Et luulerikkused ainult raamatukaante vahele ei jääks … 

2. juuni 2023 Jaanika Palm Eesti Lastekirjanduse Keskus - Kommenteeri artiklit
Jaanika Palm. Foto: Piia Ruber

Võttes appi Eesti Lastekirjanduse Keskuse aastanimestikud ja statistika, näeme, et keskmiselt ilmub aastas saja proosateose kõrval 15 luuleraamatu esmatrükki. Kui siia lisada kordusväljaanded ja segakogumikud, mis sisaldavad luulele lisaks ka proosapalu, võime rääkida aasta lõikes poelettidele jõudvast veerandsajast lasteluulet sisaldavast raamatust. Millised need raamatud on, kes on nende autorid, kellele ja millest luuletajad kirjutavad? Kas meie praegusel lasteluulel on oma lugejatele midagi öelda?

Kordustrükid ja valikkogumikud

Ilmuvad lasteluuleraamatud saab jagada kolme suurde rühma: klassika kordustrükid, koondväljaanded ning esmatrükid, mille võib omakorda liigitada luulekogudeks ja värsslugudeks. Pidevalt ilmuvad klassika kordustrükid näitavad meie lasteluuleklassika jätkuvat elujõulisust. Rõõmu teeb, et vanad eksemplarid on ära loetud, kuid nõudluse kahanemist pole märgata. Hea näide on mullu ilmunud Julius Oro „Hiir rätsepaks“ (2022) ja mõni aasta tagasi taas trükitud „Upa, upa, oalilli“ (2018), mille autor on Karl Eduard Sööt, üks meie lasteluule märgilisemaid autoreid, kelle järgi ka alates 1988. aastast välja antav lasteluulepreemia nime on saanud. 

Rohkesti avaldatakse taas ka värsslugusid, mis on meie kultuurimälusse sügavalt juurdunud. Üks enim taastrükituid neist on Ado Piirikivi „Viisk, põis ja õlekõrs“ (2021), eesti lastekirjanduse üks kurvemaid teoseid, mille kõik peategelased õnnetul kombel hukka saavad. 1985. aastal esmailmunud Eno Raua „Nääripäkapikk“ (2021) ja Ellen Niidu „Suur maalritöö“ (2020) said ka juba mitmenda kordustrüki. Kui kõigi eelmainitute puhul on valitud väljaandmine omaaegsel kujul, siis aeg-ajalt teoseid ka nüüdisajastatakse uute illustratsioonidega. Nii on juhtunud näiteks Leelo Tungla papiraamatuga „Sul on teha mehetöö“ (2022, ill Grete Alt) ja Ellen Niidu „Rongisõiduga“ (2022, ill Regina Lukk-Toompere).

Rõõmustavalt levinud viis meie lasteluuletajate loomingut mõtestada on tuntud autorite koond- ja valikkogude väljaandmine. Sellised teosed pakuvad kasutajaile head võimalust ühe luuletaja loomingu paremikust kiiresti ülevaade saada või siis hoopis tema loomingusse põhjalikumalt süveneda. Viimasel kümnendil on koondkogumikud ilmunud näiteks Ellen Niidu („Taeva võti“, 2012; „ Mänguvesi“, 2013), Eno Raua („Luige huige“, 2016), Olivia Saare („Päike süles“, 2016), Paul-Eerik Rummo („Tihane tõstab tiibu“, 2017), Ott Arderi („Elu täis on muinasjuttu“, 2021), Heiki Vilepi („Päike põues“, 2019) jmt loomingust.

Esmatrükkide kirev maailm

Praegu kirjutab (ja avaldab) lasteluulet väga kirev seltskond. Rohkelt leidub küll harrastusluuletajaid, kes enda värsse ise välja annavad, kuid professionaalsete lasteluuletajate seaski on väga erinevas vanuses, elukogemuse ja luuletunnetusega autoreid, kellest igaühel on meie lasteluule mitmekesistamiseks anda oma panus. 

Vanema põlvkonna lasteluuletajatest on jätkuvalt heas vormis hiljuti 90. sünnipäeva tähistanud Olivia Saar, kelle viimastel aastatel ilmunud kogud („Koolijütsi koolimüts“, 2021; „Pääsuke ja päike“, 2020; „Tähed on taevatuled“, 2019) pakuvad lugejaile elutarka ja südamlikku pilku maailmale. Leelo Tungal, kelle luuleraamatuid alati oodatakse, on sama särtsakas, sõna- ja maailmatundlik kui varasematel aastatel. Kui tema viimased luulekogud („Halloo!“, 2017; „Jõulud tulgu!“, 2022) ning värsslugu „Kas printsess peseb käsi?“ (2020) on saanud inspiratsiooni peamiselt ühiskonnas toimuvatest muutustest, siis hiljuti ilmunud „Lasteaia liivakast“ (2023) püüab lahendada klassikalist liivakastist kaotsi mineva liiva juhtumit. Nii luuletusi kui värsslugusid kannab lapselähedane maailmanägemisviis, armsus ja lihtsus ning üllatav ja vaimukas lõpplahendus.

