Õpetaja päevik ⟩ Kersti Kukk

Õpetaja päeviku kaudu saame õpetajate kohta rohkem teada ja lisaks põnevaid soovitusi. Seekordne persoon on Kersti Kukk, kes on Gustav Adolfi Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning progümnaasiumi õppejuht. Mis teda tema töös motiveerib ja millisest haridusmaailmast ta unistab?

Olen õpetaja, sest mulle väga meeldib see töö. Olen koolitööni jõudnud väikese ringiga ja vahepeal selles ka pausi teinud, kuid siiski kooli tagasi jõudnud. Nüüd, kui olen seitse aastat Gustav Adolfi Gümnaasiumis töötanud, võin öelda, et kool tõesti on minu keskkond ja ma ei tahaks mitte kusagil mujal olla.

Õpetajana paneb mu silma särama teadmine, et selle tööga saab päriselt iga päev maailma natukene paremaks muuta. Mulle meeldib, kui olen suutnud luua klassi või mõne õpilasega usaldusliku suhte ja nad julgevad olla ausad. Kui olen mõne õpilase n-ö kestast suutnud läbi närida, on see minu jaoks töövõit. Selliste hetkede nimel tasub töötada. 

Vabal ajal kohtaksid mind tõenäoliselt mõnel Tallinna terviserajal, Kõrvemaa metsas või rabas. Nädalavahetustel ja vaheaegadel ka Saaremaal, kust ma pärit olen.

Pärast rasket tööpäeva meeldib mulle minna õue ja olenevalt aastaajast, meeleolust ning ilmast kas jalutada, joosta, rattaga sõita või suusatada. Värske õhk ja loodus maandavad pingeid kõige paremini. Tosse jalga pannes tean, et ükskõik kui väsinud ma parajasti ka ei ole, tuppa tagasi tulles on väsimus kadunud ning tuju parem. Usun, et looduses käimine teeb must parema inimese.

Mul ei ole kodus telekat, mida pärast kooli vaadata, sest vajan pärast intensiivset päeva rahu ja vaikust. Kui mõnikord midagi vaatan või kuulan, siis arvutist mõnda üksikut saadet, Raadio Tallinna, kust tuleb rahulikum muusika, või mõnda taskuhäälingut.

Hoian end oma valdkonnaga kursis raamatuid lugedes.Lisaks enda klassile lugemiseks antud teoste meeldetuletamisele loen viimasel ajal peamiselt raamatuid puhkamise vajalikkusest, keskendumisvõime parandamisest ja enesehoolest. Usun, et hea õpetaja on puhanud õpetaja, kes suudab selge peaga nutikaid lahendusi leida ning reageerida rahulikult. Siin on minu kolm raamatusoovitust: 

• Jaan Aru „Loovusest ja logelemisest“;
• Andres Hansen „Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“;
• Fred Jüssi „Olemise mõnu“.

Kui ma poleks õpetaja, oleksin ilmselt massöör.Kindlasti soovin töötada inimestega. Kui peaksin karjääripöörde tegema, siis langeks valik ilmselt massööritöö kasuks. Kui mul oleks aga rohkem aega ümber õppida, siis võiksid arvesse tulla füsioterapeudi, kiropraktiku või silmaarsti elukutse. Olen patsiendina nende ametite pidajatelt palju abi saanud, neile tänulik olnud ja mõelnud, et sellist tööd võiks isegi teha. Kõigis nendes ametites on võimalik inimesi aidata ja toetada nagu koolis töötadeski. 

Meeldejääv hetk minu õpetajatöös onminu kõige esimene päev õpetajana Kose Gümnaasiumis 2011. aastal. Ma tahaks öelda, et mäletan seda päeva väga selgelt, kuid paraku see nii ei ole. Olin selleks liiga ärevil. Ma ei mäleta peaaegu ühtegi konkreetset hetke sellest päevast, küll aga selle päeva tunnet: see oli segu elevusest, hirmust, murest, rõõmust, uhkusest ja paljust muust. Teadsin, et teen õiget asja ja olen õiges kohas.

Unistan haridusmaailmast, kus õpetajatel on aega süveneda, lugeda, arendada ennast ja kus nädalavahetused on nende enda ning lähedaste päralt. Soovin, et ka õpilastel oleks rohkem hingetõmbeaega ja võimalust süveneda sellesse, mis neid kõige rohkem huvitab. 

Samuti unistan haridusmaailmast, kus kõikides koolides töötaksid õpetajad, kelle jaoks see on unistuste töö. Soovin tulevikuklasside ette motiveeritud empaatilisi erialase haridusega inimesi, kes on enda töös nii head, et kellelgi ei teki isegi mõtet neid robotite või ekraanidega asendada.

Soovitan teistele õpetajatele panna end iga päev korraks õpilase rolli ja mõelda, kas nii-öelda väike sina oleks sellise õpetamise ja tunniga rahul. Päevad on erinevad ja ka minul on nii neid tunde, mis nooremale Kerstile väga meeldiksid, kui ka neid, kus ta parema meelega ei viibiks. Minu eesmärk on minimeerida selliste tundide hulka, kus ma ise õpilasena osaleda ei sooviks.

Kommentaar aktuaalsel haridusteemal 

Kas uue õppekavaga kaasnev vabadus ja õpetaja suurem autonoomsus toetab teie tööd? 

Arvan, et minu kui õpetaja jaoks ei olnud ka eelmine õppekava liiga piirav. Ma ei ole tundnud, et mul riikliku õppekava tõttu midagi tegemata oleks jäänud. Usun, et uus õppekava toetab minu kui õpetaja tööd, kuna olen suurema autonoomsuse poolt. Mulle sobib, kui on kokku lepitud siht ja koolidel ning õpetajatel on vabadus otsustada, kuidas nad selleni jõuavad.  

Küll aga teeb mind murelikuks see, et koolidesse jõuab üha rohkem erialase hariduseta inimesi, kes seda ka koolitöö kõrvalt ei omanda. Nemad ei pruugi teada, millise sisuga neile ette antud raamistikku täita. Suurema vabaduse korral peaks alustavale õpetajale olema tagatud mentor, kes jälgib, et vabaduse tee päris rappa ei viiks. Tulin ise kooli nii, et alles omandasin erialast haridust. Minul oli väga suur abi sellest, et koolis olid ees kogenud õpetajad, kes oskasid aidata nii kohustusliku kirjanduse nimekirja koostamise kui ka töökavade läbimõtlemisega. Samuti toetasid mind „Noored kooli“ programmi mentorid ja lennukaaslased.

Koolid peaksid jälgima, et nende ainekavad, meie koolis ainekaardid, oleksid alustavale õpetajale piisavalt informatiivsed ja toetavad. Ideaalis peaks alustav õpetaja saama piisavalt juhiseid ja kinnitust sellele, et ta on õigel teel, ja kogenud õpetaja tundma, et tal on piisavalt vabadust ise otsustada, kuidas ta enda õpilastega riiklikusse õppekavasse kirja pandud õpiväljundid saavutab.