KAHEKÕNE. Erakoolide mured puudutavad kogu koolivõrku

Eesti Eraüldhariduskoolide Ühendus saatis sel õppeaastal Haridus- ja Teadusministeeriumile juba teise pöördumise, mida ajendas kulude kiirest kasvust järjest keerulisemaks muutuv majanduslik olukord. Kerge pole ju kellelgi, aga mis teeb erakoolide elu eriti raskeks? Põhjusi selgitavad Eesti Eraüldhariduskoolide Ühenduse esimees, Audentese erakooli direktor Ahto Orav ja Kuressaares tegutseva kuueklassilise Luce Kooli direktor Tiia Leppik.

Ahto Orav: Esimese kirja saatsime juba sügisel ja esimest korda kohtusimegi ministeeriumi esindajatega aasta lõpus ära. Vahepeal on nii hariduses kui ministeeriumis toimunud aga mitmeid muutusi ja soov on diskussiooni jätkata.

Riiklik rahastamine on kalendriaastapõhine, mistõttu tehakse ka haridustoetuste jm muudatused jaanuarist. Kui kohalikud omavalitsused töötavad oma eelarvega samas rütmis riigiga ja saavad koolipidajana tegevust vastavalt planeerida, siis erakoolide jaoks on olukord keerulisem. Seaduse järgi ei saa õppeaasta keskel õppemaksu muuta ja kui kulude struktuuris toimuvad drastilised muudatused (nt kommunaalkulude, õpetajate palga alammäärade järsk kasv), jäävad erakoolid pea pooleks aastaks keerulisse olukorda.

Suurematel koolidel, nagu Audentes, RAM, TERA on eri tegevusvaldkondi ja nende vahel saab pisut laveerida, aga väiksematel koolidel selleks võimalusi pole. Ühtlasi paneb piirid erakooliseadusega seatud õppemaksulagi, mistõttu tekibki nokk-kinni-saba-lahti-olukord. 

See aasta on olnud erakordne ka põhjusel, et meile tööle kandideerinud õpetajate sõnul maksavad kohaliku omavalitsuse koolid neile juba praegu oluliselt rohkem palka kui varem. Loomulikult on KOV-il õigus oma eelarvest koolidele lisaraha anda, aga pikemas plaanis tekib ülekuumenemisefekt, mis mõjutab kõiki.

See ei ole ju mõne üksiku kooli, vaid laiemalt koolivõrgu küsimus: mis saab pikemas plaanis?

Kohalik omavalitsus koolipidajana saab kriitilise olukorraga silmitsi seistes oma eelarve raames teha otsuseid ja suunata raha ühest allikast teise. Erakoolipidajal peale õppemaksu täiendavaid allikaid ei ole.

Tiia Leppik: Erakoolide traditsioon on pikk ja see näitab, et nad on leidnud Eesti hariduses oma kindla koha. On mõistetav, et väikse Eesti hariduse eelarve ei ole põhjatu. Kui aga vanemad on nõus toetama oma lapse haridust, aitavad nad hariduspilti mitmekesisena hoida ja tulevad pool sammu riigile vastu sellega, et panustavad rohkem kui teised lapsevanemad. 

Tihti on erakoolid väga uuendusmeelsed, rakendavad uusi õppemeetodeid, loovad nüüdisaegset õpikäsitust toetava õpikeskkonna. Nad on sammuke või kaks teistest tänapäevasemad, sest saavad muutustele kiiremini reageerida, nende käsuahel koolipidajaga on lühem. Palju käiakse erakoolidelt õppimas häid õpikogemusi!

Erakool on sama vajalik kui väikesed maakoolid, riigikoolid, ametikoolid. Meil on lihtsalt pidaja teine ja on mõned seadused, mis meid piiravad või on omavahel vastuolus. Seepärast peamegi leidma kiireid lahendusi, et olla veel paindlikumad.

Oleme haridusministeeriumi põhjaliku järelevalve all, sest meil on alguses tähtajalised load. Kui tahame järgmise kooliastme luua, peame taas läbima riikliku järelevalve, kus vaadatakse iga seaduse lõike järgi, kuidas me tingimustele vastame. Samas seab see piire uuemate meetodite rakendamisel. Mõni aasta tagasi arutasime koos ministeeriumiga pikalt, kuidas lõimingu seadusse mahutame, sest seadus näeb ette ainepõhist päeviku täitmist. Samas andis see tõuke töötada välja Luce e-päevik. Oleme pidanud ise lahendusi leidma.

Meie koolis on 56 õpilast. Me ei suuda üksinda kõike.

