Kas jätkame valetamist?
Vabariigi Valitsus kiitis heaks määruse „Põhikooli ja gümnaasiumi lõputunnistuse ning riigieksamitunnistuse statuut ja vormid“ muudatuse, mille kohaselt ei märgita tunnistusele põhikooli lõpueksami hinnet, vaid eksami sooritustulemus protsentidena ehk punktidena sajast võimalikust.
Kõik oleks hästi, kui tunnistusele tuleks märkida põhieksami tulemus protsentides ja mingit libaeksamit, mida armastatakse nimetada järeleksamiks, ei tuleks sooritada. Tõsi, lisaks põhieksamile peab olema ka riiklikult korraldatud lisaeksam (analoogiliselt gümnaasiumi riigieksamiga), sest õpilane võib eksamipäeval olla haige, võistlustel vms. Tegemist ei ole koolieksamiga, vaid kindlal kuupäeval toimuva eksamiga, kus on kõikide õpilaste jaoks samad ülesanded nagu põhieksamilgi. Sellest see määrus vaikib, ilmselt midagi sellist ei olnudki plaanis.
50% künnis – kas poliitiline tahe?
Eelmisel kevadel liikus ringi mõningate aktiivsete matemaatikaõpetajate koostatud kiri, milles kirjeldati kõiki õudusi, mis meid ees ootab, kui künnis kaotada. Üleilmset veeuputust ja võipätakate rünnakut siiski ette ei nähtud. Sisu selles kirjas puudus, emotsioone oli küllaga.
Miks jääb 50 protsendi piir? Vastuse annab sellele endine haridusminister Tõnis Lukas: „Enese kokkuvõtmise oskus on eluks vajalik ja seega kasulik õpilasele, andes võimaluse ka õpitu kinnistamiseks. Ka annab eksam ühiskonnale informatsiooni õppetasemest meie koolides.“
Kas sellele saab vastu vaielda? Muidugi tahame teada, mis toimub koolides, ja enese kokkuvõtmise ehk mobiliseerimise oskus on elus hädavajalik. Aga on üks suur küsitavus: kui põhikoolilõpetajate taseme kohta soovib riik infot, siis gümnaasiumi lõpetamisel on käega löödud – ühepunktine künnis ei sunni pingutama ja saadud kokkuvõtlik info vaevalt mingit tõest pilti koolide tasemest annab.
Oleme loonud kummalise olukorra: põhikoolilõpetajale esitatavad nõudmised on võrreldes gümnaasiumiga oluliselt karmimad. Samas on põhihariduse omandamine kohustuslik ja gümnaasiumis õppimine vabatahtlik. Kas siin ei ole vastuolu?
Eelmisel õppeaastal ei olnud põhikooli lõpueksamid seotud kooli lõpetamisega ja nii peabki olema. Eksamite tulemused märgitakse tunnistusele ja sellega tuleb edasi elada. Head tulemused võimaldavad jätkata õpinguid gümnaasiumis, keskpärase või kehva resultaadi korral tuleb leida edasi õppimiseks alternatiivsed võimalused. Ma ei pea mõistlikuks seda, et lastevanemad suruvad jõuga gümnaasiumisse lapsed, kellel puuduvad vajalikud õpioskused ja tõsine soov õppida, võimetest rääkimata.
Selline gümnaasiumis tiksumine mõjub rusuvalt nii noorukile kui ka õpetajatele. Karmilt öeldud, kuid teisiti ei saa.
Mis on järeleksami mõte?
Kui see, et 99,9% põhikoolilõpetajatest saaks mingi ime läbi künnist ületava tulemuse, siis nii tulebki öelda. Juku sai eksamil 6% maksimumist ja järeleksamil on tema tulemus 52%. Jukule tuleks orden anda, kolme päevaga tegi endale selgeks selle, milleks teistel kulus üheksa aastat.
