Viltuse torni lugu Eesti moodi
Õppimise korraldamine ja seda toetava õppekeskkonna loomine sõltub eelkõige sellest, mida õpetatakse ja õpitakse. Kuna see nüanss on jäetud tähelepanuta, tõotab uuendatud ainekavade rakendamine kasu asemel hoopis kahju.
Õppekavad on olnud meie koolide murelaps juba pikka aega. Ei jõuta kuidagi kokkuleppele, mida õppida ja kuidas kooli pidada, et meie keel, kultuur ja omariiklus ikka säiliks ja rahvas haritud oleks. Räägitakse uhkelt PISA tulemusest, reformidest ja e-riigist, ent tööandjad ja ülikoolid pole rahul koolilõpetajate tasemega. Miks PISA edu ära kaob?
Olen saanud sirvida huvitavat käsikirja „Kas Eesti PISA on viltu?“. Autorite arvates see viltu ongi, kuigi oleme väga uuendusmeelsed ja vähemalt sõnades hariduspoliitiliselt edukad. Eelmine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas raporteeris enne ameti mahapanekut uutest riiklikest õppekavadest, täpsemalt küll muudatustest, mis kehtivatesse dokumentidesse tehti. Need on täitmiseks ehk rakendamiseks ainetundides, kuid nüüd peab kool (loe: õpetajad) valima õppesisu, lõimima selle tähenduslikuks tervikuks ja ka õppeüritustena (tavaliselt tunnid!) ette valmistama ning läbi viima.
Olgu öeldud, et samamoodi toimis Tõnis Lukas haridusministrina ka aastal 2002 mõni päev enne ametist lahkumist. Tookord ainekavu ei muudetud, aga lugemiseks anti uus pädevustekeskne ja varasemast „uhkema“ sõnastusega üldosa. Polnud tollal ega ole praegugi oluline, kas üldosa kõrged eesmärgid ja ainekavades kavandatu omavahel kokku lähevad.
Nüüd leidis HTM, et õppesisu võibki koolide hooleks jätta ja aina autonoomsemaks kõik saavad. (Või oli see soov vastutus enda kaelast ära veeretada?) Aasta lõpuks on oodata ka uusi soovitusi, kuidas uut ja kohustuslikku vabadust rakendada. Miks see siis halb ja vastuvõetamatu võiks olla? Põhjusi on mitu.
Ühiskonna intellektuaalne kese
Kui õppekavad ei sisalda kohustuslikku õppesisu, siis polegi enam informatsiooni, mille alusel teha tasemetöid, eksameid, õpikuid ja palju muud koolikorralduslikult vajalikku. Kokku lepitud õppesisu õppekavades loob ühtluskooli ja võrdse juurdepääsu õpingutele, olenemata õpilase elukohast ja majanduslikust taustast. Kõik saavad, aga ka peavad õppima emakeelt ja ajalugu, füüsikat ja muusikat, ikka seda, mida meie koolikultuuris ajast aega väärtustatud.
Paraku pole meie seadustes ühtluskooli mõistet alates 2011. aastast enam olemas. Sellest põhjendusteta loobumine on muutnud õppijate liikumise haridussüsteemis üsna keeruliseks. Praegused poliitikud, kes otsustavad Eesti koolihariduse üle, ei erista mõistete „ühtluskool“ ja „ühtne kool“ tähendusvälju. Terminiks kuulutatud „ühtne eesti kool“ tähendab neile seda, et kõikides koolides on õppekeel eesti keel ning eri rahvusest ja keeleoskusega lapsed istuvad koos ühes klassis ja õpivad vastavalt oma suutlikkusele millestki aru saada. Koolijuhid ja õpetajad teavad, kui raske on õppetöösse kaasata õpilasi, kellel on mingi erivajadus, keeleoskus sealhulgas.
Aga asi pole ju ainult õppekeeles, see on õppesisu ja eluks vajalike teadmiste omandamises. Seetõttu on meie koolisüsteemis ikka tarvis rakendada ühtluskooli põhimõtet. Alates 1937. aastast on see tähendanud „ühise õppesisuga koolikorraldust normintellektiga lastele, milles iga järgnev kooliaste tugineb eelmisele ja tagab võrdse juurdepääsu õppimisele kõikidele õpilastele nende elukohast ning majanduslikust taustast sõltumata“ (vt Eesti Entsüklopeedia, 1937:1392).
Praegu, arvestades õppijate erivõimekust, on olemas ka lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppekavad, mille järele vajadus paraku kasvab. Diferentseeritud õpe tähendab tõepoolest individuaalsete õpiteede kujundamist, kuid kõikide õpilaste puhul on vaja mõelda, kuidas liikumine haridussüsteemi piires oleks võimalik. Selle tagavad õppekavad, millest lähtudes saab otsustada, milline haridustee õppija võimekusest ja huvidest lähtuvalt talle sobib.
