Õpetajatöö on kujunenud naiste pärusmaaks. Kas see on probleem?
Õpetajatöö Eesti koolides on praegu peaasjalikult naiste pärusmaa. Käesoleval õppeaastal töötab üldhariduskoolides 16 942 õpetajat, kellest 14 443 on naised ja 2499 mehed. Seega moodustavad meesõpetajad üldhariduskoolide õpetajaskonnast vaid umbes 17%. Üheks haridussfääri suureks probleemiks loetaksegi meeste alaesindatust õpetava personali hulgas, seda eriti hariduse madalamatel astmetel. Kuivõrd oluline on aga üldse õpetaja sugu?
Et koolides peaks töötama praegusest oluliselt rohkem meesõpetajaid, räägitakse juba aastaid. Üldiselt jagunevad arvamused kaheks. Leidub neid, kelle arvates õpetajaamet ei ole soo-, vaid isikupõhine ning ainsaks kriteeriumiks on, et õpetaja oleks professionaalne ja õpetajatööks sobivate isikuomadustega. Teise osa arvates on meie kool liialt naistekeskne, meesõpetajad tooksid klassiruumi ja töökollektiivi olulist lisaväärtust ning nende osakaal peaks olema praegusest märksa suurem. Uuringud sel teemal toovad välja eri aspekte ja vaatenurki.
Poisid on hariduses riskigrupp
Statistika näitab, et poiste õpiedukus on tüdrukute omast madalam ning üheks suureks probleemiks on nende väljalangus põhikoolist. Mõni aasta tagasi tehtud uuringu põhjal oli põhikooli III kooliastmes katkestanud õpilaste seas 66% poisid. Põhihariduse või madalama haridustasemega mitteõppivate noorte hulgas on noormehi kaks korda rohkem kui tüdrukuid.
Kuid kas meesõpetajate suurem osakaal õpetajate hulgas võib aidata selle mure lahendamisele kaasa? Uuringud pakuvad erinevaid vastuseid. On leitud, et meesõpetajad ei lahenda poiste probleeme, olles neile rollimudeliks. Samas arvatakse, et meesõpetajad võivad avaldada poistele head mõju, olles neile eeskujuks ning aidates neil seeläbi ka akadeemilist sooritust parandada.
Tartu Erakooli TäheTERA koolijuhi Taavi Kreitsmanni arvates võib meesõpetajatel olla oma roll õppimise või käitumisega kimpus olevate põhikoolipoiste toetamisel: „Vahepeal, kui noormeestel tekivad käitumisprobleemid, rakendamegi nii-öelda mees-mehe-vestlusi. Kui noormees on keerulises eas ja natuke justkui teelt eksinud, tunneb ta ehk, et meesterahvas suudab temaga rohkem samastuda ning näha asju tema vaatevinklist. See pole tõenäoliselt mingi võluvits, aga võiks olla üks täiendav abivahend, et neid noormehi tagasi rööpasse aidata,“ selgitab ta ja lisab: „Statistika näitab ju kahetsusväärsel kombel ka seda, et meil on üha enam üksikvanematest lastevanemaid ja lõviosa üksikvanemaid on naisterahvad. Võib-olla pole nendel noormeestel kriitilisel ajahetkel nii-öelda isafiguuri või meesterahvast, kellega silmast silma ja ilustamata oma probleemidest vestleda.“
Viljandi Jakobsoni Kooli direktor Tauno Tilk ei arva, et poiste koolist väljalangus on kuidagi seotud õpetajate sooga. „See sõltub pigem sisust, mida õpetaja edasi annab, ja sellest, kuidas ta seda teeb. Mina oma seitsmeaastase õpetajakogemuse põhjal ei usu, et minu olemasolu mehena oleks ühe või teise õpilase väljalangemist kuidagi takistanud. Mul oli kõikide õpilastega väga hea suhe ja paljud neist, nii tüdrukud kui poisid, käisid minuga pärast tunde oma muresid ja rõõme jagamas ning lihtsalt maailmaasju arutamas. See juhtub iga õpetajaga, kes on suutnud lastega head suhted saavutada ja neid hoida,“ on ta veendunud.
