KÕRVALPILK. Kairi Look on vabade ja julgete laste usku

Kirjanik Kairi Look õppis ülikoolis taastusravi. Ta on olnud nii lastefüsioterapeut kui meditsiinilise teaduskirjastuse kirjastaja. Kairi loodud Piia Präänik on praegu üks populaarsemaid lasteraamatukangelasi Eestis. Piia Präänikust saab ka peagi ilmuva uue aabitsa peategelane. Just selline uudishimulik ja tarmukas, nagu üks laps Kairi arvates olema peaks. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Jaa, meeldis! Käisin toredas koolis, praeguses Mustamäe Gümnaasiumis. Meil oli selline omamoodi, keeltele ja kultuurile keskendunud programm. Õpetati aineid, mida tavaliselt ei õpetata: inglise ja Ameerika kirjandus, USA ja Suurbritannia geograafia ja ajalugu, Euroopa Liidu inglise keel, tõlke- ja giidipraktika. Koguti kokku keeleliselt andekad lapsed ja matemaatikatunde meil eriti polnudki. Inglise keele süvaõpe on mulle terve elu abiks olnud.

Milline õpilane sa olid?

Algul olin üsna eeskujulik, lõpus olin üsna laisk. Põhikoolis oli tore ja kõik tuli lihtsalt, ma ei mäleta suuri raskusi. Hiljem õppisin peamiselt seda, mis mind huvitas. Aineid, mis mind ei köitnud, ma eriti ei õppinud ka. 

Mis ained sulle meeldisid?

Meeldisid humanitaarained, nagu näiteks ajalugu, kirjandus, filosoofia, aga ka muusika, mängisin klaverit, laulsin Ellerheinas. Samuti keeled: rootsi, prantsuse, saksa ja inglise keel. Paljud ained olidki inglise keeles. Lugesime Hemingwayd ja Shaw’d ning pidime Hamleti monoloogi inglise keeles pähe õppima. Inglise ja Ameerika kirjanduse õpetajad olid fantastilised, sädemega praktikud, tõlkisid ka ise ilukirjandust. Ka praegu valin enda ümber inimesi, kellel on mingi asja vastu kirg. See võib olla mingi täiesti napakas kinnisidee, mis silma särama paneb, andke minna, lahe! Ja kõige toredam on see, kui kokku saavad lapse huvi ja kirglik õpetaja.

Hea õpetaja on lapse sõber. Minul on olnud õnn selliste õpetajatega koolis käia.

Millised ained sulle rasked olid?

Füüsika, keemia ja matemaatika olid rasked. Et minust matemaatikut ei saa, oli juba kooliajal selge. Õnneks oli meil õpetaja, kes sai aru, et arvutamine meie klassi eriti ei huvita. Ta lasi kõik läbi ja ütles, et kui meist saavad tõlkijad, diplomaadid ja ajakirjanikud, saadaksime talle postkaarte kohtadest, kus elame. Olen temast ka paaris kohas kirjutanud ja senimaani tänulik, et eluga tulema sain. Tsau, Marge! 

Niipea kui pisut vanemaks sain, ei olnud ma enam üldse eriti tubli. „Tubli tüdruk“ on minu arvates tõsine diagnoos. Tublist lapsest võib saada väga düsfunktsionaalne täiskasvanu. Eesti kool natuke soodustab seda hea lapse sündroomi, mis on mu arvates kaunis ohtlik. Pool elu õpid, et tubli olla, ja ülejäänud elu, et sellest lahti saada. Ebaõnnestumine on okei! See jõudis mulle mingil hetkel kohale ja hakkasin oma asja ajama.

Mida pead kõige väärtuslikumaks koolis omandatust?

Olen tänulik õpetajatele, kes märkasid ja innustasid meie huvisid – väga oluline asi! Gümnaasiumis olid meil väga inspireerivad eesti ja inglise kirjanduse õpetajad. Samuti ajalooõpetaja, kes suutis öelda, et sa peaksid lugema seda Ungari ülestõusu teemalist raamatut, mis on rahvusraamatukogus kolmandas saalis neljandas riiulis vasakult viies. Ja seal see ka oli. Ta oli nii fanatt! 

Meid õpetati arutlema, julgustati rääkima. Arutelu ja dialoog on olulised, olen seda kogu elu väärtustanud. Amsterdamis ülikooli minnes sain aru, et on olemas ka tase 2.0, loodetavasti olen selle praeguseks omandanud (naerab).

Tempo oli paras, tegin palju, aga sain ka molutada. Meil oli kool, kus meid ei surutud kasti ja anti üsna palju vabadust. See toetas kenasti loomingulisust. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Mulle meeldib Eesti koolis antav laiapõhjaline haridus – saad kõigest midagi teada. Pikalt Amsterdamis elanuna on mul Hollandi kogemus, kus lapsed jagatakse üsna varakult võimete kohaselt ära ja nad ei õpi kõike. Mitmekülgne haridus on minu meelest väga oluline. On ju hea teada, et tangens pole näiteks kohuke või Läti president, vaid seda võiks otsida matemaatikaõpikust. Üldhariduslik orienteerumisvõime on jube oluline, faktid saab alati järele vaadata. Kool võiks anda laia maailmanägemise, õpetada teadmisi seostama ja analüüsima.

Kui koolides käin, näen palju õnnelikke ja sädemega õpetajaid, aga mulle tundub, et nad on üsna ülekoormatud. Õpetajatel peaks olema rohkem molutamise aega, et nad jaksaksid lastele tähelepanu pöörata. Lapsed on samuti kevadeks näost rohelised, tempo on tohutu. Hollandis tehakse algklassides kodused ülesanded koolis ära ja lapsed käivad rõõmuga koolis. Eestis on jälle mõnus pikk suvevaheaeg, mida kõik mu väikesed hollandi sõbrad kadestavad … Aga siis tuleb kõik pressida üheksasse kuusse. Ja kes tahaks lastelt võtta ära suve?

