Õpetaja päevik: Britta Põldma

„Õpetaja päeviku“ seekordne persoon on Britta Põldma, kes on Laeva Põhikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning klassijuhataja. Mis teda õpetajatöös motiveerib ning millisest haridusmaailmast ta unistab?

Olen õpetaja, sest minus pulbitseb missioonitunne. Kuigi mul ei ole võluvõimet kõike nipsust muuta, tunnen huvi maailma parandamise vastu. Õpetajaks olemine annab võimaluse teha tööd noortega, kes kujundavad Eesti tulevikku ja seisavad kunagi selle püsimise eest. Saan olla osa õpilaste kujunemisprotsessist – kui suudan mõjutada positiivselt kas või ühe õpilase käekäiku, on see minu jaoks juba õnnestumine. 

Soovin näidata mündi mitut külge: ei ole head halvata ja miski pole igavene, kõik siin elus on muutuv. „Ma ei oska!“ või „Ma ei saa hakkama!“ ei ole meie keelekasutuses. Soovin näidata, et iga kogemus on vajalik ja rasked hetked annavad aega kasvamiseks. Tahan juurida välja ebakindluse ja asendada selle uudishimuga maailma vastu. Näidata, et ka õpetaja on emotsioonidega inimene, kes koos õpilastega areneb. Et õnnelik saab olla ka suure põhjuseta. Tahan jagada südametarkust ja -soojust ning väärtusi, mis annavad tõuke ühe (väikese) inimhinge kasvamiseks ja isiksuse loomiseks. 

Õpetajana paneb mu silma särama õpilase ja õpetaja ühine koolirõõm. Teadmine, et olen keerulise teema õpilastele selgeks teinud. Õpilaste edusammud, huvi, panus ja tahe mis tahes valdkonnas või suunas. Märkamine ja hea sõna. Mitte isegi kommikarp ega tänukiri, vaid, nagu öeldakse, mõnikord päästab päeva vaid üks hea sõna. 

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt kodust eemal. Olen pigem ekstravert, kes rohkelt välise maailmaga suhtleb. Mulle meeldivad uued kogemused ja kokkusaamisi korraldada. Maalapsena naudin kodukoha võlusid, vanaisa ja vanaema juures käimist. Mind võib kohata ka korporatsioonis, kuhu juba aastaid kuulun ja panustan. Ei ütle ära teatrist ja vahel näeb mind ka, pliiats käes, joonistuploki taga. Ehk leiad mind mõnikord isegi spordisaalist või jooksurajalt. 

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle magada, korralikult! Uni puhastab mu mõtted. Nii jõuan kergemini otsustele või järeldustele, mis enne käeulatuses ei olnud. Olen aastatega hakanud hindama kvaliteetset und, kuid kahjuks seda mu praegusel eluperioodil just palju ei ole. 

Samuti meeldib mulle aega veeta mõne hea raamatu seltsis või kuulata muusikat, sest see on ravim mu mõttemaailmale.

Hoian end oma valdkonnas kursis aja- ja ilukirjanduse ning õpetajasuunaliste Instagrami kontode jälgimisega. Vajadusel täiendan end mõne kursuse või mentorprogrammiga (kuhu ajanappuse tõttu veel jõudnud pole) ning vahetan mõtteid ja kogemusi teiste tuttavate haridustöötajatega.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt täiesti teistsugune inimene. Küllap rohkemate närvirakkudega (naerab). Samas poleks ma nii paksu ja karastunud nahaga, kannatlik ja empaatiline. Ma ei mõtle enam ammugi sellele, mis oleks võinud olla, kui oleksin teinud teistsugused valikud. Olen olnud nende mõtete küüsis ja see ei ole tulnud mulle kasuks. Ma võin veel otsida seda päris õiget ja oma, aga kes teab, võib-olla olen selle juba ka leidnud.