Poisid tunnevad, et neid peetakse tüdrukutest rumalamateks
Varasemate uuringute järgi kogevad poisid, et neid peetakse laisemateks, halvemateks, rumalamateks ja ebausaldusväärsemateks. Võiks arvata, et madalad ootused kahjustavad poiste eneseusku ning orienteerivad neid ka vähem saavutama. Samuti on tulnud uuringutest välja, et poisid saavad paremaid hindeid, kui õpetaja ei tea, kelle tööd ta hindab.
Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson on pannud tähele, et Eesti koolides hinnatakse tõesti tüdrukuid millegipärast kõrgemalt. „Kui võtame oma kooli õpilasi vastu, siis tüdrukute hinded on paremad. Ehk näitab see, et kool hindab lisaks teadmistele vaikimisi ka midagi, mida välja ei öelda. Samas ei ole mul väga palju uuringuid oma jutu aluseks ja kas see on otseselt seotud nais- ja meesõpetajatega, ei julge ma väita,“ lisab ta.
Mulle tundub, et stereotüüpides enam nii kinni ei olda. Ei ole enam nii, et issand, mees ja töötad koolis! Oi-oi, see on küll kole lugu!
Ain Tõnisson
Luunja Keskkooli direktorile Toomas Liivamäele meenub Rootsi lasteaedades 40–45 aastat tagasi tehtud katse, mille käigus küsiti kasvatajatelt, kuidas nad suhtuvad poistesse ja tüdrukutesse: „Kasvatajate enda hinnangul suhtusid nad mõlemast soost lastesse võrdselt. Ühte päeva filmiti. Mingil hetkel unustasid kasvatajad ära, et neid jälgitakse, ja tuli välja, et juba kõige lihtsamas pöördumises lasteaialaste poole kasutasid nad poistega kõneledes lühikesi, käsklust meenutavaid lauseid, tüdrukutega rääkides oli nende jutt aga leebem ning sõnavara rikkam,“ leiab ta ja lisab: „Praeguseks on Rootsis jõutud kõige sooneutraalsema ühiskonnani. Me kasvatame ise need soolised erinevused inimestesse. Koolimaailm on naisõpetajate nägu.“
Psühholoog Aune Valk on toonud välja, et õpetaja soost olulisemad on tema oskused, teadmised ja uskumused. Väga tähtis oskus, mis aitab just poistel paremini toime tulla, on oskus klassis korda hoida ja õpilasi kaasata. Tegevused, mis aitavad õpilaste huvi üleval hoida, neid kaasata ning hoida õpikeskkonda stimuleerivana, mõjuvad hästi mõlemast soost õpilastele, kuid eriti võidavad keskkonnamuutusest poisid.
Meesõpetaja tasakaalustab ja rikastab kooli
Ain Tõnisson leiab, et õpetajaid võiks olla igas vanuses ja mõlemast soost: „Kui kõik koolis töötavad inimesed arvavad asjadest täpselt ühtemoodi, nende elukaar on täpselt samas kohas ning töökogemus sarnane, võib see olla pärssiv. Aeg-ajalt on hea, kui keegi vaatab asjadele natuke teistsuguse pilguga. Ka õpilaste jaoks on oluline näha erinevaid inimesi. Üks asi, mida koolis õpitakse, on elus hakkama saamine ja hakkama tuleb saada ka erinevate inimestega,“ selgitab Tõnisson. Ta lisab, et kui õpetajate meeskond on mitmekesine, on tõenäolisem, et iga õpilane leiab endale kellegi, kes on talle kasvatuslikus mõttes eeskujuks.