Õppekavad ehk eelkõige hariduse sisu sätestavad dokumendid on paljudes riikides põhiseaduse järel tähtsuselt järgmised, sest need kirjeldavad, milliste teadmiste, oskuste ja väärtustega inimesed ühiskonnas elavad ja töötavad. Soome professor Tero Autio nimetab õppekavasid ühiskonna intellektuaalseks keskmeks. Õppekavast on näha, mis on väärt ühiselt teada ja arvestada. Nende nüüdisajastamiseks on vaja pidevalt kursis olla, mida maailmas tehakse ja kuidas oma konteksti arvestavaid otsuseid langetatakse. Meie üldhariduse õppekavade muudatused on praeguseks valitsuse määrusega sätestatud ja täitmiseks.
Kuidas meil siis asjad arenevad?
12. aprillil 2023 võis Postimehe haridusportaalist lugeda: „Töörühmad asuvad looma ajakohastatud õppekavade juhendmaterjale. Haridus- ja teadusministeerium kutsub kokku aineekspertidest koosnevad töörühmad, et koostada märtsi alguses kehtima hakanud ajakohastatud riiklike õppekavade rakendamiseks vajalikud juhendmaterjalid koolidele ja õpetajatele.“
Teatavasti koostati need rühmad konkursi alusel ja ministeeriumi üldhariduse valdkonna juhi Annika Räime sõnul laekus rohkelt tugevaid kandidaate (küllap ikka avaldusi) ja neid jagati ekspertidena (kokku 260) kaheksasse töörühma: matemaatika, keel ja kirjandus, võõrkeeled, kunst, loodus, liikumisõpetus, sotsiaal- ning tehnoloogiaained.
Räim jätkab: „Töörühmadesse kogunesid erineva profiiliga eksperdid, et esindatud oleks nii kogenud ekspertõpetajad ja ainedidaktika õppejõud kui ka värske pilguga alustavad õpetajad, samuti on esindatud kaasava hariduse ja lõimitud aine- ja keeleõppe kogemusega õpetajad ning haridustehnoloogid.“
Miks küll ei kutsutud õppekavaspetsialiste?
Töörühmade tegevuses eristatakse kahte perioodi. Kava kohaselt valmivad augustis soovitused, kuidas jagada riiklikus õppekavas kirjeldatud kooliastme õpitulemused õppeainete kaupa klassiti. Samuti kirjeldatakse augustiks klasside kaupa soovituslik õppesisu, praktilised tööd ja olulised mõisted. Detsembris valmivad soovitused õppekeskkonna kujundamiseks, hindamiseks ja õppetöö korraldamiseks, aga ka viited vabavaralisele õppevarale ning õppemeetodite kirjeldused. Kõikide töörühmade töö tulemused on koolidele kättesaadavad ja kasutamiseks valmis 2023. aasta lõpuks.
Kui kõike seda lugeda, siis küsin küll, kas HTM-is ikka teatakse, kui oluline ja kogu ühiskonna elu suunav töö on riiklike ja koolikõlbulike õppekavade koostamine ja mida on vaja õppekavade rakendamiseks. Üldhariduskoolide ühine õppesisu on kogu rahvahariduse põhialus. Mõne suvekuuga pole nii suurt ja professionaalsust nõudvat tööd võimalik ära teha. Tööülesanne koolidele on kirjas küll, ent koostajad ilmselt ei tea, et millegipärast on paljudes riikides juba loobutud nii väljunditest kui pädevustest ja kujundatakse hoopis süsteemset ning mitmel tasemel lõimingut, tagamaks arusaamisega õppimist.
Loomulikult on kirjas ka eeldatavad õpitulemused, mis lubavad haridusteel edasi liikuda. Kui meil aga pööratakse uuenduste sildi all ka 2023. aastal „varasemast rohkem“ tähelepanu „väljundipõhisele õppe kavandamisele“ ja „ainetevahelisele lõimingule“, siis tuleb ikkagi küsida, miks ei ole riiklikku kokkulepet lõimitud ja tervikliku hariduse sisu osas.
Avaldatu põhjal on selge, et HTM-i tugi ja abi väljendub eelkõige soovituste koostamises, kuidas õppeprotsessi kujundada. Uskumatu, et HTM-is ei teata, et õppimise korraldamine, seda toetava õppekeskkonna loomine jpm sõltub eelkõige sellest, mida õpetatakse/õpitakse. Kogu kavandatud ettevõtmist võiks võrrelda katuse panemisega majale, millel pole veel seinu, sarikaid ega vundamentigi.
Kas tõesti ei teata, millises järjestuses midagi teha tuleb? Ja kui HTM-is ja Harnos õppekavu professionaalselt koostada ei osata, las siis teevad koolid ise! Suurepärane tööjaotus ning vastutavad jälle KOV-id ja koolid. Ka uus õpikäsitus on ju koolipraktika tasandil senini avamata.