Ausam oleks aineõpetaja, kes sellist tsirkust korraldab, ametist vabastada, sest ta petab riiki, lapsevanemat ja ka last. Jukut ilmselt kõige vähem, sest lapsed ju teavad, et järeleksamil saab ikka kolme kätte, alati on nii olnud.
Mõni aus õpetaja, kes sellist jälkust pole nõus kaasa tegema, võib sattuda surve alla. Kuidas siis nii, et meie kooli lapsed ei saa vähemalt „rahuldavat“, kõik teised saavad. Lihtsam on siis käega lüüa ja 52% ära kirjutada. Kas nii peabki olema, et riik, millest me hoolime ja mida hoiame, sunnib meid petma ja tulemusi ilustama (loe: võltsima)?
Mõningates Tallinna koolides …
7. juunil toimunud matemaatikaeksamist räägitakse veel kaua. Eksamitöö oli viimaste aastate lihtsamaid, seda minu hinnangul. Ülesannete järjekord võinuks olla teine – lihtsamad ülesanded enne ning pikema teksti ja rohkete arvutustega ülesanded lõpupoole.
Väga mitme halva asjaolu kokkulangemisel juhtus nii, et mõnes koolis ei saanud pooled õpilased 50% künnise ületamisega hakkama. Jutt on seni käinud paarist Tallinna koolist, kuid HTM-il on täielik info eksamitulemuste kohta ja ministeerium võib anda infot, kui palju oli üle Eesti neid koole, kus ebaõnnestujaid oli 50% või enam.
Neid on kindlasti rohkem kui kolm ajakirjanduses esile tõstetud Tallinna kooli. Kas see aasta on erandlik? Vaatame varasemate aastate statistikat (kui suur osa õpilastest ei saanud eksamit tehtud, andmed valimi põhjal).
2014. a – 26%; 2015. a – 26,6%; 2016. a – 13,6%; 2017. a – 10,9%; 2018. a – 19,9%; 2019. a – 11,5%.
2020. aastal pandeemia ja ulaõppe tõttu eksamit ei tehtud ning kahel järgneval aastal (2021 ja 2022) fikseeriti tulemus protsentides. 2021. a oli alla 50% tulemus 40,6% õpilastest ja 2022. aastal 35,4%.
Hoopis kõnekam on aga pilt, kus kujutatud 2018. a, 2019. a ja 2021. a eksamitulemusi. Mis on pildil valesti? (allikas: Harno veebileht).
Järeldused teeb igaüks ise – selge on see, et varasemate aastate ilusad protsendid on saadud tänu eksamitulemuste ilustamisele ja tööde parandajad on teinud fantastilist tööd – leidnud eksamitööst just nii palju õigeid lahendusi kui kolme väljakirjutamiseks vaja. Sama on näha hinde neli ja viis juures.
Vapustavad kommentaarid
12. juuni „Aktuaalses kaameras“ võeti põhikooli lõpueksami teema üles. Mind vapustas (on see veel üldse võimalik?) avaldus, milles kaheldi, kas matemaatikaeksamil on üldse valemite teadmine vajalik. Hädad saavat alguse sellest, et õpikäsitus on muutunud, aga eksamite koostajad ei arvesta sellega. Kas matemaatikaülesandeid saab lahendada valemeid teadmata? Kas põhikoolilõpetaja ei peagi enam midagi peast teadma?
Tapeedi või parketi panemisel mul tõesti trapetsi valemit vaja ei ole (oli üks naljakas sellelaadne avaldus eespool viidatud saates), kuid ristkülikuta hakkama siiski ei saa. Missugune on see õpikäsitus, mille puhul ei peagi põhikoolilõpetajal püsivaid teadmisi ja oskusi olema, kõike saab netist otsida? Kui tarkuseallika aku saab tühjaks, ei teagi laps enam, et ühes tunnis on neli veerandtundi. Tõstame kilbile pinnapealsuse, lodevuse ja minnalaskmise ning näitame siis näpuga eksamitöö koostajate suunas. Alatu, kas pole?