Kuidas teie Audenteses keerulised majandusolukorrad lahendate, kui tulevad suured muutused? Väikesematel koolidel palju häid variante ei ole.

Ahto Orav: Meid aitab see, et meil on tugev koolipidaja nii juhatuse, nõukogu kui omanike näol. Omanik on aidatud meid laenu või toetusega rasketest aegadest üle. Meil on pidada neli kooli ja mitu spordiasutust. Kuna nad on hooajaliselt oma rahavoogudega pisut erinevas tsüklis, saame sisemiselt asju paindlikumalt korraldada.

Konks on selles, et tuleb leida kompromiss kvaliteedi ja tegeliku vajaduse vahel. 

Erakool on olemasolevale koolivõrgule loodud tasuline alternatiiv, mida mingil huvigrupil on mingil põhjusel vaja (nt Waldorfi, kristlikud koolid jne) ning mida riigi või kohaliku omavalitsuse süsteemis ei ole mõistlik või otstarbekas pakkuda. Erinevate vajaduste ja ootuste tõttu on erakoolides õppivate laste arv kasvanud ja seepärast on suurenenud ka riigieelarvest eraüldhariduskooli pidajatele antud haridustoetuse summa. Riigi poolt vaadates kulud justkui kasvavad, aga jäetakse arvestamata, et tegelikult kaasatakse sellega koolivõrku suur hulk lastevanemate raha ja ühtlasi hoitakse kulu kokku kohalikus koolivõrgus. Kui näiteks Tartus või Pärnus peaksid erakoolid uksed kinni panema, ei oleks kohalik omavalitsus arvatavasti võimeline neid õpilasi kuhugi paigutama. Seega, kui KOV on oma koolivõrgu optimeerinud, on erakoolid lastevanemate täiendava rahalise panustamisega nii tema kui riigi jaoks kasulikud. 

Tiia Leppik: Olen siin majas 23 aastat pidanud ka eralasteaeda. Kohalik omavalitsus on toetanud algusest peale. Aga toetus ei ole aastaid olnud sama suur kui see, mida makstakse munitsipaallasteaedade pearahaks. Rääkimata investeeringutest, mis omavalitsus on saanud jätta tegemata. Kuressaare linn on remontinud oma lasteaiad, aga hoidnud kokku enam kui 60 lapse pealt, kes on meie eralasteaias, samuti teise eralasteaia arvelt. Olukord, kus eralasteaed aitab katta puudu olevaid lasteaiakohti, on kestnud aastaid.

Meie erakool tegutseb kuuendat aastat. Nii väikest kooli Kuressaares ei olnud, kõige väiksemas oli üle 300 lapse. 

Ma nimetan väikseid koole disainkoolideks. Vanemad on nõus selle disaini eest maksma. Aga meil peaks olema võimalus arvestada seaduse paindlikkust ja arvesse võiks võtta piirkondlikku eripära. Õpetajate või tugispetsialistide puuduse puhul tuleks vaadata, et alustav kool pole jõudnud veel areneda nii kaugele, et kõigil oleks nõuetele vastav kvalifikatsioon. Kui ikka üle riigi neid spetsialiste ei jagu, võiks vähemalt õppiva õpetaja lugeda kvalifikatsioonile vastavaks. Teema on erakoolidele väga oluline, sest kui meil jääb ükski ettekirjutus täitmata, siis tegevuskulu toetust ei saa. Eriti keeruline on ellu jääda alustavatel koolidel.

Ahto Orav: Kui õpetaja õpib ülikoolis pedagoogikat, võiks kvalifikatsiooni ja kutse hindamisel teha nagu koolitusloaga, mis antakse tähtajaliselt või tingimustega. Näiteks kui õpetaja pole tähtajaks kooli lõpetatud või kutset omandanud, siis tema kvalifikatsioon ei kehti. 

Oleme eraõigusliku ühinguna tegutsedes kiiremad, paindlikumad, otsustusahelad on lühemad, bürokraatiat on vähem. Eraalgatuslikku haridusinnovatsiooni võiks soodustada ja parimaid kogemusi ära kasutada. 

Tiia Leppik: Haridusministeeriumiga on viimastel aastatel olnud päris hea koostöö mitmesuguste teemade lahendamisel. Lõimingu teema puhul saime konstruktiivset tagasisidet, kuidas lahendada valupunkte, kui seadus ütleb, et kõik tuleb must valgel kirja panna, aga õpetaja tööaega arvestades ei ole mõistlik pärast ainete lõimimist neid dokumentatsiooni jaoks uuesti üksteisest eraldada. 

