Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Lembit Uustulnd „Operatsioon „Lossivaim““ (2021)
Muuseumid oma uuenduslike ja interaktiivsete väljapanekutega on juba aastaid teinud (ja teevad) tänuväärset tööd murendamaks müüti muuseumist kui süngest ja tolmusest paigast, kus on tapvalt igav ja midagi puutuda ei tohi, aga kuhu aeg-ajalt siiski vääramatute jõudude (nt õpetajad, lastevanemad) tõukel satutakse.
Muuseumidele saavad pakkuda tuge raamatud, mille sündmuste peamine tegevuspaik on muuseum. Tihtipeale on ju muuseumide hooned ise pika ajaloo ja omapärase arhitektuuriga, mis paneb fantaasia tööle. Mõned näited: Marge Pärnits, Tiia Toomet ja Inga Talvis viivad lugeja koos oma tegelastega seiklema Tartu Mänguasjamuuseumi, Mika Keränen Supilinna salaseltsi lugudes Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi samuti Tartus, Kairi Look Kadriorgu kunstimuuseumisse, Lembit Uustulnd aga Saaremaale Kuressaare piiskopilossi.
Saarlasest laevakapteni Lembit Uustulndi 2021. a ilmunud raamat algab viitega viikingitele. Salme viikingilaevade leiud on viimastel aastatel viikingiteema tõesti taas aktuaalseks tõstnud. Kirjanikuna armastab Uustulnd ikka oma teostesse ka ajaloofakte ja päriselt aset leidnud sündmusi põimida. Oma teise lastele kirjutatud raamatu (autor ise määratleb seda küll pseudoajaloolise noorteromaanina) tegevuse ongi ta paigutanud kodusesse Kuressaarde ja eelkõige linnus-kindlusesse, mis juba alates 1913. a on olnud rahvale avatud muuseumina (esialgu vaid ülakorrus, hiljem tervenisti koos ümbritseva alaga).
Raamatu eellugu viib lugeja tagasi 16. sajandisse, metsikult põnevasse aega, mil piraadid olid ühtaegu lindpriid kurjategijad ja samas tollase maailma kõige vägevamate valitsejate teenistuses. Hiilgus ja hukatus käisid käsikäes. 1570. a paiku peitnud taani mereröövel Carsten Rode hädaga Kuressaare linnusesse ühe teatud vutlari, mis käivitab raamatu sündmused tänapäeval, u 450 a hiljem.
Vennad Mats ja Tõnn sõidavad Kuressaarde vanavanematele külla. Poisid veedavad aega sadamakapteni onu Oskariga (Ossiga) juttu puhudes ning jälgides sadamasse saabuvaid turiste, kes külastavad nende sõbra Marta ema kohvikut ja tunnevad (kohati kahtlaselt palju) huvi lossis asuva muuseumi vastu. Seal tutvustatakse poistele ka salapärast Kuressaare Lossivaimu Number Üks – muuseumi töömeest, kelle teadmised lossi ajaloost näivad ammendamatud. Ei kulu kaua, kui lapsed on segatud rahvusvahelise sümpoosioni varjus käivate maa-aluste salakäikude ja kadunud ajaloodokumentide otsingutesse ning algatavad oma salajase luureoperatsiooni.
Loos põimuvad seiklused ja teadmised, faktid ja fantaasia. Tõehuvilistel tuleb ise välja uurida nendevaheline piir. Raamatust leiab mitu võõrkeelt (nt rootsi, inglise, vene), rohkelt endisaegseid kohanimesid, merenduse jm sõnavara. Just taolised detailid ärgitavad noori lugejaid rohkem teada saama, omal käel edasi uurima. Autori enda sõnadega: „Eks see ole pisut nagu õppematerjal ka …“ (lk 28).