Toomas Liivamägi peab samuti tasakaalu oluliseks. Ta tunnistab, et on uue õpetaja värbamisel lõpliku otsuse langetanud kandidaadi soo alusel. „Kultuuriliselt on ju välja kujunenud mehe ja naise roll. Ma arvan, et meesõpetajaid peab koolis olema ja pean tunnistama, et olen valinud ka kooli kandideerivate õpetajate seast soo põhjal. Saan aru, et see ei ole poliitiliselt korrektne, aga kui mul on võrdsed kandidaadid, siis võtan mehe õpetajaks. Õpetaja ju mitte ainult ei õpeta matemaatikat, inglise keelt või bioloogiat, vaid ta ka kasvatab. On oluline, et koolis oleks sooline tasakaal, et oleks ka meeskomponent.“
Taavi Kreitsmann arvab, et kindlasti ei defineeri sugu inimest või õpetajat ning tema professionaalsust, kuid leiab samas, et tasakaalu mõttes on oluline, et mehi oleks koolis praegusest rohkem. Ta usub, et laste ja noorte jaoks on suur lisaväärtus, kui klassi ees on ka meesõpetajaid: „Ma tuginen küll enda kogemusele ja intuitsioonile, aga meesterahvas ja naisterahvas mõjuvad klassile juba olemuslikult natuke erinevalt, ja kui me räägime sellest, et koolil on ka kasvatuslik funktsioon, siis õpetaja on koolis eeskuju ja autoriteet. Seda eeskuju on vaja nii meeste- kui naisterahva näol.“ Tal ei ole küll tulnud ette olukordi, kus tööle kandideerivad õpetajad oleksid täiesti nii-öelda ühel pulgal, kuid möönab, et sellises olukorras võib otsuse langetamisel kandidaadi sugu teatud rolli mängida. „Just nendele samadele aspektidele tuginedes, et mehi on hariduses vähem ja ma näen seda lisaväärtust, mida nad saavad luua. Ma ei ütle, et naisõpetaja ei suudaks noormehi nõustada või nendega kontakti leida, aga meesterahvas on koolis tasakaalu mõttes oluline,“ selgitab ta.
Kui avalik diskursus on liialt negatiivne ning kinni probleemides, õõnestab see oluliselt õpetajatöö mainet. Oluline on näidata noortele, õpetajatöö juures ägedat, positiivset ja lisaväärtust pakkuvat.
Taavi Kreitsmann
Et Eesti kool on liialt naisõpetaja keskne, sellega on nõus ka Kiviõli 1. Keskkooli direktor Tiit Salvan. Ta usub, et õpetamise sisu ja kvaliteet sõltub mitte õpetaja soost, vaid tema isikust, aga leiab, et tasakaal võiks olla igas eluvaldkonnas: „On olemas meessugupool ja naissugupool, mõlemad kannavad mingeid väärtusi ja pädevusi. Üldiste väärtuste ja hoiakute kujundamisel on oluline, et õpilane näeks mõlemat osapoolt. Kodus on ju ka üldjuhul ema ja isa ning mõlemad annavad mingeid oskusi edasi. Kool on ju ühiskonna mudel. Aineõpetuses ei ole õpetaja sugu niivõrd määrav, kuid üldiste väärtushoiakute kujundamisel on see oluline.“
Tauno Tilk on samuti seda meelt, et meesõpetajaid võiks Eesti koolides praegusest rohkem olla. „Kuna praegu on paraku suhteliselt palju peresid, kus puudub isa, siis arvan, et koolis on meesõpetajate roll pisut kompenseerida isa puudumist kodus ja anda eeskuju. Kasvõi riietumise teemal. Näiteks kui poisid näevad õpetajat koolis triiksärgi ja lipsuga, hakkavad nad ehk samuti seda riietust aktsepteerima ja kasutama,“ loodab ta.
Stereotüübid muudavad õpetajaameti meeste jaoks väheatraktiivseks
Aastate jooksul on palju lahatud, miks mehed kooli tööle ei kipu. Ehkki paljud koolid on oma meesõpetajaid näiteks IT-sektorile kaotanud, tahaks seekord jätta kõrvale paljuräägitud palgateema. Leidub ju hulgaliselt ameteid, mis pakuvad oluliselt väiksemat sissetulekut ja kindlustatust kui õpetaja oma, kuid on meeste hulgas siiski populaarsed. On ka teisi olulisi põhjuseid.
Varasemad uuringud on näidanud, et kuna õpetajaametis domineerivad naised, peetakse seda pigem naistetööks ning juba seetõttu ei vali mehed õpetaja elukutset – nad eelistavad mehelikeks peetavaid erialasid.
