Reportaaž Narva Vanalinna Riigikoolist: Eesti ainus keelekümbluskool

Narva Vanalinna Riigikool on oma 580 õpilasega ainus keelekümbluskool Eestis, mille lõpetajad sooritavad eesti keele kui emakeele riigieksami. Vene keeles õpetatakse ainult vene keelt ja kirjandust, matemaatikat ja keemiat. 

Eesti keel ümbritseb Narva Vanalinna Riigikooli tulijat kõikjal. Isegi kooli uksel võis sel maipärastlõunal kohata vene rahvusest ema, kes rääkis oma lapsega eesti keeles. Ometi tulevad need õpilased vene kodudest ja täielikke eestlasi nende hulgas pole.

Kooli direktori Tatjana Salu sõnul on kooli eesmärk just Eesti kodaniku, mitte eestlase kasvatamine. Ühes naabruses asuva Narva Eesti Kooliga on suund võetud eestikeelse inimese loomisele. Käisime koolis uurimas, kuidas mõjutab keelekümblusmetoodika noort narvalast, kuidas ta astmevahelduse ning ma– ja da-infinitiiviga hakkama saab.

Narva nägi üheksakümnendail teistmoodi välja

Rohkem kui veerand sajandit tagasi oli Narva venekeelne linn, kuhu Eesti Vabariik polnud veel jõudnud. Olukord hakkas ümber kujunema aste-astmelt. Üks etapp kujunemisloos oli 2000. aastal, mil Haridus- ja Teadusministeerium tõi vanalinna riigikooli enda alluvusse ja andis sellele keelekümblusmetoodika. 

Praegune olukord on paradoksaalne selles mõttes, et kui linnavolikogu koosolekud toimuvad mõistetavuse huvides vene keeles, siis noorusest välja kasvav seltskond enam niisugusest toimimisviisist aru ei saaks. Nähtavasti ei paneks vene keelt kõrgemalt hindavad lapsevanemad oma last mitte vanalinna riigikooli, vaid näiteks hoopis Paju Kooli. Nii on Narva kui varem ükskeelne linn hakanud diferentseeruma.

Vanalinna riigikool kasvatab tulevasi üliõpilasi

See kool on matemaatika riigieksami sooritamise tulemuste põhjal vabariigis esikümnes, samas kui eesti keeles jõutakse esimesse viiekümnesse. Saladus on selles, et matemaatikat õpetatakse koolis vene keeles, mistõttu õpilasel jääb rohkem aega mõtlemiseks – ta ei pea seda kulutama terminite tõlkimisele.

Need õpilased võistlevad lõpukirjandi kirjutamisel eestlastega. Ja nagu pingerida näitab – lähevad neist ka mööda.

Tatjana Salu sõnul juhtub koolis keelekümblusnalju. Viienda klassi õpilased arutasid vahetunnis kord jõulukaunistuste üle, tegid seda eesti keeles. Direktor rääkis kellegagi vene keeles, kuidas neid sättida. Lapsed olid üllatunud: „Kas teie oskate ka vene keelt?“ – „Vastasin, et ma olengi venelane, ainult et meie kooli töökeel on eesti keel,“ ütles Tatjana Salu.

Külastasime 3. klassi laulmistundi. Lapsed laulsid omal valikul „Suve ootamise laulu“ ja „Kommilaulu“. Laulmata jäi veel „Hambalaul“ muusikalist „Sööbik ja Pisik“, kus osatäitmisi oli kõigil õpilastel. Kõnelesime eesti keele ja kirjanduse õpetaja Karina Puškarjovaga, et juba sõna „hammas“ ja selle kirjapanek näitavad eesti keele keerulisust.

Laps peab meelde jätma, et „hamba“ on pikema sisehäälikuga kui „hammas“ – seda hääldatakse eesti keeles pikemalt. Hoolimata sellest, et „hamba“ on ülipikk vorm, kirjutatakse „m“ ometi ühekordselt. Niisiis peab keelekümbleja aju töötama mitmes suunas korraga. Ta peab teadma, et sõna kirjapilt ei vasta alati hääldamise viisile – samas kui vene keeles valmistab keerukusi vaid see, kuhu panna pehmendusmärk.

