KÕRVALPILK ⟩ Anni Arro arvates peaks kool toetama rohkem laste loovust ja õpetama oma peaga mõtlema

2. juuni 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - Kommenteeri artiklit
Anni Arro. Illustratsioon: Kristi Markov

Kokk ja kokaraamatute autor Anni Arro oli koolis hea õpilane, kes tegi alati kõik korralikult ära. Ta sai juba varakult aru, et lihtsam on pisut pingutada, sest siis ei jää sa kellelegi liiga silma või hambusse, ning kui kõik on tehtud, saab minna ja tegeleda nende asjadega, mis päriselt meeldivad. Kooli lõpetas ta neljade ja viite ning kiituskirjaga. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Ega mulle väga meeldinud, aga samas ei olnud kooliskäimine ka kuigi traagiline. Kool oli pigem koht, kus tuli ära käia, et seejärel toredate asjadega tegelema hakata. Mul ei olnud koolile otseselt midagi ette heita, lihtsalt mulle klassikaline koolisüsteem ei sobi. Oli õudselt raske juba kell kaheksa koolis olla ning siis kella neljani kinnises ruumis istuda. Minu jaoks on selline siseruumides istumine meeletu piin: istud ja istud ühe koha peal! Olnuks see siis natukegi loomingulisem, kasvõi oleks mindud vahepeal õue istuma, oleks ehk lihtsam olnud.  

Poppi ma ei teinud. Teinekord juhtus küll, et kõht valutas või tohutu väsimus oli peal. Siis ema ütles, et jää koju ja puhka. Aga see ei olnud otseselt popi tegemine, ta nägi, et olen väga kurnatud, ja leidis, et parem oleks üks päev end välja magada, kosuda ning siis järgmisel päeval jälle kooli minna. Olen ise emana samuti teinud, kui näen, et laps ei ole küll haige, aga omadega täiesti läbi. Ma ju tunnetan emana selle ära. 

Mis ained sulle meeldisid?

Mulle meeldis kirjandus. Arvan, et tänu sellele, et meie kirjandusõpetaja oli nii kihvt. Kui ma tagantjärele mõtlen, siis mulle meeldisidki ained, mille õpetajad mulle meeldisid. Need, kellega mul oli klapp ja kes õpetasid kuidagi teistmoodi. Mulle ei ole kunagi istunud selline akadeemiline „nii peab, sest nii on alati olnud“ süsteem. Mäletan, et füüsikatunnis ei julgenud ma mitte kunagi kätt tõsta, aga ükskord võtsin südame rindu ja küsisin õpetajalt, et vabandust, ma tahaksin nii väga teada, mis asi on must auk. Tahaksin, et keegi mulle seletaks. Sain vastuseks: „See ei ole selle tunni teema! Lähme edasi!“ Võib-olla ta ei teanudki ise, mis see must auk on. Ta tundus küll pädev, aga no tee siis õppimine natuke huvitavamaks! Tee mingi kõrvalepõige! Too mingeid näiteid! Kindlasti oleks füüsika olnud minu jaoks väga huvitav. 

Samamoodi meeldis mulle ajalugu, aga ajalootunnid kippusid üsna monotoonsed olema. Õnneks õpikud toetasid ja neist sai ka ise lugeda. Tund nägi välja nii, et võtsid õpiku lahti ja õpetaja luges õpikus oleva info tuimalt maha. No võib-olla natuke lisas midagi. Aga mis point siis õpetajal on? Ma võin ju sama hästi ise lugeda. Õpetaja võiks tuua näiteid, kuidas mingi ajaloosündmus on mõjutanud Eesti ajalugu või midagi sellist. 

Midagi niisugust aga ei olnud, et mõni õpetaja oleks kuidagi kiusanud. Ma sain sellest aru, et ära õpetajaga tüli nori, saa temaga hästi läbi, siis on kõik hästi ja saad hakkama. 