Üksjagu kogenud ja järjepidevalt avaldanud luuletajatest on viljakaimad Aidi Vallik ja Ilmar Trull. Aidi Valliku luule on soe ja südamlik, fantaasiaküllane ja last toetav. Tema viimaste aastate kogumikud on olnud pühendatud mingile teemale, olgu selleks siis unele suigutamine („Unelauluraamat“, 2020), ühe tänava eriskummalised elanikud („Meie tänavas“, 2022) või loodusnõia väljakutseid pakkuv elu („Tädi Klaara maja“, 2022).

Ilmar Trullilt on alates 2005. aastast ilmunud pea igal aastal mõni uus kogu („Pori kärbes ja tori hobu“, 2019; „Kala ei lärma“, 2020; „Pakirobot rügab“, 2022). Vaatamata produktiivsusele on Trulli luule jätkuvalt ajakajaline, kohati ühiskonnakriitiline, lõbus ja värvikas. Tema hoolikalt rütmi ja riimi seatud värsse iseloomustab sõnamängulisus ja üllatusefekt. Seetõttu naudivad tema luulet ka need, kes poeetilisusest väga ei hooli. Arvake kasvõi ära, millest räägib luuletus „3,14soni kammimine“ (kogust K“ala ei lärma“):

Peab 3,14sonil olema pirakas kamm

ja 3,14soni kammijal jõletu ramm,

sest 3,14soni kammil on tihedad 3,14d,

kuid karmid on 3,14soni karvad.

Nii 3,14sonit kammides tulla võib riid.

Need juhtumid ei ole harvad.

„Nüüd mulle 3,14sab!“ öelda võib 3,14son.

Viisakalt ütleb. Nii tema viis on.

Kuid sõna kuulata oleks küll tark,

ole sa 3,14ber või3,14lupart.

Kui kingaraamatute („King nr 39“, „King nr 40“ jne) kirjutamise kõrvalt aega jääb, siis rõõmustab oma lugejaid mõne luuleraamatuga ka Jaanus Vaiksoo. Kogumikku „Kolm sügist“ (2017) iseloomustab Vaiksoole omane soe huumor, aga ka mõtlikkus ja üldisemate eluprobleemide käsitlemine lapsele lähedases vormis, kusjuures erilist tähelepanu on pööratud poistele. Omaette fenomen on ka ühel Vaiksoo luuletusel baseeruv leporelloraamat „Laul Eestimaast“. 

Luulepildi elavdajad

Meie viimase aja lasteluulepilti on olulisel määral elavdanud eelnevalt lastekirjanduse teistes valdkondades tegutsenud (Anti Saar, Indrek Koff) ja varem peamiselt täiskasvanutele kirjutanud (Maarja Kangro, Jürgen Rooste) autorid, kes nüüd end ka lasteluules proovile on pannud. Tõlkijalt ja prosaistilt Anti Saarelt on praeguseks ilmunud kaks värsslugu: „Suur koogitegu“ (2020), mis käsitleb pisut ülekäte läinud pannkoogivalmistamist, ja „Õudne lugu“ (2022), mis mõtiskleb selle üle, kuidas sarnane kasvatus võib siiski täiesti erinevate tulemusteni viia. Saare luule teeb köitvaks tema ülevoolav fantaasia, humoorikas maailmanägemisviis ja luuletehniline viimistletus. Ka Indrek Koffi värssjutt „Kuhu lapsed said?“ (2021) vaatleb kasvatusküsimusi ja rõhutab üleliigse keelamise-käskimise varjukülgi. Kõik need lood on edukalt lastega lavastatavad ning pakuvad rohkelt luulelusti väga erinevas vanuses lugejatele.

Varem peamiselt täiskasvanuile kirjutanud Maarja Kangro ja Jürgen Rooste esindavad lasteluule mässulisemat poolt. Kui Jürgen Rooste „Kollilood“ (2020) sisaldab peamiselt meie mail üliharuldast kõhedusluulet, mis on vaimukas ja kaasakiskuv, siis Maarja Kangro kogu „Ulguv rula“ (2022) trump on nüüdiselu vaatlemine (enese)iroonilises võtmes. 

Kellele meie luuletajad loovad?

Andes endale küll aru, et ilukirjandusteose adressaat pole üksüheselt määratletav, võib väita, et peamiselt kirjutavad meie luuletajad algklassilastele, seevastu mudilastele ja teismelistele suunatud luuleraamatuid ilmub mõnevõrra vähem. Samas aga tuleb tõdeda, et paljud tänased luuleraamatud suudavad lisaks peamisele adressaadile köita ka teisi vanusegruppe ning pakkuda neilegi mõtlemisainet ja luulerõõmu.