Mida kõigest sellest arvata?
Järjekordne projekt, mis kasu asemel tõotab kahju. Aga raha jätkub ja uus poliitika ootab heakskiitu. Kas märgatakse, et õppeprotsesside kirjeldused tähendavad suurt hulka soovitusi, mis pole ju kellelegi kohustuslikud. Õppekavade määrused on paraku juriidilise jõuga dokumendid ning koolidele täitmiseks.
Olgu ka minult paar soovitust. Vaja on siiski tunda õppekavateooriat ja -praktikat. Üldhariduskooli tervikliku, õpilastele tähendusliku ning meie kultuuriruumi sobiva õppekava saab luua põhjendatud sisuvalikut, eri tasemel lõimingut ja realistlikke eeldatavaid õpitulemusi sätestades. Loomulikult peab selle juurde käima rakenduskava koos haridusökonoomiliste kalkulatsioonidega.
Igal õppekaval on oma hind. Tuleb kaaluda, mis on Eestis jõukohane kõiki ressursse (raha, aeg, kompetentsed õpetajad) arvestades. Kõike ei saa rahasse ümber panna, ent siiski. Vaatame pisut teisest küljest. Küllap on reklaamitavas projektis raha sellekski, et HTM-ist laialisaadetavate üleskutsete koostajaid eesti keele asjus harida.
Ja lõpetuseks: palusin infot ühelt seda haldavalt inimeselt ja sain teada järgnevat: HTM-is töötab (Tartus ja Tallinnas) ühtekokku 280–290 inimest, Harnos koos piirkondlike Rajaleidjate ja eksamitööde koostajate-parandajatega aga lausa 1132 (põhikoosseisus ca 900), lisaks eelmainitud 260 soovituste väljatöötamiseks. Igat liiki spetsialiste, eksperte ja entusiaste – palgasaajaid on ju palju, poliitkorrektset kaasatust jääb ülegi, aga mida pole, on professionaalselt koostatud ja õpetajat tarbetust tööst vabastav õppekava.
Miks siis ometi? Muresid paistab kogunevat teisigi, kardetavasti on õpetajate puudus uue õppeaasta alguses veelgi suurem, kuid heast tahtest ja aktiivsusest jääb õpetajatööks väheks. Aga kui neist paljudest ametnikest läheks kasvõi pool nt Ida-Virumaale tööle, küllap siis rakenduks ka koalitsioonileping kergemini.
Olgu võrdluseks öeldud sedagi, et minister Ferdinand Eiseni ajal töötas HTM-is 60, PTUI-s 50 ja VÕT-is 60 inimest, kes olid päriselt teadurid, inspektorid ja metoodikud ehk oma ala professionaalid. Ja koole ning õpilasi, keda juhtida ja juhendada, oli rohkem kui praegu. Sapienti sat!
Aituma, Urve Läänemets!
Aga kardan, et Sinu põhjalikku-detailset käsitlust õppekavast ja sellest, miks teda üldse vaja on, ei suuda SISU MÕISTVALT enamus nn haridusinimesi Eestis enam lugeda – nad ei saa teksti semantikast lihtsalt aru…
Sellele mõttele olen saanud viimasel ajal kinnitust just eakatelt (professionaalsetelt) õpetajatelt, kes koolis toimuvat MUREGA jälgivad. Katastroof! – ütles üks väärikas Valgamaa koolijuht – kooliga tegelevad inimesed, kes ISE õpetamist EI TUNNE. Lisan viimasel ajal – meie rahvuse ja kultuuri SURM!
P.S.
Õppekava ja eksamite süsteemi muutmiseks on praegu tõesti kõige EBASOBIVAM AEG … Kuid see oleks taas pikem jutt!
P.P.S. KOLLEEGID!
Arukas inimene (Hm!) ei vaja oma valdkonnas isegi nn uuringuid… Nii on siinsel ÕpLehe elektroonilisel leheküljel küsitlus ÕPETAJATELE, kust selgub, et hetke 237-st vastajast SOOVIKSID üle 70 protsendi samasugust nö pangapraktikat nagu koolijuhid-?!
Milles on küsimus, KOLLEEGID? Kas teile pole siiani selgeks tehtud, et ÕPETAJATÖÖ aluseks (abiks) on vaid hea PEDAGOOGIKA tundmine ja 21. saj.l arengupsühholoogia ning didaktika (koos kognitiivse psühholoogia alusuuringutega) rakendamine igas tunnis? Mis pagana pangandus! Muide, eelnimetatud TEADUSED on palju huvitavamad-keerukamad panga juhtimise teooria(te)st…
Vt lähemalt – “Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme”(2008), “Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis”(2000) jne Asugem ISE end harima! Pärast seda ei suuda “pangandusliku haridusega” koolijuht teid enam mõnitada…
Ja – miks te ei kommenteeri ega võta sõna teile peale surutava pseudoteadusliku JAMA vastu…