Mõned küsimused haridus- ja teadusministrile
Saates andis intervjuu minister Kallas, kes leidis, et künnis peab olema. Ilma selleta ei saa kuidagi.
Kuidas selgitada lihtsalt ja arusaadavalt siis seda, et gümnaasiumi riigieksamitel künnist sisuliselt ei ole? Põhikoolihariduse peavad saama kõik, et jätkata õpinguid gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Gümnasistide koolitamiseks kulub maksumaksja raha rohkesti ja meid eriti ei huvitagi, missuguste tulemustega kool lõpetatakse. Kas see on normaalne? Pakun välja oma lahenduse – põhikooli lõpus ei ole künnist, kuid see on gümnaasiumi lõpus, ja mitte 1% juures, vaid oluliselt kõrgemal.
Loodan, et minister ei mõelnud tõsiselt seda, et kui gümnaasiumikatsed sooritatud, siis ongi kõik korras: laps on tõestanud, et oskab vajalikul määral matemaatikat, ning eksamit enam vaja ei ole, tekitab ainult stressi. Miks see tark laps siis vahepeal lolliks läheb ja lihtsa eksamitööga hakkama ei saa?
Võib-olla olid hoopis katsetel antud ülesanded kokku pandud nii, et klassi jagu õpilasi igal juhul kokku saaks? Mõõdukas stress on iga olulise soorituse juures möödapääsmatu. Stressivaba ja õndsat elu elavad vaid need, kes tunnevad rõõmu täis kõhust, soojast toast ja võimalusest paljuneda. Muu on nende jaoks ebaoluline.
Minister ei rääkinud poole sõnagagi erivajadusega õpilastest, kes peavad ka eksamil pooled punktid kätte saama. Ei saa, ja sellest arusaamiseks ei ole vaja Einsteini valemit kasutada. Kui eksamitööd ausalt hinnata, kukuvad nad ka seitsmendal järeleksamil läbi. Küsimus ministrile: missugust üllast eesmärki täidab see, et erivajadusega õpilaste tööde hindamisel ei ole mingeid erisusi? Aastaid tagasi oli künniseks 35% maksimumist, mingil põhjusel sellest loobuti.
Kindlasti ootavad õpetajad ministri vastuseid ja ka ideid selle kohta, kuidas edasi minna. Kas viie aasta pärast on koolis veel mõni kvalifitseeritud matemaatikaõpetaja või toimubki kõik uue õppekäsituse ja õhinapõhisuse järgi ning pole tähtis, kes klassitahvli ja esimese pingirea vahel seisab.
Tänavu põrus matemaatika lõpueksamil iga viies õpilane
Kui tänavu ei sooritanud lõpueksamit esimesel korral ligikaudu iga viies õpilane, siis 2019. aastal iga kaheksas.
2023. a matemaatika põhikooli lõpueksami tulemused näitavad, et oleme jõudnud pandeemiaeelsesse aega ja tavapärane õppetöö on taastunud. Eksamitulemused näitavad, et õpilaste matemaatikateadmiste ja -oskuste tase on erinev.
Samamoodi tuleb tõdeda, et 2023. a järgivad eksamitulemused võrreldes 2019. a tulemustega sama tendentsi: poiste tulemused on mõnevõrra madalamad kui tütarlastel ning eksami vene keeles sooritanute tulemused kehvemad kui eesti keeles sooritanute omad.
2023. a oli 152 kooli (kokku on koole 409), kus rohkem kui 30% õpilastest ei ületanud matemaatikaeksamil lävendit. Tallinna 74 koolist oli selliseid 22. 2019. aastal oli see näitaja Eestis 69 (kokku on koole 409) ja Tallinnas kuus (kokku koole 66).