Ain Tõnissoni arvates on olukord viimastel aastatel siiski paremuse poole liikunud: „Mulle tundub, et stereotüüpides enam nii kinni ei olda. Ei ole enam nii, et issand, mees ja töötad koolis! Oi-oi, see on küll kole lugu!“ räägib ta ja leiab, et mingil määral võib siiski ülemäära naistekeskne õpetajaskond mõjuda nii, et uuel meeskolleegil võib olla keeruline sinna sulanduda.
Tiit Salvani arvates on üks õpetajatööd puudutav stereotüüp, et see on liiga keeruline 24/7 töö. „See võib panna mehed kõhklema, kas nad ikka suudavad olla piisaval tasemel,“ leiab ta. „Samuti arvatakse, et probleemide paljusus ja mitmekülgsus koolis on kasvanud. Inimesed otsivad endale rahulikumat ja stressivabamat tööd. Lisaks loovad negatiivset pinnast teravad juhtumid, kus õpetaja võib sattuda konflikti, ei kontrolli ennast ning jääb siis kellelegi ette.“
Tauno Tilk pakub välja veel ühe võimaliku põhjuse, miks õpetajatöö meestele muude ametitega võrreldes ahvatlev ei tundu: „See on minu isiklik arvamus, aga võib-olla on meeste jaoks oluline näha oma töö tulemust konkreetsel kujul. Kui insener hakkab maja planeerima, siis näeb ta oma töö tulemust, kui IT-mees hakkab programmi kirjutama või kodulehte tegema, siis samuti. Õpetajal võib oma töö tulemuse nägemiseni kuluda mitu aastat.“ Näitena toob ta hiljuti kogetu: „Lõpetasin kolm aastat tagasi töö Suure-Jaani Koolis ja tulin Viljandi Jakobsoni Kooli tööle. Paar päeva tagasi juhtusin Viljandi Gümnaasiumis kokku oma endise õpilasega ja nägin, kuidas ta tegi seal matemaatikaeksamit. Nägin, et ta on gümnaasiumis ja hakkab seda lõpetama. Järgmine hetk, kus ma näen, mis temast on saanud ja kuhu mu töö tulemus on välja jõudnud, on tõenäoliselt kolme või viie aasta pärast, kui ta lõpetab ülikooli.“
Lisaks on uuringud näidanud, et paljude meeste arvates ei saa nad lastega hakkama, samuti kardavad mehed õpilaste ärakasutamise süüdistusi.
Õpetajaameti muudaks meeste jaoks atraktiivsemaks selle parem kuvand
Tauno Tilk ei arva et õpetajate staatus ühiskonnas on madal. „Ma julgen öelda, et praegu on õpetajaamet väga prestiižne,“ on ta kindel ning lisab: „Õpetaja on ühiskonnas lugupeetud. See ei ole minu arvates asi, mis kuidagi mõjutaks meeste otsust mitte õpetajaks saada.“
Seevastu Taavi Kreitsmannile meenub, et kui ta ühel seltskondlikul koosviibimisel nimetas, et töötab inglise keele õpetajana, tunti talle kaasa. „Et oh sa vaesekene, me võime ainult ette kujutada, milline su argipäev välja näeb,“ kirjeldab ta reaktsiooni ning leiab, et õpetajatöö mainet võivad olla oluliselt kahjustanud meedias pidevalt kajastatud ja võimendatud ametiga seotud probleemid ja väljakutsed, näiteks kõrge läbipõlemismäär. „Muidugi, see on reaalsus ja me ei tohi pead liiva alla peita. Aga kui näiteks noor, kes ühel hetkel hakkab lisaks mõnele meelelahutuslikule sotsiaalmeedia platvormile rohkem tarbima ka muud meediat – kas või lugema ajalehti –, ja ei leia sealt siis muud kui hala, kui halvasti kõik on, siis ei löö tal ju silm särama ja ei teki mõtet, et sinna ma tahaksin küll panustada, et see võiks olla minu tulevikuperspektiiv,“ selgitab Kreitsmann. Ta leiab, et kui avalik diskursus on liialt negatiivne ning kinni probleemides, õõnestab see oluliselt õpetajatöö mainet. Ta peab oluliseks näidata noortele hoopis seda, mis on õpetajatöös ägedat, positiivset ja lisaväärtust pakkuvat.
Ka Tauno Tilk peab oluliseks tutvustada eriala alles valivatele noormeestele, mis koolis toimub. „Muidugi, õpilane, kes on just 12 aastat koolis käinud, ei vaata kindlasti kooli sellise pilguga nagu näiteks mina. Ta vaatab seda värske pilguga siis, kui on aasta aega midagi muud teinud. Siis oskab ta ehk näha kooli selles valguses, et see võiks olla ta tulevane tööandja.“ Tilk arvab, et meesõpetajaid tasub meelitada kooli näiteks huviringe läbi viima, et nad saaksid lastega töötamise kogemuse. Võimalik, et neile hakkab see meeldima. Ka tema ise ei läinud omal ajal ülikooli õpetajaks õppima, vaid soovis saada teadlaseks. Sattunud „Noored kooli“ programmi inimestega rääkima, tuli mõte kaks aastat õpetajatööd proovida. Praeguseks on kahest aastast saanud pea kaheksa. „Kui ma poleks läinud katsetama, siis poleks ma ka kooli jõudnud, vaid teeksin praegu hoopis midagi muud,“ on ta kindel.
Kui arusaam koolist kui väärtuslikust töökeskkonnast, kus inimene tunneb end toetatuna, hoituna, väärtustatuna ning kus ta saab end arendada, kajab ja kõlab, toob see inimesi, sealhulgas mehi õpetajatöö juurde.
Tiit Salvan
Taavi Kreitsmann peab samuti oluliseks kogemuse võimaldamist. Tema arvates peaks pakkuma noortele oluliselt varem võimalust tutvuda mitmesuguste ametitega, et nad saaksid varakult hakata mõtlema, mida tulevikus teha soovivad, ning et neil oleks võimalik valida varem kui 9. klassi või isegi gümnaasiumi lõpus. „Me ise proovime seda juba 5.–6. klassis ja III kooliastmes käivad õpilased juba praktikume tegemas,“ selgitab ta ning arvab: „See on ka võib-olla koht, kus noorte meesteni jõuaks kärmemini. Neid ju ka tihti huvitab sel ajal juba praktiline vaade.“
Kreitsmanni arvates võiksid meesõpetajad oma positiivset õpetajakogemust noortega rohkem jagada: „Neidsamu meesõpetajaid peaks viima koolidesse rääkima ausalt ja otse oma headest kogemusest vastukaaluks meedias levivale negatiivsele. Mul on tunne, et see mõjuks märksa vahetumalt kui promo mingites sotsiaalmeediakanalites. Viimane on ka muidugi oluline, sest sealt saavad noored infot. Tuleks tuua häid praktikuid üldhariduskoolidesse ja seda võimalikult varakult – II kooliastmes saab noortele kindlasti juba kutsevaliku teemal rääkida ning ehk isegi esimese mõtte vasardama panna. See võiks olla üks viis, kuidas senisest paremini noormeesteni jõuda.“
Ka varasematest uuringutest on tulnud välja, et õpetajaameti kuvand tuleb muuta võimalikult laiaks, kaasates muuhulgas reklaamidesse rohkem mehi. Samuti võiks üha rohkem mehi käia koolides ja ülikoolides rääkimas oma tööst, õpetajaameti positiivsest kuvandist ning sellega seotud edulugudest.
Tiit Salvani hinnangul on elukvaliteet ja keskmine elatustase Eestis küllalt kõrge ning palgast enam väärtustavad inimesed viimasel ajal eneseteostuse võimalusi ning arengut pakkuvat töökeskkonda. Ta usub, et kui arusaam koolist kui väärtuslikust töökeskkonnast, kus inimene tunneb end toetatuna, hoituna, väärtustatuna ning kus ta saab end arendada, kajab ja kõlab, toob see inimesi, sealhulgas mehi õpetajatöö juurde.
Samuti näitavad uuringud, et koolides töötavad meesõpetajad aitavad lahti saada juba kujunenud arvamusest, et haridusvaldkond on feminiseerunud töökeskkond. Seega, mida rohkem mehi õpetajatena töötab, seda atraktiivsem õpetajaamet ühiskonna silmis on, mis näitab, et õpetajaamet sobib nii naistele kui meestele ning sellest tulenevalt valiks rohkem mehi endale karjääriks õpetajaameti.