Mõtisklusi kooli raamatukogus

Kooli raamatukokku sisenedes torkab silma raamat autorilt, kes on sarnastest koolidest juba kirjutanud – Anton Hansen Tammsaare. Eesti kirjandusklassikast tuntud Mauruse kool oli eht eesti kool Vene keisririigi vaimus.

Narva Vanalinna Riigikoolis on lugu ümberpöördult. Eesti keel ja kultuur on meie riigi ametlik hoiak. Eesti keel on vene koolides kroonukeel, kuna meie „keiser, usk ja isamaa“ asuvad Toompeal. Selle Narva kooli õpilased õpivad eesti keeles teadmisega, et seda on neil edaspidi nii ülikoolis kui ühiskonnas toime tulemiseks vaja.

Kooli direktori sõnul saavutas üks abiturient 2021. aasta eesti keele riigieksamil punktisummaks 94. Tegu oli sihikindla ja aruka inimesega, kes matemaatikaeksamil sai veel viis punkti otsa. Tatjana Salu kõneleb, et kui kooli vilistlastelt on pärast ülikooli astumist tagasisidet saadud, kuidas neil eesti keelega läinud on, kuuleb õpilastelt, et eesti keel, mida mujal noored eestlased räägivad, on slängirohke ega ole see, millega Narva keeleõppurid harjunud on.

„Meie õpetame eesti kirjakeelt. Kui õpilane astub ellu, siis ta saab teada, mis stiilis mujal kõneldakse,“ ütleb direktor. Meenutagem, et nii see teiskeelses keskkonnas, kus üks omaette hoidev kogukond kehtestab ümbritsevast erineva koolikeele, ongi. Rootsis elavad eestlased õppisid 1944–1990 ka pidevalt eesti kirjakeeles. Enda meelest teadsid nad eesti keelest kõike, aga kui Eestisse tulid, ei saanud nii mõnestki väljendist aru. Selgus, et siin ei olnud eesti keel üksnes klassikaline koolikeel, vaid ka tänavakeel, släng, igapäevane suhtluskeel kõikjal – täis argood ja allkeeli.

Kui kodune keel erineb enamuskeelest, siis varem või hiljem peab õppija tegema korrektiive kooliajal õpitus.

Mida õpid noores eas, seisab eluaeg sul peas

Soome keeleteadlane Christer Laureń kirjutas 1992. aastal, et samaaegne kakskeelsus, mille käigus laps omandab kaks emakeelt, kujuneb välja enne kolmandat eluaastat. Varajane kakskeelsus aga, milles üks keel (emakeel) on eelistatud, kuid teises on „tugev tunne“, kujuneb välja enne üheteistkümnendat eluaastat. Niisugused õpilased räägivad kahte keelt vabalt ilma igasuguse aktsendita. Siit tulevadki need „lasteaiast peale eesti keelt õppinud“ – nende vene poliitikute fenomen, kelle vanemad on oma järeltulija kord eesti lasteaeda pannud.

Narva Vanalinna Riigikooli gümnasistide jutust ei ole aru saada, kas üldse ja kui palju on neil aktsenti. Võimalik, et see on vaid tavapärasest erinev rääkimisstiil.

Kuidas iseloomustab õpilast tema lektüür?

Raamatukoguhoidja Stiina Koit ütleb, et eesti keeles loetakse neid teoseid, mida koolis tarvis on. Kuid vene keeles loetakse õudukaid. Algklassilapsed loevad ikka palju, olenemata keelest, ja ikka neid raamatuid, kus on palju pilte. Kolmandas klassis erineb tavalistest eesti koolidest asjaolu, et popiks on osutunud Eno Raua juba 1970. aastal kirjutatud „Peep ja sõnad“. Tõenäoliselt on seda raamatut soovitanud õpetaja, kes on rõhutanud, et üheski keeles ei öelda täpselt nii, nagu mõeldakse. 

Populaarsed on ka „Sipsik“ ja „Lotte“. Neid raamatuid võetakse raamatukogust ja loetakse seal lähedal diivanil.