Kirjandusõpetajaga olid raamatute analüüsid väga põnevad. Ta lasi sul kaasa mõelda ega öelnud kunagi, et kellegi mõte on vale. Ütles, et vaat see on huvitav vaatenurk, kust sina seda näed. Ta ei lasknud sul kunagi tunda, et oled loll ega saa millestki aru. Tema suhtumine innustas ja julgustas raamatuid lugema. Samuti kirjutama nii, nagu mina kirjutan. Ta tabas ära, mis tüüp ma olen, et ma ei kirjuta nagu akadeemik. Minu stiil on natuke lopsakam. Mõni õpetaja oleks kindlasti seda materdanud, sest see ei kuulu akadeemilise õpetuse juurde, aga tema hindas seda, julgustas ega pannud mulle halba hinnet selle eest, et mu keelekasutus oli mingil määral vabam. Oluline oli, et said tuumale pihta. 

Hea õpetaja paneb õpilased uskuma, et see, mida ta õpetab, on kõige ägedam asi. 

Millised ained sulle rasked olid?

No ikka see füüsika ja keemia! Mataga ka maadlesin, aga sain ikkagi hakkama. Kui viitsisin süveneda, sain asjadest aru, aga füüsikaga oli küll selline lugu, et mitte midagi ei mõiganud. Näiteks algas tund sellega, et õpetaja andis kätte pirni ja mingisugused juhtmed ning ütles, et nüüd tuleb teha elektriühendus. „Kuidas?“ – „No mõtle, kuidas!“ Niimoodi ju ei saa. Seleta ära, miks ma üldse pean seda tegema ja misasi see on. Füüsika kontrolltöö oli minu jaoks täiesti kohutav. 

Ja keemia! No kui sind ei huvita see molekulaarne maailm, on ikka väga raske. Kui ma praegu mõtlen, siis õpetati meile süvakeemiat. Ma käisin veel humanitaarklassis! No mida sa õpetad sellele vaesele lapsele nende pikkade keemiliste ühendite teoreetilist kokkupanemist? Kus mul seda vaja on läinud? Isegi kokanduses mitte. Selle asemel võiks õpetada midagi elulist. Iseenesest on kahju, sest see maailm on ju väga põnev, aga niimoodi õpetades peletad viimasedki huvilised. Samas on kokandus ju puhas keemia ja füüsika. Aga kindlasti on tänapäeva koolis kõik teistmoodi, ma räägin enda kooliajast. 

Võib-olla on keemia- ja füüsikaõpetajate puudus seotud sellega, et neid aineid õpetati koolis nii tuimalt, et kellelgi ei tekkinudki nende vastu huvi. Õpetaja peab olema oma aine fanaatik ja oskama ka õpetada. Ei piisa, kui oled lihtsalt nurgas pobisev geenius, sa pead oskama ka suhelda ja noortega ümber käia. Kui teen oma kokanduskursusi, on ju tegelikult sama – oma entusiasmiga sütitad inimese, kes alguses poriseb ja on tõrges. 

Mida koolis omandatust kõige väärtuslikumaks pead?

Ma arvan, et kannatlikkust (naerab). Kui muidu olen väga kärsitu, siis kool treenis kannatlikkust tipptasemeni. Tuli oodata, et igav tund saaks läbi ja õnnestuks mõne põneva tunniga edasi minna. 

Kool õpetas ka austust vanemate inimeste vastu. Isegi kui õpetaja mulle õpetajana ei istunud, siis austasin teda kui vanemat inimest ikkagi. 

Tahan välja tuua ka ühe hästi toreda õpetaja: Eva Zabeida oli minu klassijuhataja ja vene keele õpetaja. Mul oli selline olukord, et läksin vahepeal ju tööle. Tegin keskkoolist pausi ja töötasin modellina Londonis ja Pariisis. Olin pool aastat ära. Tahtsin küll tagasi kooli tulla, aga mul tekkis tõeline hirm, et kuidas ma tulen ja kõik asjad järele teen. Aga Eva Zabeida tunnetas ilmselt mu muret ning tuli ise mulle külla. Ta rääkis minuga ja ütles, et viib mu käsikäes koolist läbi ja räägib ise kõikide õpetajatega, et nad annaksid mulle võimaluse järele vastata. Võttis mul vahel lausa füüsiliselt käest kinni, hoolitses kõige eest ja ka kontrollis, kuidas mul läheb. Oli niisugune soe ja armas inimene! 