Julgustame lapsi mõtlema iseseisvalt, ärme kasvatame neid lammasteks!

Mida sa muudaksid Eesti koolis?

Koolis võiks innustada dialoogi, arutelu ja julgust rääkida. Mulle tundub, et me ei väärtusta piisavalt vaidlust, samas on see väga eluterve asi nii koolis kui ühiskonnas. Dialoog on hullult oluline, õpetab kuulama, märkama, sallivust. Arutelu ja vaidlus on terve ühiskonna ja ka terve lapse märk. Me oleme liiga konfliktikartlikud.

Üks asi, mis on minu meelest väga oluline, on mõelda haridusest kui millestki, mis ühendab keha ja meelt. Me treenime õudselt mõistust, aga enesehaldamise oskusi ei õpeta. Alles täiskasvanuna õpime mediteerima, oma tundeid kontrollima ja vabastama, tassime raha igasugustele nõustajatele ja coach’idele. Miks me ei võiks õpetada lastele juba koolis, mida teha, kui ärevil oled või keegi liiga teeb? Seda, kuidas iseendaga toime tulla. Kuna kirjutamine on väga vaimne töö, teen ma tasakaalu hoidmiseks palju igasuguseid kehaga seotud praktikaid. Sellised oskused teeksid ka lapsed tervemaks. Sageli ei saa nad ise arugi, kui on mures või ärevil. Emotsioonide ja vajaduste äratundmist ja väljendamist võiks koolis õpetada küll, üle kitse hüppamise kõrvale võiks õpetada hingamisharjutusi, joogat, tantsida.

Lastel on koolis tohutu koormus, mis võib panna põntsu õpirõõmule. Mis on omamoodi totter, sest uusi asju teada saada on ju lahe. Me oleme uudishimulikud olendid! Ma arvan, et oluline osa õpetaja tööst on näidata lapsele maailma kirevust, nakatada lapsi huvidega, millega tegelemine on kodus raskendatud, muusikast keemiani. Katsuge näiteks füüsikakatseid köögilaua taga teha, või konna lahata, aga koolis – andke hagu! 

Mõnda asja saab muidugi ka kodus teha, laps on nutikas pärdik ja teeb järele, mida ees näeb. Kui vanemad loevad, loevad sageli ka lapsed, ja nii on lootust kasvatada lugevaid täiskasvanuid. Näppige vähem telefone!

Lapsed võiksid käia ka oma kodu lähedal koolis. Saan aru, miks püütakse panna oma lapsi võimalikult väärikasse kooli, aga lõppkokkuvõttes õpib laps ju igal pool. Näen Hollandis, kuidas kõik sõidavad hommikuti rattaga nurga taha kooli, mingeid liiklusummikuid ja autologistikat pole, keegi ei ärka pimeduses kell kuus. Kodulähedane kool tunneb oma piirkonda ja seal elavaid lapsi, neil tekib tore sõprusringkond. Minu koolikaaslased elasid kõik ümbruskonnas. Kogu see laste ringitransportimine on minu meelest ogar.

Mul on väga südamel ka tüdrukute teema. Et nad oleksid vabad, julged ja tarmukad ja võiksid teha kõiki asju, mida poisid. Soovin, et tüdrukud ajaksid julgelt oma asja ega tuleks koolisüsteemist nii alalhoidlike ja eeskujulikena.

Ja veel üks asi, mida võiks koolis julgustada – on okei minna omadega rappa ja eksida! Läbikukkumine ja ebaõnnestumine on negatiivselt laetud sõnad, tegelikult oled ju julgenud proovida midagi uut. Kool võiks katsetamist ja avastamistuhinat rohkem väärtustada. Julguse teema on minu jaoks üldse väga oluline, kusjuures julgus pole hirmu puudumine, vaid see, et kardad, aga teed ikka.  

Julgustame lapsi mõtlema iseseisvalt, ärme kasvatame neid lammasteks! Üks kooli eesmärke võiks olla näiteks see, et ärksast uudishimulikust lapsest saab ärgas ja uudishimulik täiskasvanu. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja on loominguline ja empaatiline, kes märkab laste võimeid ja oskusi, rõõme ja muresid. Õpetaja juures on minu meelest kohutavalt oluline lapse ärakuulamine ja teda mõista püüdmine. 

Aga kõige tähtsam on ikkagi säde ja kirg, oskus käivitada lapses uudishimu. Mõnikord mõtlen, et kuidas on üldse võimalik, et dinosauruste ja püramiidide õppimine on lapsele igav?! Haisvate ja plahvatusohtlike lahuste kokkusegamine samamoodi. Maailma põnevaimad asjad! 

Õppimistehnikaid on palju, kuidas me neid rakendame? Kõige parem oleks muidugi läheneda individuaalselt, vaadata, mis lapsele sobib. Selleks on õpetajal vaja aega ja energiat. Kui mõtlen suurele osale ühiskonnast, kes läheb tööle mingi arvuti taha ja võib seal halval päeval või pohmelliga pool päeva telefoni rullida või Facebookis istuda, siis õpetaja ei saa seda endale lubada. Õudselt raske amet. Respekt!

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Innustage lastes uudishimu, loomingulisust ja elurõõmu. Mulle meeldivad lapsed, kes on uudishimulikud ja metsikud, aga ka vaiksed ja südikad, kes ajavad oma asja. Laske lastel elada! (Naerab.) Hea õpetaja on lapse sõber. Minul on olnud õnn selliste õpetajatega koolis käia.