Viibisin esimese klassi joonistamise tunnis. See pani mind arutlema julgemate mõtlejate probleemi üle. Lapsed joonistasid vaasi, milles palju lilli. Ma ei hakanud neid üle lugema. Küsisin, kui palju lilli on kästud joonistada. Kes ütles neli, kes kuus. Aga üks poiss teatas tagasihoidlikult: „Null.“ Temal oli mõttes joonistada ainult vaas, mis on ilmselt tema silmis funktsionaalne ja mitmeks otstarbeks kasutatav ka ilma igasuguste lilledeta. Ilmselt kaldus ta mõtlejana hoopis isesuunda ja teda ootab ees suur tulevik.

Inimene jääb kogu eluks emakeelega

„Alates esimesest klassist on kõik ained eesti keeles, teisest klassist algab vene keel, alates kolmandast inglise ja alates seitsmendast teise keelena saksa keel,“ loetleb direktor Tatjana Salu. Talle valmistab muret, et uue õppekava järgi on vene keelt ja kirjandust vaid kaks tundi nädalas. Vene kirjakeel ongi juba valmistanud õpilastele raskusi eeskätt just tähestiku tõttu.

Venemaa tippülikoolidesse (näiteks Moskva Riiklik Ülikool) ei ole kooli lõpetajal ilmselt asja, kuna sel juhul tuleks Narva õpilastel konkureerida sealsete venelastega, kes hoolsalt õppinud vene kirjakeelt juba esimesest klassist peale.

Kool tahaks vene keele tundide arvu suurendada, sest vene keel on õpilaste emakeel. On ju Mati Hint, uurides muukeelset last Eesti koolis, kirja pannud: „Emakeel on inimese tähtsaim side maailma, ühiskonna ja ligimestega, sest just emakeeles mõeldakse, öeldakse ja kirjutatakse kõige rohkem ja sellest, mis meie elus on tõesti oluline.“

Pagarilapsele saia

Eesti kooli õpetajad kurdavad, et õpilastel võib kaduda motivatsioon eesti keelt õppida, kuna levib väärettekujutus, et oma emakeel on enesestmõistetav ja komareeglitest saadakse kusagilt aimu ilma õpetajatetagi. Et teadmine ise leviteerub pähe.

Tatjana Salu sõnul ei saa tema õpilane nii ette kujutada. Keelekümbluses on koode teisendada palju raskem. „Kuna eesti keeles on juba selgitatud, et laused algavad suure tähe ja lõpevad punktiga, siis vene keeles sellele enam aega ei raisata,“ sõnab direktor.

Eestlasest lohakam õpilane võib ette kujutada, et eesti keele õpe on nagu pagarilapsele saia pakkumine – sul on seda eesti keelt juba isegi igal pool. Aga kuidas saab vene õpilane aru eesti keele fraseologismidest, nagu „pagarilapsele saia“, „keel vesti peal“, „nagu lepase reega“, „hambasse puhuma“, „säh sulle kooki moosiga“, „poole kõrvaga kuulama“?

Selleks just ongi Eno Raua „Peep ja sõnad“, mis on kolmanda klassi lugemisvara hulgas. Seal on lisaks eelnevatele veel „võta jalad selga / võta näpust“, „hagu andma“, „hilpharakas“, „tegi pikka nina“. Mõned neist on ka vene kõnekäändudest tuttavad.

Aga midagi sellest kirjanduslikust maailmast õpilasteni jõuab. Algklassis on seinal Julius Oro pilt ja õpikus tema lastelugu „Muna“. Nii saab kohe pärast loo lugemist viidata seinal asuvatele lugupeetud kirjanike portreedele.

On algamas koolireform. Sellest aastast lakkab olemast gümnaasium, selle funktsioonid lähevad üle kahele uuele riigigümnaasiumile, Narva Gümnaasiumile ja Narva Eesti Gümnaasiumile. Sellest räägiti direktori sõnul juba palju aastaid tagasi. Narva Vanalinna Riigikool jääb põhikooliks. 

Õpilastele anti valida kahe kooli vahel. Gümnaasiumiklassid lähevad tervikuna Narva Eesti Gümnaasiumi, välja arvatud mõned üksikud õpilased, kes otsustasid teisiti ja lähevad Narva Gümnaasiumi.