Kuidas Taani lapsed mängulisele õppele üle lähevad?

16. juuni 2023 Eha Jakobson Unipiha Algkooli juhataja - Kommenteeri artiklit
Koolijuhid mängulisi õppevahendeid uudistamas. Fotod: Eha Jakobson

Tartu maakonna koolijuhid käisid Kopenhaageni ülikooli kolledžis mängulist ja loovat õppimist uurimas. 

Me jõuame kohale. Suur ja uus õppehoone, vastavalt Põhjamaade kaanonitele väga avar, valge, funktsionaalne. Seintel näeb nii kunsti kui ka reklaami. Laiad trepid võimaldavad väikesele pindalale koondada palju inimesi. Siin-seal on toole ja laudu, kuhu saavad koguneda vestlus- või sõprusringid. Suhtlemisvõimaluste loomisega on hoones palju vaeva nähtud, ruumid nagu voolavad üksteise sisse, on soppe ja nurgataguseid. 

Läheb veel veidi aega, sest meie õppejõul on loeng. Vahepeal saame järgmise õppetunni: kuidas saada hakkama iseteenindusliku buffet-lõunasöögiga. Kõigepealt ei oska me väga kindlalt identifitseerida toite, seejärel ei oska kaalu juures nende nimesid sisestada. Aga kaastudengid aitavad. Kõige lihtsam on muidugi maksekaardiga vehkimine. Toit on taskukohane, valdavalt taimne ja väga maitsev.

Ülikooli kolledži mängu- ja loovuselabor

Lõpuks jõuame sinna, mille pärast oleme Kopenhaagenisse tulnud – mängu- ja loovuselaborisse. Jõuame sinna läbi imelise raamatukogu, kus riiulid on täis õpetajaks pürgijate loovtöid. Ruum, kuhu jõuame, on täis kõikvõimalikku õppimiseks vajalikku materjali: sadat sorti paberit, tekstiile, kostüüme rollimängudeks, väike nukuteater, vannitäis Legosid, kirjutus- ja joonistuspaber jne. Ei puudu isegi läbi kahe korruse vonklev liutoru, mida julgemad meie hulgast kohe proovima lähevad. Selles loovusele kutsuvas õpikeskkonnas arutavad taani õppejõud meiega, kuidas saab muuta laste maailmatunnetust loovaks, eksperimenteerivaks ja mänguliseks, nii et nad tahaksid õppida kogu elu jooksul. Õppejõudude keeles on see Playful Learning Programme. See pole veel jõudnud riiklikesse õppekavadesse, kuid kõrgkool tegeleb just õpetajate ettevalmistusega, mis sisaldab koostööd koolidega ja mängulise õppe uuringute läbiviimist. Toetus tuleb muidugi sihtasutuselt Lego. 

On kolm väga konkreetset uurimis- ja õpetamisvaldkonda: koolikultuuri muutus, mänguline didaktika, mängides õppimist võimaldavad ruumid ja materjalid. Koolikultuuri muutus seisab eelkõige õpetajate ettevalmistuses: kuidas minna nn tavaõppelt üle mängulisele õppele ja kuidas õpetajad selleks valmis on. Didaktika: kuidas luuakse turvaline keskkond mänguliseks õpetamiseks, kuidas õpetajad loovad mängulise õppimise protsessi, tagavad õppijate haaratuse ja head õpitulemused. Ruum ja materjalid: milline peaks olema mängulise õppe füüsiline, materiaalne ja sotsiaalne keskkond. Seda viimast õnnestus meil ka näha ja kogeda Tuleviku Klassiruumi Laboris (Future Classroom Lab). Tähelepanuväärne on, et tuleviku klassiruumi sisustavad tööstusettevõtted, kes toovad oma toodangu siia n-ö testimiseks. Huvilisele: https://playful-learning.dk/english/.

Oskused, millega mänguline õpe peaks tegelema, on taanlastel selgelt defineeritud: inglise keeles kenasti algriimistatud ehk neli C-d: communication, collaboration, critical thinking, creativity ehk siis suhtlemine, koostöö, kriitiline mõtlemine, loovus. Neist esimene ehk suhtlemine/käitumine / teistega arvestamine tundub Taani pedagoogikas esikohal olevat – seda kogesime järgmisel päeval Mariendali vabakoolis. 

Olla õpetaja

Õpetajahariduses viivad taanlased parajasti läbi uut reformi (eelmine 2016), kus suureneb õpetajate praktika osatähtsus ja pannakse enam rõhku põhioskustele, väheneb aga aineõpetuse ja bakalaureusetöö osa.

