Põhikool vajab rohkem meesõpetajaid
Kui ma mõni aastad tagasi ülikoolis pedagoogilise praktika arvestusi ja eksameid vastu võtsin, käis mul iga tudengi puhul alateadlikult peast läbi, kas ma tahaksin teda oma lapse õpetajana näha. Õigemini, kas ma julgeksin talle usaldada oma lapse. Tegelikult on see minu jaoks praeguseni hea õpetaja peamine mõõdupuu.
Kui ma mõtlen, milline siis on inimene, kelle hoolde ma oma kõige kallima vara usaldaksin, tulevad esimese asjana meelde isikuomadused. Ma tahan, et minu lapse õpetaja oleks tark, mõistev, kannatlik, südamlik, õiglane, huvitav, energiline ja hea huumorimeelega. Et ta looks turvalise keskkonna. Et ta viitsiks huvitavaid õppekäike ja väljasõite ette võtta. Et ta märkaks laste muresid, konflikte, kiusamist. Et ta suudaks klassi ühtseks kollektiiviks siduda. Et ta teeks õppimise põnevaks ja oskaks oma ainet hästi õpetada. Et lastele jääksid kooliajast ilusad mälestused. Ma ei ole mitte kunagi mõelnud sellele, mis soost minu lapse õpetaja olla võiks. Eelloetletud isikuomadused ja pädevused ei ole iseloomulikud ju vaid ühele soole.
Ometi olen ma igati nõus, et meie koolides võiks olla praegusest oluliselt rohkem meesõpetajaid. Töötasin hiljuti põhikoolis kolmanda kooliastme noortega ning olin ka nende klassijuhataja. Nähes, kuidas 7. klassi poistest said 8. klassi noormehed ning kuidas sellega ka eakohaseid probleeme päevakorrale kerkis, mõtlesin mitu korda, kui tore oleks, kui leiduks mõni vahva meesõpetaja, kellega neil oleks ehk lihtsam ühist keelt leida ja kes suudaks neile ehk suuremaks eeskujuks ning autoriteediks olla. Teismeiga on aeg, kus oma vanemate olulisus arvamusliidrina kukub tavaliselt kolinal mitu pügalat allapoole. Minu kogemuse põhjal leiavad teismelised sageli just õpetajate seast usaldusisiku, kellega oma muresid jagada ning kellelt raskel hetkel nõu küsida. Ma ei tea, kas uuringud seda kinnitavad või hoopis lükkavad ümber, aga mulle siiski tundub, et poistel oleks lihtsam arutada oma muresid meesterahvaga. Samuti oleks vast märksa mõjusam, kui näiteks viisakusest, õppimisest ja veipimise kahjulikkusest räägiks nendega mõni tore meesõpetaja. Just sellepärast on meesõpetajaid kõige rohkem juurde vaja just põhikooli.
Kui vaadata meesõpetajate osakaalu koolis, siis see on viimaste aastate jooksul siiski pisut kasvanud. See annab lootust murda lõpuks arusaam, et õpetajatöö ei ole meeste amet ning kool on naiste pärusmaa.
Meesõpetaja põhikooli ei ole hea mõte. Miks? Noorhärrad on põhikoolis just parajasti selles eas, kui on vaja karja juhiga jõudu katsuda. Loomulikult suunavad instinktid nad meesõpetajate kallale. Aga tänapäeval puuduvad meesõpetajal vahendid enda kehtestamiseks ning kaitsmiseks. Ja palun ilma lalinata eeskujust ja huvitavast tunnist jaa nii edasi.
Vaidlen vastu. Paljudes maades töötavad ka mehed põhikooliastmes. Kui nemad saavad hakkama, siis ma ei usu, et Eesti mehed on kehvemad.