Keelekaste: Trükikuradi vembutistest
Raamatukirjastajale on hästi tuttav järgmine olukord. Pakid uue teose trükisoojade eksemplaridega on toimetusse jõudnud. Kirjastaja teeb ühe paki läbematult lahti, haarab kõige pealmise raamatu, keerutab seda nii- ja naapidi käes, hinnates kaanekujundust ja köitetööd. Seejärel avab ta raamatu juhuslikust kohast, langetab pilgu suvalise lõigu suvalisele sõnale ja kahvatub. Trükiviga!
Kui esialgne heitumus ja pettumine on möödas, asub kirjastaja end lohutama. Pole hullu, võinuks ka halvemini minna; on ju olnud, et esimene trükiviga kargab silma juba kaanelt! Pealegi, tegijal juhtub, ilmeksimatuid ei ole. Aliquando bonus dormitat Homeros, nagu ütlesid vanad roomlased – mõnikord tukastab ka tubli Homeros. Lõppeks on tegemist paratamatusega, mille vastu lihtsalt ei saa. Seda möönab ka Jonesi seadus kirjastamise kohta: alati jäävad mõned vead märkamatuks seni, kuni raamat on lettidele jõudnud. Ja kõige hirmsam on nüüd nähtud, sest nagu kinnitab Blochi ääremärkus Jonesi seaduse juurde: esimene lehekülg, mis esimest eksemplari saades avada, on see, millel seisab kõige hullem viga.
Et trükivigadega leppimine lihtsam ja oma süükoorem kergem oleks, on asjassepuutuvad ametimehed välja mõelnud ka ühe müütilise tegelase, kelle kraesse vead kirjutada: Diabolus typographicus, trükiveakurat, lihtsamalt trükikurat. Ühes vanas Sakalas (14. detsember 1929) on temast kirjutatud järgmist: „Sel ajal, kui tekkisid esimesed saadanad ja kuradikesed, ei teatud midagi veel trükikuradist. Ja võime olla kindlad, et kui esimest naist Eevat tuli kiusama kurat mao näol, siis trükikuradist küll vaevalt veel oli aimu. Trükikurat on hoopis noorem. Aga see noorem kurat mitmetliiki kuradikeste hulgas on kõige hõelamaid, veidramaid ja tujukamaid kuradeid.
Igaüks, kes on avaldanud midagi trükis, tunneb hästi trükikuradi veidraid vempe. Kui kõigist kuraditest saadakse ühel või teisel viisil jagu, siis siiani pole leitud veel mõjuvat abinõu trükikuradi vastu ja tema tantsib alatasa vabalt ajalehtede ja raamatute veergudel.“ Tunnistades, et „rõhuv enamus trükivigu on stüühiline, võitmatu, vältimatu kui veeuputus või maavärisemine; lühemalt: on trükikuradi vembutised“, tuuakse lõbustav näide vene ajalehest Novoje Vremja, kus olla kirjutatud, et keiser pani keisrinna pähe lehma (корову). Järgmise lehenumbri õiendusse olla aga sattunud uus viga: loomulikult ei pannud keiser keisrinna pähe lehma, vaid varese (ворону)! Selge see, et mõlemal puhul mõeldi hoopis krooni (корону) …
Marju Kõivupuu on raamatu „Eesti mütoloogia algajale“ osas „Uuema aja tegelased“ lugejaile trükikuradiga seoses meenutanud, kuidas varem oli tema tubli töö järel teinekord raamatu vahele torgatud nii-öelda erratum – leheke raamatus leiduvate vigade ja nende parandustega. Säärane leheke, mida mõnikord nimetatakse ka corrigendum’iks, kuluks muidugi ära paljudesse tänapäeva raamatutessegi.
Trükikuradit on lihtne segi ajada tegelasega, kelle kohta inglise keeles öeldakse printer’s devil. See, eesti keelde tõlgituna ehk trükikojakurat, oli aga täiesti lihast ja luust inimene, trükikoja õpipoiss. Tema pahaendelise, mefistoliku nimetuse kohta on palju teooriaid, kuid kõige tõenäolisemalt kõlab see, et enamasti täitis ta trükikojas kõikvõimalikke pisemaid – ja räpasemaid – ülesandeid, mille tagajärjel tema nahk tindist mustaks värvus. Ja selline väike must poiss võis kuradikest meenutada küll. Trükikojakuradina on töötanud hulk hilisemas elus silmapaistvaid kirjamehi: Ambrose Bierce, Benjamin Franklin, Walt Whitman, Mark Twain …
Nii trükikuradi kui ka trükikojakuraditega on seostatud üht keskaegset deemonit: Titivillust, keda trükkalid uskusid trükikodasid külastavat ja trükivigu põhjustavat – sageli just noorte õpipoiste, trükikojakuradite käte läbi. Üks vigu, mis Titivilluse süüks arvati, oli ühe not’i puudumine 1631. aastal Londonis välja antud piiblist, nii et lausest „Thou shalt not commit adultery“ („Sa ei tohi abielu rikkuda“) oli seal saanud „Thou shalt commit adultery“ („Sa pead abielu rikkuma“). Seda piibliväljaannet hakati hiljem kutsuma kurjaks, vahel ka abielurikkuja või patustajate piibliks.