Ja ega see kogemus mu elus ju halb olnud, elukogemusena oli see täiesti hindamatu. Ainult, et kõiki neid asju korraga teha oli paras kunsttükk. Võib-olla mingites asjades pigistati silm natuke kinni ka. Näiteks füüsika järeltööl mõtles õpetaja ilmselt, et okei, ma saan aru, et sa ei saa mitte millestki aru, aga hea küll, saad oma kolme või nelja kätte. Ma ei mäletagi, mis ta mulle lõpuks pani. Õpetajad olid mõistvad ning ma sain klassi ilusasti lõpetatud ja kooli tagasi tuldud. Pool suve küll istusin ja muudkui tegin ja oli kihvt tunne, kui lõpuks sai kõik tehtud. Enamik modelle on ju keskkooli pooleli jätnud. Vene keelt ma siiski selgeks ei saanud.

Kui koolimaja on ilusasti korras, on ka õpetajatel uhkem ja mõnusam õpetada.

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Mulle tundub, et väikestel lastel jäetakse kodus päris palju õppida. Ma ei mäleta, et mina oleksin omal ajal pidanud kodus nii palju tegema, ning ka tamp ei olnud nii kõva ja tase kõrge. See ei ole muidugi kuidagi seotud õpetajate, vaid õppekavaga. Ja seda ei näe ma mitte ainult oma tütre pealt, vaid tutvusringkonnas üldiselt. Vanemad ägavad koormuse all, istuvad kõik õhtud ja õpivad, nagu oleksid ise tagasi kooli sattunud. Eestlastel on ju vaja kogu aeg edetabeli tipus olla. Minu meelest on see natuke liig, 12 aastat on ju pikk aeg, jõuab rahulikult kõik vajaliku selgeks teha. 

Teine asi on meie koolimajade seisukord. Mõned koolid on väga ilusasti korda tehtud või lausa uued, kuid on koolimaju, millel kukuvad aknad eest ära. Kui koolimaja on ilusasti korras, on ka õpetajatel uhkem ja mõnusam tunne õpetada. Nad tunnetavad, et nende töökeskkonna eest hoolitsetakse ja neid väärtustatakse. See on sama, kui olla kokk köögis, mis laguneb ja kus ahi kukub selga, või töötada uhkes ja korras ruumis, kus tajud, et sinuga on igas mõttes arvestatud. 

Mida sa muudaksid Eesti koolis?

Koolis võiks rohkem loovust arendada. Kõiki õpilasi ei saa ühe vitsaga lüüa. Saan aru, et tundi andes ei jõua päris kõigile individuaalselt läheneda, aga võiks ikkagi proovida arvestada laste eripära ja toetada seda. Mitte nii, et sa lööd nad kõik ühte kasti. Siis kaotad kohe ära nende spontaansuse ja loomingulisuse. Ei ole ju ainult õige ja vale, seal vahel on veel võimalusi. Loomingulisust on igal pool ja igal alal vaja: panganduses, autoremonditöökojas jne. Ja sa pead julgema mõelda oma peaga. Koolis tulebki innustada seda tegema. 

Milline on hea õpetaja? Millist õpetajat sina oma lastele tahaksid?

Ta võiks olla lõbus, inspireeriv ja samas ka range, et talle pähe ei istutaks. Ta peab innustama, sütitama ja panema õpilasi uskuma, et see, mida ta õpetab, on kõige ägedam asi. 

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Tahaksin neile jõudu soovida. Et nad suudaksid näha oma töö helget poolt ka siis, kui see on teinekord raske. Töö, mida nad teevad, on hästi tänuväärt. Aga kellele see töö ikka üldse ei meeldi, see ärgu seda tehku. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!