Õpetaja päevik: Kätlin Haak

UUS RUBRIIK! Õpetaja päeviku kaudu saame õpetajate kohta rohkem teada ja lisaks põnevaid soovitusi. Uue rubriigi esimene persoon on Kätlin Haak, kes on Kallavere Keskkooli kunstiõpetuse ja inglise keele õpetaja ning klassijuhataja. Mis teda tema töös motiveerib ja millisest haridusmaailmast ta unistab?

Olen õpetaja, sest unistasin sellest rollist lapsepõlvest saati, see oli minu salaunistus. 

Mulle meeldib oma teadmisi edasi anda ja tunnen seoses õpetajatööga ka missioonitunnet. Iga päev on uut moodi ja oma üllatuseks ei ole ma sellest tööst veel väsinud. Enne õpetajana töötamist võisin vahel hommikuti sisse magada, aga õpetajana töötades pole seda kunagi juhtunud. Ju siis mulle tõesti meeldib hommikul kooli tööle minna!

Õpetajana paneb mu silma särama motiveeritud õpilased ja nende siirad emotsioonid. Isegi kui mõni tööpäev on raskem, tulen töölt täidetud tundega ära. 

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt sõpradega uusi kohvikuid ja restorane avastamas. Väga palju mul muidugi vaba aega pole, aga see on üks minu lemmiktegevus. Kodus meeldib mulle aknalaual istudes raamatuid lugeda. 

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle olla vaikuses. Kuna mul on töölt koju minnes pool tundi bussiga sõitmist, saan tee peal vaikuses istudes oma akusid laadida. Aga head pingemaandajad on veel vannis käimine, raamatute lugemine ja muusika avastamine. Uue hingamise annab ka looduses pikemalt jalutamine.

Hoian end valdkonnas kursis. Üks raamat, mida kõikidele õpetajatele soovitan, on Gedi Põdra „Õpetaja, otse ja ausalt“. Sain sealt palju põnevaid nippe oma tööks. Eriti hea oli seda lugeda ajal, mil alles hakkasin õpetajana tööle. Kes õpetavad kunstiajalugu, nendele soovitan väga raamatut
„Art = Discovering Infinite Connections in Art History“.

Aga kõige parem viis valdkonnaga kursis olla on minu arvates teiste õpetajatega suhtlemine. Nii oma koolist kui ka teistest koolidest. Õpetajatega suhtlemine on hea ideede vahetuseks.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt moekunstnik. Ma ei tööta ainult õpetajana, vaid olengi ka moekunstnik. Olen mõlemas ametis korraga, pendeldan nende vahet. Kui ma poleks õpetaja, oleksin moekunstnik, ja kui ma poleks moekunstnik, oleksin õpetaja. Aga teistes ametites ma end ei näe. Kui, siis midagi kunsti valdkonnas. 

Üks meeldejääv hetk minu õpetajatöös oli siis, kui õpilased valisid mind eelmisel aastal oma lemmikõpetajaks. Meil on palju lahedaid õpetajaid ja oli väga suur au, et õpilased just minu välja valisid. See on kõige suurem tunnustus, sest õpilased ongi need, kelle nimel sa töötad.

Üks lahe mälestus on ka see, kui esimest korda oma õpilastega tutvusin. Siis olid nad neljandas klassis ja nüüd on juba kuuendas. Mõned nendest on minust juba pikemaks kasvanud. Mulle ei mahu pähe, kui kiirelt nad kasvavad!

Unistan haridusmaailmast, kus Eesti õpetajatel on neljapäevane töönädal. Ja õpilastel on reedeti näiteks digiõpe ja iseseisvad tööd. Mõnel pool maailmas on juba töö nii korraldatud. Ma usun, et õpetajad vajavad seda ühte päeva nädalas. Minul on koolis paindlik töögraafik ja see toetab mind selle töö juures väga. Arvan, et nii peakski olema, siis oleks õpetajatel vähem stressi.

Ja ma unistan haridusmaailmast, kus õpetajad motiveerivad õpilasi rohkem. Tihti otsitakse lihtsaid viise, kuidas lapsi paika panna, mõnikord isegi kohta kätte näidata. Motiveerimine tekitaks õpilastes soovi seda ainet õppida. Individuaalne lähenemine aitaks koostööle kaasa ja võiks muuta õppimise õpilastele meeldivamaks. 

Loomulikult võiks palk olla suurem, sest õpetaja töötunnid ei piirdu sellega, mis ta koolis tunde annab. Ettevalmistusele kulub väga palju aega, sageli ka nädalavahetustel. 

Minu soovitus teistele õpetajatele: lepi iseendaga kokku aeg, millal sa tööga ei tegele. Kui ma jõuan koju, pean tihtipeale veel natuke tööga tegelema, aga kui kell saab viis õhtul, siis ma enam tööd ei tee. See aeg võib muidugi kõikidel erinev olla, aga mina alates viiest enam kirjadele ei vasta. Usun, et see on tervislik lähenemine. Mõnikord pole see muidugi võimalik, aga enamasti olen sellest kinni pidanud. 

Ma proovin koolist pingeid mitte kaasa võtta. Laste probleemidega kojuminek ei ole kõige tervislikum. Vabal ajal tuleb heas mõttes enda peale mõelda.

Ja õpetajana tuleb ka hea välja näha – sellel on tõesti mõju. Panen tähele, et kui ma olen kas üle töötanud või käin suvaliselt riides, siis näen õpilaste suhtumises ka muutust. Aga kui tulen kooli nii, et olen natuke vaeva näinud, veidi ilusamini riides, soengu ja meigiga, on klass ka kuidagi püüdlikum. 

Kommentaar aktuaalsel haridusteemal 

Kas uue õppekavaga kaasnev vabadus ja õpetaja suurem autonoomsus toetab teie tööd? 

Mulle meeldib kuldne kesktee. Kui on teatud reeglid ja kondikava ette antud, aga selle juures on võimalus ka oma ideid ellu viia. Liiga uuenduslik ja leebe ei saa ka olla, sest siis riskid mingil määral õpilase tulevikuga. Samas ei saa olla liiga kõvasti reeglites kinni, sest uued ideed on samuti olulised. Kõige parem on kuldne kesktee.

Samas kui mina kooli tööle läksin, olin ma täiesti toores. Ega ma nendest ettekirjutustest ja reeglitest väga palju teadnud ja mul ei olnud piire. Panin kunstitunnis kõik oma ideed mängu. Mulle tunduski, et maailm on nii avatud ja saan loominguliselt läheneda. Aga nüüd näen asju teistmoodi kui alustades. Sean eesmärgid õppekava järgi ja teen selle õpilastele nii meeldivaks kui võimalik. Et nad oskaksid õppeaasta lõpuks näiteks natüürmorti teha ja teaksid, mida see tähendab. Olgugi et võid vabamalt ja loomingulisemalt läheneda, ei keela keegi vana õppekava ettekirjutusi edasi vaadata. 

Alustav õpetaja peab ka suhtlema kogenud õpetajaga. Üleüldse on vaja õpetajatel rohkem suhelda, seda on koolis praegu väga vähe. Mitte vestelda vaid tasandil „kuidas sul läheb“, vaid vahetada ka ideid ja teadmisi. Noored õpetajad saaksid kogenud õpetajatelt vajalikke soovitusi ja vanemad õpetajad noortelt uusi ideid. Vanem õpetaja saab jagada nooremaga oma kogemusi, mida alustaval õpetajal veel ei ole. Noorem õpetaja annaks ideid ja uut hingamist, mida kogenud õpetajal ei pruugi olla.