Need aga, kel ebapiisav keeleoskus takistab lasteluuletuste lugemist eesti keeles, võiksid kätte võtta kogumiku „Siilid ja pingviinid“, mis sisaldab Jaanus Vaiksoo, Hando Runneli, Ilmar Trulli, Ellen Niidu, Leelo Tungla jt loomingut ning pakub abiks rööpteksti ka inglise (2014), vene (2016) või ukraina (2019) keeles. 

Nii võibki kokkuvõttes öelda, et meie lasteluulepilt on mitmekesine ja kirev ning võimaldab noortel luulesõpradel põnevaid elamusi saada. Oma lemmiku võib sest mitmekesisusest leida nii üldfilosoofilisemate teemade üle mõtiskleja, poeetilisema stiili austaja kui ka laps või noor, kellele meeldib nali ja huumor, leidlik sõnakasutus ja rikkalik fantaasia. Et need luulerikkused aga ainult raamatukaante vahele ei jääks, on lastel vaja vanemaid ja õpetajaid, kes neil seda maailma avastada aitavad ning näitavad, et luule oma väljapeetud sõnastuses, rütmis-riimis ja lühikeses vormis on suurepärane võimalus õppida tundma maailma ja iseennast seal sees.

Foto: Tuulike Kivestu-Rotella

Kuidas kasvatada lapsest luulepõlgurit

  • Ütle, et lasteluulet pole mõtet lugeda, sest ainult täiskasvanuile kirjutatud poeesia on väärtuslik.
  • Anna lapsele võimalikult vara teada, et luulet on võimalik mõista vaid ühel kindlal viisil.
  • Paranda ja kommenteeri lugemisvigu igal võimalikul viisil, kui laps sulle luuletust ette loeb.
  • Maini, et luuletust üle ühe korra lugeda on ajaraisk. 
  • Ainus mõistlik viis luuletusi tutvustada on need pähe õppida.
  • Ära unusta öelda, et õiges luuletuses on põhiline riim ja rütm, ilma nende korrapärata pole ka luuletust.
  • Nõua kindla lehekülgede arvuga teoste lugemist. Parem veel, kui need leheküljed oleksid tihedalt-tihedalt teksti täis.
  • Rõhuta igal võimalusel, et luule on suur ja tähtis ning kõlbab ettekandmiseks vaid pateetiliselt ja pühalikult.
  • Alusta lapsele luule tutvustamist aegadetagustest klassikutest, sest mis need tänapäeva luuletajad ka teavad.
  • Ära luba luuletust lugedes lapsel luua seoseid laulutekstide, igapäevaelu jms argisega, sest luule kuulub pidupäevade ja aktuste juurde.


Karl Eduard Söödi lasteluulepreemia laureaadid 2012–2022

  • Anti Saar „Õudne lugu“ (2022). Illustreerinud Vivianna Maria Stanislavska.
  • Indrek Koff „Kuhu lapsed said?“ (2021). Illustreerinud Elina Sildre.
  • Anti Saar „Suur koogitegu“ (2020). Illustreerinud Priit, Olga ja Märt Rudolf Pärn.
  • Olivia Saar „Tähed on taevatuled“ (2019). Illustreerinud Ülle Meister.
  • Ilmar Trull „Metsa toodi kuuseke“ (2018). Autori illustratsioonid.
  • Milvi Panga „Mesikäpa esikäpad“ (2017). Illustreerinud Mare Hunt.
  • Aidi Vallik „Imelised inimesed“ (2016). Illustreerinud Ott Vallik.
  • Lehte Hainsalu „Kolm leopardikutsut“ (2015). Illustreerinud Lea Malin.
  • Contra „Kõik on kõige targemad“ (2014) Illustreerinud Ulla Saar.
  • Urve Tinnuri „Laisk nõudepesumasin“ (2013) Illustreerinud Kaie Lilleorg.
  • Ilmar Trull „Tuvi jalutab“ (2012). Autori illustratsioonid.


Statistikat

  • 2022. a esmatrükke 132, neist 17 luuleraamatud.
  • 2021. a esmatrükke 127, neist kuus luuleraamatud.
  • 2020. a esmatrükke 137, neist 27 luuleraamatud.
  • 2019. a esmatrükke 126, neist 13 luuleraamatud.
  • 2018 .a esmatrükke 118, neist 13 luuleraamatud.
  • 2017. a esmatrükke 111, neist 16 luuleraamatud.
  • 2016. a: esmatrükke 114, neist 13 luuleraamatud.
  • 2015. a esmatrükke 106, neist 17 luuleraamatud.
  • 2014. a esmatrükke 106, neist 16 luuleraamatud.
  • 2013. a esmatrükke 102, neist 11 luuleraamatud.
  • 2012. a esmatrükke 78, neist 11 luuleraamatud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!