Ja siiski ilmneb, et Taanis on sama probleem, mis meil – noori õpetajaid läheb kooli tööle üha vähem. Minu küsimusele, miks see nii on, anti diplomaatiline vastus: noortele õpetajatele tundub, et nad ei ole koolis hästi hakkama saamiseks piisavalt ette valmistatud. Taanis käib sel teemal avalik ja akadeemiline diskussioon. Leitakse, et paljud õpetajad pole kindlad, et nad vastavad neile pandud ootustele, ning töökoormus sunnib tegema kompromisse isikliku elu arvelt. See omakorda põhjustab ärevust, haigestumist ning lõpuks läbipõlemist ja töölt lahkumist. (Vt https://research.cbs.dk/en/studentProjects/the-well-being-of-teachers-work-environment-at-mariendal-friskole.) Tuleb tuttav ette? Paraku on see nii ka Taanis!

Mariendali vabakooli hüppamise päev 

Punasest tellisest vanaaegne maja, mis käib otsapidi kiriku külge, ongi Mariendali vabakool. Kirikuga on see seotud nii palju, et sealt üüritakse ruume ja koolis on usuõpetuse tunnid. Kuid usuõpetus on ka riigikoolide (folkeskole) õppekavas. 

Direktor Anders Blom Salmonsen võtab meid vastu, vabandades, et „täna pole meil tavalisi tunde, vaid on hüppamise päev“. Tõepoolest, minnes läbi kitsa koridori, mida ääristavad õpilaste riiete kuhilatega riiulid, näeme lapsi rõõmsalt ringi liikumas. Sööklaruumis teeb koolijuht meile väikese kokkuvõtliku ülevaate oma koolist: 150 õpilast ja 12 õpetajat, hõlmates 0.–9. klassi, kool lõpeb riiklike testidega; on loodud aastal 1981 grupi lastevanemate ja õpetajate poolt, et erineda tollasest Taani koolist. Loodav kool pidi olema väike, turvaline, stabiilne ja vastuvõetav erinevate eeldustega lastele. Nähti ette ühiseid kogemusi väärtustavate pedagoogiliste meetodite kasutamist, näiteks eriealiste laste koostööd (liitklassid!) ja tihedat koostööd lastevanematega. 

Kõik see põhineb Taani filosoofi, õpetaja, kirjaniku, luuletaja, pastori N. F. S. Grundtvigi (1783–1872) töödel, kust on saanud alguse praeguseks üle maailma levinud elukestva õppe idee. Tema põhiidee oli rahvaülikool, mis meilgi Põhjamaade eeskujul hästi käima on läinud. Mariendali kooli lõppeesmärk on samuti „elulise pädevuse kontseptsioon“ (concept of life competence). Kool paneb rõhku ainete integratsioonile (üldõpetusele), diferentseeritud õppele, väärtustele ja loovusele. 

Meie nägime tõepoolest hüppamise päeva. Kõigepealt laulsid lapsed ühislaule. Seal ei nähta vaeva toolidega, kõik lapsed ja õpetajad istusid põrandal. Õpetajate trio (kaks kitarri ja rütmikast) mängis viisi ja lapsed laulsid kõigepealt ilmselt oma kooli laulu ja veel üht romantilist, mis pärit 1920. aastatest. See kõlas hästi ja oli eelmänguks tõelisele hüppamisele. Üle terve põranda laiusid täispuhutavad matid, kus lapsed said ennastunustavalt ja ülemeelikult hüpata. Jälgisime nende hüppamist eemalt ja, tõsi mis tõsi, kordagi ei näinud, et keegi oleks teisele otsa kukkunud, kellegi vastu põrganud või meelega kedagi jalust löönud. Sõbralikkus, avatud meel, teisega arvestamine ehk prosotsiaalsed oskused, nagu me neid nimetame, on selle kooli igapäevase õpetuse osa. Nagu ka see, et lugemise ja kirjutamise juures on esmatähtis teksti mõistmine ja selge eneseväljendus. Matemaatika juures on oluline matemaatiline mõtlemine, mitte arvutamisoskuse tulpade kaupa drillimine. Muusika, kunst ja disain on selles koolis täisväärtusliku elu osa. 