Käesoleval õppeaastal sooritas põhikooli lõpueksami üle 14 000 põhikoolilõpetaja. Põhikooli matemaatika lõpueksami keskmine sooritusprotsent oli 65,1, mis on võrreldav pandeemiaeelse olukorraga. 2023. a oli eksami keskmine tulemus kõrgem kui kahel eelneval aastal, mil lävendit ei kasutatud.
50% lävendit ei ületanud käesoleval aastal 23,2% põhikoolilõpetajatest ehk 3254 õpilast, kellel on võimalus sooritada koolieksam. Võrreldes pandeemiaeelse ajaga on see näitaja mõnevõrra suurenenud, vastavalt 2019. a 13,6%, 2018. a 20% ja 2017. a 11,8%.
2023. a põhikooli lõpueksam kontrollis matemaatika põhiteadmiste omandatust. Rõhku oli pandud 9. klassi teemadele: silinder, trigonomeetria, ruutfunktsioon, sest võrreldes pandeemiaaegse ajaga said õpilased viimasel õppeaastal korralikult koolis käia.
Tulemuste jaotus protsentides
| Õppeaasta | Alla 50% maksimumpunktidest | 50–74% maksimumpunktidest | 75–89% maksimumpunktidest | 90–100% maksimumpunktidest |
| 2015 | 26,9 | 36,7 | 21,0 | 15,4 |
| 2016 | 16,3 | 38,3 | 22,9 | 22,5 |
| 2017 | 11,8 | 28,6 | 25,4 | 34,2 |
| 2018 | 20,0 | 35,1 | 20,8 | 24,1 |
| 2019 | 13,6 | 32,0 | 24,2 | 30,3 |
| 2020 | Eksamit ei toimunud. | |||
| 2021 | 38,6 | 29,8 | 16,9 | 14,7 |
| 2022 | 37,9 | 27,6 | 16,8 | 17,7 |
| 2023 | 23,2 | 31,0 | 21,7 | 24,1 |
Haridus- ja Teadusministeerium
KOMMENTAARID
Mustamäe Riigigümnaasiumi direktor Raino Liblik:
Õpilasel, kes on meile õppima pääsenud, aga põhikoolieksamil põrunud, tuleb meie gümnaasiumisse pääsemiseks eksam uuesti sooritada. Vaatame iga juhtumit eraldi, võrdleme sisseastumistesti tulemust, hindeid ja eksamitulemust, kindlasti räägime nii õpilase kui tema perega, arutame, kuidas ta hakkab tulevikus toime tulema. Nii noored ise kui nende pered peavad arvestama, et kui noor tuleb meie gümnaasiumisse, kus pannakse reaalainetele, sealhulgas matemaatikale, suurt rõhku, tekivad ebapiisava ettevalmistuse korral gümnaasiumi ajal tõsised raskused.
Iga õpilase puhul tuleb uurida, miks tal põhikooli lõpueksam ebaõnnestus. Võib juhtuda, et täiesti hea õppeedukusega noor oli eksamipäeval haige. Miks ta kukkus lõpueksamil läbi, kui sisseastumistestis oli matemaatika osa sooritanud hästi? See paneks õpilase väga keerulisse olukorda, kui ütleksime resoluutselt, et ta ei saa meie kooli.
Mõne tubli õpilase puhul, kes on gümnaasiumisse sisse saanud, võib juhtuda, et kevad on läinud n-ö käest ära ja ta põrub eksamil. Noortel võib tekkida motivatsiooniprobleeme, tänapäeval on selleks palju mõjureid, alates digimaailmaga seotud probleemidest kuni haiguse ja õnnetute suheteni välja.
Põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumide sisseastumise ebamõistliku korraldamise tagajärg tõusis tänavu eriti valusalt esile. Koolijuhtide ühenduses on see teema olnud pikalt jutuks. See ei ole õpilaste suhtes mõistlik. Õpilased käivad koolides testidel alates varakevadest suve lõpuni välja. Ma ei usu, et selline trall on sellises vanuses veel vajalik.
