen hea inimene? Võib juhtuda, et aastate pärast tõden ka mina klassi ees, et olen saksa keeles halb, aga vähemalt olen tugev didaktik ja mu süda on õiges kohas. 

Olen aastaid paaniliselt mandumist kartnud. Igal kevadel vaatan peeglisse ja küsin endalt, kas nüüd. Ja järgmisel kevadel küsin uuesti: aga nüüd? Olen kõrvalt näinud mandunud kolleege ega taha ise selliseks saada. Samas, kas ei olekski vahepeal hea võtta hetk ja nautida lihtsalt olemist? Jaan Aru ju propageerib ka molutamist. Miks mitte mingid aastad ka enda erialal lihtsalt molutada? Uus mõiste, mida kasutatakse sarnase asja puhul on quiet quitting. See tähendab sisuliselt miinimumi tegemist.
Tunnen ja näen viimasel ajal hariduses üha enam sellist vaikset tiksumist. Tartu peatänaval kutsub õnneks aga suur reklaamsilt õpetajaks õppima. „Eesti otsib SIND, tulevane õpetaja!“ 

Ma tahaks näha helkival reklaamtahvlil hüüdlauset „Eesti aitab SIND, manduv õpetaja!“ Aitab sind enne, kui su parim enne saab läbi. Ma ei tea, kas ma suudan värske olla ka 20–30 aasta pärast või kas õpetaja peabki olema keeleliselt nii tugev ja ainealane Übermensch. Väike lootus on, et õpetajatega käib kaasas sama müüt mis veinidega: nad lähevad ajas paremaks.