Direktor rõhutas ikka ja jälle, et kool on väike, kõik tunnevad kõiki ja eri vanuses laste koosõppimine on hea koolikeskkonna vältimatu tingimus. Nullklassi laps saab endale vanema sõbra, kes teda toetab, ära kuulab ja vajadusel õpetab. Suuremad õpilased saavad endale kellegi, kelle eest hoolt kanda. Ja see „keegi“ polegi koer, kass, küülik või rott. Kas siin on midagi, millest õppust võtta? 

Lahkusime sellest koolist kahetiste tunnetega, sest „puhtus ja kord jättis kõvasti soovida“, kuid lapsed olid õnnelikud ja avatud. Nende kodukalt lugesin, et neil on igal reedel suur koristamine, nii et ehk saavad andeks …

Mida me õppisime? 

Tartumaa koolijuhid on võtnud endale eesmärgiks elukestvalt õppida. Seepärast käiakse ikka vaatamas, mida ja kuidas teised teevad. Koolijuhtidena saame omavahel kokku tavaliselt töises õhkkonnas. Sellistel reisidel toimib aga informaalne koolitus. Millest me omavahel kõige rohkem rääkisime? Ikka koolist. Lisaks ülikoolis ja vabakoolis kogetule kuulasime üksteise seisukohti, võrdlesime vaatenurki – ja küllap õppisime rohkem, kui mõnel akadeemilisel loengul. Luunja kooli direktori Toomas Liivamäe sõnul leidis sellel reisil kinnitust tema pedagoogiline vaade: „Õpikeskkond mõjutab inimest vähemalt niisama palju kui õpetamise metoodika; sotsiaalseid oskusi tuleb oluliselt rohkem õpetada ja harjutada, kui meie seda praegu teeme; lapse õppimisvõimeliseks õpetamine on olulisem kui lapse „ära õpetamine“. 

Taani ühiskond püüdleb avatuse, sõbralikkuse, teistega arvestamise, inimesest hoolimise ja väärtustamise poole. Melliste Algkooli direktor Aile Kilgi märkis tabavalt, et üheks selle väljenduseks on taanlaste jalgrattakultuur. Ristmikul oodatakse rahulikult rohelist foorituld, ei kibeleta varem minema; jälgitakse kaasliiklejat; jalakäijate hulgas ei sõideta, vaid lükatakse ratast käekõrval nagu ka sebra ületamisel, samuti ei jaluta jalakäijad jalgrattateel.

Muidugi jäi ka küsimusi kripeldama, näiteks miks on Taani koolisüsteemis erakoole koguni 22% ehk peaaegu veerand. Kas ühiskonnas on ikkagi nii palju muutusi, millele paljud vastu ei pea? See jääb järgmiseks korraks.

Tänan Piret Jõulu, Toomas Liivamäge, Kristi Ariat, Aile Kilgit ja Romet Pillerit, kelle arvamused artikli valmimisele kaasa aitasid.

Täname Karin Kütti ja Ardi Küünalt sõidu organiseerimise eest, Tartu Maakonna Koolijuhtide Ühendust ja vallavalitsusi toetuse eest.


Lühidalt Taani haridussüsteemist

Taani lapsed loetakse haridussüsteemi sisenenuks juba 1–2-aastaselt, kui nad lähevad meie mõistes lastesõime (nursery), kus põhirõhk on sotsiaalsetel ja enesekohastel oskustel. Seal lauldakse ja mängitakse palju, kaasa on haaratud 90% lastest. 

Järgmine aste on meie mõistes lasteaed (daycare center) ehk 3–6-aastased, kellest on hõlmatud 97% ja mis katab järgmised teemavaldkonnad: personaalne areng, sotsiaalne areng, keel ja kommunikatsioon, loodus, õuesõpe ja teadus (science); kultuur, esteetika ja kogukond. Väga palju õpitakse õues kogedes. 

Ülalkirjeldatu on siis eelkool. Põhikooli üheksa klassi on 7–16-aastastele kohustuslikud. Numbriline hindamine algab põhikooli 3. astmest. Vabatahtlik 10. klass on ka olemas. See on neile, kes ei ole veel otsusele jõudnud, milline õpitee valida, ja neile, kes tahavad oma teadmisi (ja kooli lõpetamise punktiskoori) täiendada ja parandada. 

See ei toimu oma põhikooli juures, vaid selleks on eraldi campus’ed, kus lapseohtu noored õpivad ka eluks vajalikke asju: iseseisvalt toime tulema ja oma tegevuse eest vastutama. Edasi ootab juba gümnaasium ja ülikool oma astmetega või ametikool, kust on samuti väljund kõrgkooli.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!