Loodan, et see probleem võetakse tõsiselt käsile ja leitakse koostöös koolidega kompromiss, et eksameid ühitada, sealjuures mõistlikul ajal. Miks mitte teha kõik eksamid, nii sisse- kui väljaastumised, mais, mil kool saabki läbi.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas:
Tõepoolest on sel aastal 23% neid, kel matemaatika lõpueksam ebaõnnestus. See on vähem kui paaril viimasel aastal, mil lävendit ei olnud, ja mõnevõrra tõesti rohkem kui varasemalt. Lähiajal tuleb läbi viia põhjalik analüüs, jõuda selgusele, miks selline olukord on kujunenud ja mida tuleb ette võtta. Möönan ka, et praegu on põhikooli lõpueksamite ja sisseastumiseksamite järjekord õpilase jaoks ebaloogiline ning tekitab stressi, seda olukorda tuleb muuta.
AITUMA, Allar Veelmaa, aga Teist vanema inimesena ei imesta ma enam millegi üle…
Kui üle 25 aasta tagasi võis proff praegust olukorda ette näha, siis nimetati TEADUSPÕHISEID seisukohti didaktikas nõukaaegseiks ja vananeuiks… Toona rõhutas juba üks eesti poliitik, et on aeg hakata nimetama nende nimesid, kes EESTILE on halba teinud. Neid on küllalt!
Masendav oli kuulda, miks matemaatika (aga ka teiste ainete) tase on languses. Need inimesed ei mõista isegi, et koolis õpitakse erinevaid aineid just ÕPILASE MÕTLEMISE ARENDAMISEKS.
Ja TULEMUS? – Tehnikaülikoolis pole doktoriõppes praktiliselt enam eestlasi, TÜs langevad pooled arstiteks õppijad välja, õpetajaid enam pole… RAHA raiskamise asemel oleks vaja hakata siiski TOETUMA teaduspõhiselt MÕTLEVATELE INIMESTELE…
Autor kirjutab: Ausam oleks aineõpetaja, kes sellist tsirkust korraldab, ametist vabastada, sest ta petab riiki, lapsevanemat ja ka last.
Kus maailmas autor küll elab ? Aineõpetaja ei taha kedagi petta. Lahti tuleb lasta need , kes teda sellisele pettusele sunnivad. Alustades kooli juhtkonnast ja sealt ülespoole.
Välisvaatlejaga riigieksamid peaksid toimuma põhikooli lõpus ja alla 50% saanud õpilane jäägu klassi kordama kuni eksami eduka sooritamise või 18aastaseks saamiseni. Gümnaasium on vabatahtlik, seal peaksid ka riigieksamid (mis tõendaksid keskhariduse omandamist) olema vabatahtlikud. Kes ei taha, see ei tee — lihtsalt jääb siis paberitesse põhiharidus. Ülikoolid las korraldavad oma sisseastumiskatseid üldse ise.
Tere!
Palun vaadake minu FB lehelt selle aasta eksamitulemuste histogrammi. Kes sundis õpetajaid ligi 600 töö puhul panema 25 p, samasugune pilt oli ka gümnaasiumi eksamiga ja seal korrigeerisid parandajad tulemusi nii, et 20 p tuleks täis. Õpetaja PEAB keelduma seda mängu mängimast ja ku ta seda teeb, siis on kaasosaline.
Te ei lugenud mu artiklit, tulistate huupi. Ma ei ole näinud enam kui 30 aastase praktika juures ÜHTEGI õpilast, keda istuma jäämine oleks aidanud. Muidugi, nüüd venitame veel 18. eluaastani. Olete Te kunagi selliseid õpilasi pidanud õpetama?
Ehk oleks mõistlikum nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõpetamiseks järeleksamist loobuda ning märkida lõputunnistusele sooritusprotsent.