Üks meeldejääv hetk minu õpetajatöös on kestnud üllatuslikult juba üle kolme ja poole aasta. See võib olla kurnav ja vaimustav, aga mitte kunagi üksluine. Kõige emotsionaalsemad on olnud hetked klassijuhatajana (muigab). Minu kaheksandikud, need präänikud ja Tootsid, on end kindlalt mu mällu jäädvustanud. Lisaks minu esimese lennu lõpetamine. Kõige inspireerivam on olnud õpetajana näha õpilaste õnnestumisi ja kogeda nende siiraid emotsioone. Hingeliseks muutud, kui koged õpetajana kolleegide toetavaid pilke. Mitmed neist on nüüdseks mu lähedased sõbrad. 

Unistan haridusmaailmast, kus võetakse vastutus ning investeeritakse inimestesse ja teadmistesse. Lappimisel ei ole mõtet, kui selle kõrvale tekib varsti uus auk. „Remont“ ei lõpe enne, kui süsteemiga on tegeldud kogu selle ulatuses. Haridusasutused ja riik peavad tegema rohkem koostööd – oma mätta otsast tuleb osata vaadata ka mätta kõrvale. Märgata läbipõlemisohtu sattunud haridustöötajaid, pakkuda neile rohkem vaimset ja emotsionaalset heaolu. 

Unistan, et maakoole ei visataks nurka ega pärsitaks maakohtade toimimist. Maakoolide sulgemine pidurdab piirkonna arengut ja aitab kaasa selle hääbumisele. Igal õpilasel peaks olema õigus käia enda kodukoolis. 

Õpetaja peab päeva jooksul täitma kümneid rolle – unistan, et tal lastaks lihtsalt õpetaja olla, mitte ei kuhjataks teda lisakohustuste alla. 

Unistan, et see oleks töö, kuhu ei motiveeriks minema vaid palganumber. 

Unistan, et lapsed, kes vajavad arenguks suuremat tuge, seda ka saaksid. Eeldustest hoolimata võiks igal lapsel olla vähemalt üks õpetaja, kes märkab tema potentsiaali. 

Unistan, et oleksime hoitud ja väärtustatud. Kahjuks on haridussüsteem täis väljakutseid, mis peletab paljud (noored) klassi eest.

Ühiskond muutub pidevalt ja nendega kaasaminek on paratamatus, kuid kõike traditsioonilist ei peaks kaotama: reeglid on meile ühiseks toimimiseks, kodutööd iseseisvaks arenguks, vastastikune austus elementaarne ja õpetaja õigused normaalsus. Ühiskonna arenedes peame julgema lapsed vati seest välja tuua, kasvatama neis vastutustunnet ja oskust tagajärgedega toime tulla. 

Soovitan teistel õpetajatel puhata, kui nad on väsinud, aga mitte alla anda – neid on vaja!

Kommentaar päevakajalisel teemal

Kas õpetaja suurem autonoomsus ja vabadus toetab teie tööd? 

Kindlasti on autonoomsus õpetaja töös oluline osa, kuid kõigel on piir. Autonoomne õpetaja saab olla suuremal määral hariduselu kujundaja, aga kuna õpetajad ja nende meetodid on erinevad, saab ka seda vabadust kasutada ja hinnata mitmel moel. Suurema otsustusvabaduse puhul peab olema siiski selge, et kõik oluline jõuaks õpilasteni ja suure vabaduse all ei jääks miski oluline märkamata.

Kriitika õppekava suhtes paneb mõnikord kulmu kergitama küll, olgu see siis nüüd vana või uuenenud variant. Mõne teema selgeks õpetamisele kulub rohkem aega, kui on antud, aga mõni teema ei vaja ehk üldse sellist tähelepanu. Lisaks tuleks silmas pidada, et pideva muutuse tõttu võivad õpetajad end ebakindlalt tunda, kuna neil pole enam selge, mida neilt oodatakse. Vabadus valida on küll inimlik, aga suur vabadus tekitab ka hirmu, eriti algajale õpetajale, sest lähte- ja tugipunkte on tal vähem. Arvan, et pedagoogide kaasamine selliste teemade puhul on väga teretulnud.

Usun, et meie õpetajad on küllalt pädevad, et tunda ära see vajalik ja elementaarne ning tuua see ka õpilasteni. Õpetajad on oma töös piisavalt loomingulised, et kasutada seda vabadust heatahtlikult ära.