Kui Haridus- ja Teadusministeerium tuli uuesti meie kooli järelevalvet tegema, siis saime tagasisidet, et just ühe meie õpetaja näide viis lõpuks määruse sisulise osa muutmiseni. Siiski vajab erasektor natuke kiiremaid paindlikke lahendusi.

Ahto Orav: Viimastel aastatel on ministeeriumis toimunud palju nihkeid õiges suunas, eelkõige kaalutlusõiguse osas (nt välishindamine). On ju kõigile teada, et PGS-i ja erakooliseaduse mõned rakendusaktid on mitmes punktis omavahel vastuolus. Sellisel juhul tulebki lähtuda eesmärgipärasest põhimõttest, mitte paragrahvist või punktist. 

Erakoolide üks ettepanek ongi käsitleda kvalifikatsioone paindlikult − lähtuda eelkõige isikuomadustest ja võimetest, mitte paberitest. Vastasel korral voolavad koolid tühjaks, sest ega ainuüksi kvalifikatsioon ja paber õpeta. Koolis saab töötada eelkõige inimene, kes ainult ei tea palju, vaid oskab teadmisi ka edasi anda ja noori arendada. Selliste inimeste hoidmine koolisüsteemis on praegu võtmeküsimus.

Tiia Leppik: Jah, õpetajakoolitus on omaette pikem teema. Aga võiks olla ka võimalus saada õpetajakvalifikatsioon mõnel lihtsamal viisil, pikkade kursustega või arvestades varasemat töökogemust. Magistrikraadiga õpetajate ootamine koolist on liiga pikk aeg.

Ahto Orav: Näiteks algaja juhi laseme liiklusesse, teades, et tema oskuste, vilumuse ja kogemuse puudus võib halvimal juhul maksma minna elusid, aga n-ö kvalifikatsioonita õpetajat kardame koolis lastega kokku lasta – äkki tapab ära! See ei ole ju nii. Mitte midagi hullu ei juhtu, kui professionaalne tugisüsteem on koolis õpetajat toetamas.

Kui liikluses võib vahtralehega sõita ja pärast kõigi nõuete täitmist saada päris load, võiks palju vähem riskantses olukorras õpetajate puhul olla nii, et mingi perioodi õpetab ta nii-öelda vahtralehega (näiteks hariduse omandamise ajal), kohustusliku mentori olemasolul. Kui aeg on täis ja paber käes, loetakse ka kvalifikatsiooninõuded täidetuks. 

Häid õpetajad on kogu haridussüsteemis juba tuhandeid puudu, seega ei ole meil muud valikut kui mõtestada raamid ümber.

Niigi väheste heade õpetajate ja tugispetsialistide üleostmine koolide vahel ei ole lahendus, summa ei olene liidetavate järjekorrast.  

Me ei peaks hirmunult kontrollima ka seda, kas koolid ikka ajavad ainekavas näpuga järge ja ega tunnijaotusplaanis ole kogemata ühtegi tundi üle. Erakoolide arvates on selline aeg ammu ümber.

Oleme jõudnud olukorda, kus õpitakse igal ajal ja eri moel juba teisest eluaastast.

Seega ei pea lapsed istuma enam kellast kellani tunnis ja õppetöö ei pea toimuma järjest kindlal ajavahemikul. (Era)koolide püüdlustest ja vanemate ootustest lähtudes võiks olla palju paindlikum, head näited on siin kogupäevakooli ja lõimitud õppe mudel.

Meid ümbritseva keskkonna tõttu õpitakse juba ammu kihtide kaupa, vertikaaltorudes ainete õpetamine ei rahulda enam tänapäeva vajadusi. Muutust saab ellu rakendada aga paindlikkuse ja vabaduse kaudu. Usaldagem oma õpetajaid!

Peaksime rohkem lähtuma sellest, mida ühiskond vajab ja ootab ning milliseks eluks peame lapsi ette valmistama. Vaadakem kas või ChatGPT-ga seotut. 

Peame muutustele reageerima kohe, mitte kümne aasta pärast! Väidetavalt ei olnud täna maailmas kümmet kõige mõjukamat ametit aastal 2004 veel olemaski! 

Kui seadusandlik ruum, koolivõrk tervikuna vajab muutusteks aega, siis erakoolid on võimelised operatiivselt ja innovaatiliselt reageerima. Seda oleks mõistlik ära kasutada ja soodustada haridusinnovatsiooni teket.

14. juunil kohtub eraüldhariduskoolide ühendus probleemide arutamiseks HTM-i esindajatega.