Tegelikult võiksidki lõputunnistusel olla kõikide õppeainete hinnete asemel protsendid. See oleks aus ja õiglane ka uusi õpilasi vastuvõtva kooli suhtes ning ka kõrgkoolid saavad tõelähedasema info õpilastest. Praegu on nii, et põhikoolis HEV rühmas õppinu õpib gümnaasiumis isegi laia matemaatikat … Neil ju õigus valida kitsa ja laia matemaatika vahel!
Tegelikult peaksid sel juhul olema lõpueksamid peaaegu kõikides õppeainetes. Õpilastel on erinevad huvid ja kool (ka ülikool) saavad arvestada suurema osakaaluga vastavate õppeainete õpitulemusi.
Just nimelt, kodanik Veelmaa. Õpetaja on KAASOSALINE, aga mitte kuriteo algataja.
Neile, kes mõtlevad nagu Helin!
Täiskasvanutele võiks Teie ettepanekud vahest sobida, kuid lastele-alaealistele mitte (kaob pedagoogika, mida Eestis püütakse koolist välja heita). Ja muidugi, kui olete omaks võtnud “moodsa” (rumala!) põhimõtte, et LAPS ON ISIKSUS, siis mõistan Teid… Kuid see viib meie väikekultuuri katastroofini, kuhu olemegi teel.
VAIMSETE erivajadustega ja normlapsi koos õpetada on kuritegu – mõlemad kannatavad nagu praegu Eestis on. Eraldi on ka vaimsete EV-ga õpilased õpetatavad (idioodid mitte) – oma tööpraktikastki.
Eksamite PÕHIÜLESANNE on pedagoogilis-didaktiline – aruka MÕTLEVA INIMESE arendamine! Kuis aga mõnes koolitüübis endale “õpilasi sorteeritakse”, see on vastuvõtja põhimõtete küsimus.
ÕPETAJA põhiülesanne on professionaalselt õpetada, aga praeguse jama on meil korraldanud ju asjatundmatud ametnikud ja “kasvatusteadlased”. Reaõpetajat on siin raske süüdistada…
Järeleksam on tõesti tsirkus. Milleks?
Kui lävend kaotada ja tunnistusele märkida protsent, siis saaks iga gümnaasium ise otsustada, kas võtta õpilane 10. klassi või mitte. Siin on oht. Pearaha. On gümnaasiume, kus vastu võetakse kõik, kes uksele koputavad.
Minu ettepanek oleks järeleksam teha augustis (kunagi nii ju oligi). Seda kardeti. Paljud pingutasid tõsiselt, et ikka juunis lõputunnistus kätte saada.
Suurim respekt õpetaja Allar Veelmaa arvamuste eest!
Ise ei oma sellises mahus uurimuslikku baasi, et samal tasemel kaasa rääkida. Kuid mõned aastad tegelemist põhikooli lõpetanutega, näitasid ära, et suurem osa neist pole omandanud elementaarsemaidki oskuseid algebrast!
Tähelepanekud, järeldused!
Kui oli see distantsõppeperiood, kerkisid esile direktsioonide silmis väga edukad pedagoogid, kes oma paljude nutividinate ja keskkondade kasutamisel olla väga suurepäraseid tulemusi saavutanud!Ja sellest kanti ette, autasustati, teisi õpetajaid tehti maha! Tegelikkuses tunnistasid õpilased, et tõmbasid haneks enamuse neid keskkondadeproffe ja ei õppinud üldse midagi! Nüüd on see selge! Aga kuri tehtud!
Ruuduline vihik, pastakas( pliiats), tahvlil ülesanded ja selgitused õpetaja poolt, tunnikontrollid ja kontrolltööd kirjalikult klassiruumis – ainult nii on võimalik pingutada ja midagi kahe kõrva vahele salvestada!
Kui jutt on naelapea pihta, siis pole vaev ka pikka lugu lugeda!