Kõige olulisem on siiski, et Eesti koolides töötaksid kannatlikud, sõbralikud, lahked, mõistvad, rahulikud, abivalmid, õiglased ja hea huumorimeelega õpetajad. Sellised, kes teevad õppimise huvitavaks ning oskavad õpetada. Hoolimata sellest, mis soost nad on.
Asi on ju väga lihtne: palk on võrreldes teiste ametitega ikka väike. Alampalgaga ei saa isegi pangalaenu! Kuidas saaks siis iseseisvat elu alustada? See probleem ei puuduta muidugi ainult mehi, vaid kõiki õpetajaid.
2499 meesõpetajat moodustab ikkagi 15% (täpsemalt 14,75%) kogu õpetajaskonnast, mitte 17%.
Niipalju , kui mina mäletan, on meeste puudusest koolis kogu aeg räägitud. Ja ma olen juba päris vana.
Selline hea teema ajakirjanikule. Kui pole millestki kirjutada, siis kirjuta meeste puudusest koolis.
Eelmise Eesti Wabariigi ajal oli koolmeistri ametis rohkem mehi. Nõukogude ajal läksid õpetajaks pigem naised.
Praeguse vabariigi ajal hakkab vist õpetaja töö tasapisi nihkuma ülalpeetavate naiste kätte …
Mis saab aga siis, kui tööturult lahkuvad pensionile ja kabeliaeda viimasedki sellised inimesed, kellel pole olnud vaja tasuda eluasemelaenu või (kommerts)üüri???
Miks see on naiste pärusmaa?
Siin on väga palju põhjusi. Palgateema pole üldse primaarne, kuigi ka seda statistilist fenomeni tuleks lahata. Meie koolides on ca 30 kuni 40 protsenti õpetajatest tööl alakoormusega, st, et ka osapalgaga. Statistiliselt ,,taandatakse” osapalgaga õpetajate palganumbrid minimaalseks täiskoormusega palgaks. Sellega on hea visata lapsevanematele kont järamiseks õpetajate ,,kõrgete” palkade üle!
Järgmine, minu arvates kõige tähtsam aspekt! Missugustest väärtushinnangutest , väärtustest praeguses ülipolitiseeritud ühiskonnas peavad õpetajad lähtuma oma ainete peateemade ja alateemade, moodsamas võtmes õpiväljundite saavutamisel? Koolidele on antud isegi ,,soovitused”, mis võtmes käsitleda Ukraina sündmusi ja ajaloo sündmusi üldiselt!Lisame juurde LGBT+ temaatika!
Meesõpetajad on tavaliselt konservatiivsemad ja kinni oma varasemalt omandatud teadmistes ja veendumustes ning neid on raskem allutada loosunglikele ja mittetõestele suunistele.
Kui aga kooli juhtkond pole rahul sellise konservatiivse ja oma õiguses kindla õpetaja õppemeetodites ja mitteallumises nõutud narratiividele, ootab ees kas tagakiusamine või vallandamine.
Järgmine meesõpetajate koolist eemaldumise aspekt seisneb nendes lugematutes ja absurdsetes ,,koolitamistes”, on nad siis sisekoolitamised või kohale kutsutud koolikaugete lektorite seltskonnamängud, mis piinlikud mõlemale poolele.
Järgmine aspekt. Praeguses naissoost õpetajate ja töötajate ülekaaluga koolides tekitab maskulliinne meesõpetaja juba oma olemuselt konflikti, segadust, ebakindlust. Eriti veel siis, kui tal on selgroogu, oma arvamus, mida ei anna painutada, oma tõekspdamised, mis ei haaku valdava osa naisõpetajaskonna või juhtkonnaga.
Ei saa ka mainimata jätta õpetaja eneseväärikuse aspekti. Iga normaalne mees peab säilitama oma väärikuse, olgu ta õpetaja ametis või mujal. Meie ühiskonnas arvatakse, et õpetaja ei tohi oma väärikust ja au kaitsta agressiivsete ja kuritegelikult meelestatud õpilaste rünnakute eest! Täielikult väär seisukoht!
Just adekvaatne vastuhakk ja vajalikud meetmed õpetaja poolt tagavad tulemused!