Arvustusvõistlus Kapsas: Iirisest Allisoniks
Maailmas on väga palju raamatuid. Kuidas valida, mida lugema hakata? Üks võimalus on lugeda raamatuarvustust ja teha selle põhjal otsus. Et jaguks häid arvustusi ja arvustajaid, kuulutasid Eesti Lastekirjanduse Keskus ja ajakiri Hea Laps läinud aasta sügisel välja raamatuarvustuste kirjutamise võistluse Kapsas. Selle eesmärk oli ärgitada 6.–9. klassi õpilasi raamatuid lugema ja neid siis arvustama. Õpetajate Leht avaldab neli võitnud arvustust.
- Kristel Veske, Tartu Variku Kool, 8. kl, õpetaja Kristel Kevvai
- Arvustusvõistluse Kapsas 1. koht 8.–9. klasside arvestuses
- Sarah Crossan „Iiris“, tõlkinud Kristina Uluots, Varrak 2021
„Iiris“ on Sarah Crossani neljas raamat, mille on eesti keelde tõlkinud Kristina Uluots. Varem on samalt autorilt eesti keeles ilmunud „Kuutõus“ (2020), „Õun ja vihm“ (2018) ja „Üks“ (2017). Neist viimane on võitnud ka ühe maailma tuntuima noortekirjanduse auhinna, Carnegie medali. Sarah Crossani raamatud on ka Eestis mitmel korral tunnustuse saanud, näiteks pälvinud Eesti Lastekaitseliidu hea noorteraamatu tiitli.
Teos on teistest omasugustest noorteromaanidest erinev Sarah Crossanile iseloomulikuks saanud kirjaviisi poolest. Nimelt on peatükid üles ehitatud proosaluulena ning tänu taandridade kasutamisele loovad sõnad vahel lehtedele kujundeid, süvendades veelgi teksti sõnumit. Selline ülesehitus annab loole tempoka ja personaalse varjundi, justkui oleks lugeja Allisoni lähedane sõber.
Lugu on jutustatud teismelise tüdruku vaatepunktist, kes otsustab põgeneda oma vägivaldse isa juurest ja leiab tee dementse vanaproua Marlani. Loo jooksul näeme Allisoni nii Iirise kui ka Juliana, mõlemad on alter ego’d, mis töötavad alguses põgenemisteena Allisoni tõelisest loomusest, samal ajal aidates aga Allisoni enese leidmise teekonnal. Marla silmis ei ole olemas Allisoni, on vaid Iiris, kelleks ta Allisoni nende esimesel kohtumisel kutsub. Iseennast kaotanud ja peavarju vajav Allison läheb ideega, et temast võiks saada Iiris, otsekohe kaasa. „Mulle meeldib mõte olla magus ja kõva, tüdruk, kelle nimi on inimestele suurepärane. Tüdruk, kes võib su hambad murda.“
Iirisena Marla juurde varjunud, saab Allison õige pea teada sellest, kuidas Marla poeg oma ema kohtleb. Poja käitumine meenutab Allisonile tema enda isa, kes oli nii füüsiliselt kui verbaalselt vägivaldne. Marlat koheldakse tema haiguse tõttu nii, nagu poleks tegu inimesega, kellel on omad mõtted ja tunded.
Raamat käsitleb vägivalda noore tüdruku perspektiivist, tuues lisaks vihale isa vastu välja ka Allisonis tekkinud süütunde ja soovi näha isa paremana, olenemata ta vägivaldsest ja võõristavast iseloomust. Allison üritab nii mõnigi kord leida põhjendust isa käitumisele minevikus, süüdistades hoopis ennast ja mõeldes ka oma ema surmale. Tungiv soov saada seletusi isa käitumisele kummitab Allisoni terve loo vältel. Tänu sarnastele kogemustele tekib Allisoni ja Marla vahel mõistmine ja ebaharilik sõprusside. Tegu on raamatuga, mis käsitleb vägivalda ja iseseisvumist ilma vaheseinteta, tuues esile ja rõhutades ohvrite tõelisi tundeid ning sisemist võitlust iseseisvumise ja vangistuse vahel. Väljakasvamine Iirise rollist ei ole Allisoni jaoks sugugi lihtne, aga tänu sõprusele Marlaga ja kodust lahkumisele on see siiski võimalik. Lehtede vahel on peidus veel palju mõtteainet teistegi probleemide ja küsimuste kohta, millega Allison ja Marla vastamisi peavad seisma. Loos on igal juhul midagi kõigile, kes seda lugeda otsustavad.
Ausus ja otsekohesus on vaid üks raamatu mitmest heast küljest, kuid nagu igal lool, on ka sellel oma nõrkused. Lõpp saabus minu jaoks äkitselt ja jättis liialt kiirustatud mulje. Kuigi Allisoni kasvamist sai jälgida läbi terve raamatu, ei jäetud lõpus aega, et lugeja saaks tutvuda ka iseseisvunud Allisoniga, keda me loo arenedes ootama hakkasime.
Loe ka: