Loengutarkused läksid kohe klassiruumis käiku 

Tänavu lõpetab Tartu Ülikooli kaasava hariduse magistriõppekava esimene lend – staažikad kooli- ja lasteaiaõpetajad ning kooli- ja lasteaiajuhid, kes tundsid huvi kaasava hariduskorralduse vastu ja kahe aasta eest õpinguid alustasid. Mis on ülikoolis omandatud teadmistest töösse läinud? Mida tahaks veel õppida? Mis teeb kaasava hariduse rakendamisel muret?

Õpingutele vaatasid tagasi Vasta Kooli õpetaja Ülle Viller (töötanud koolis juhi ja õpetajana kokku 42 aastat) ja Konguta Kooli õpetaja Astrid Külaots (töötanud õpetajana 24 aastat). 

Võtsite kaks aastat tagasi vastu väga suure otsuse tulla töö kõrvalt veel kord Tartu Ülikooli õppima. Mida ootasite või kartsite?

Astrid Külaots: Minul kartusi ei olnud. Olin kaasava hariduse õppekavaga põhjalikult tutvunud. Mis mind täpselt ees ootab, seda ma ei teadnud, aga ootused olid suured. Võin öelda, et sain täpselt seda, mida ootasin, ja rohkem veel. 

Ülle Viller: Olen pikalt kaasava haridusega tegelenud ja seda koolijuhina loonud. Tulin õppima, et saada kinnitust, et olen oma asja õigesti ajanud. Õpingud olid väga toetavad ja kogu õppetegevus oli mõnus. Jäin õpingutega väga rahule. 

Kuidas saite õpitut kohe klassiruumis rakendada?

Ülle Viller: Mind toetas väga ATH-lapse probleemidega tuttavaks saamine. Üldjoontes teadsin paljut varem ka, aga mitte nii põhjalikult. Tänu õpingutel saadud teabele läks koolis ühe lapsega väga sujuvalt: sain lapsevanemaga hea kontakti, laps pääses kiiresti uuringutele ja oleme nüüd täitsa ree peal. Praegu on temaga kõik hästi läinud ja olen väga rahul. Nüüd tean täpselt, kuhu pean pöörduma, mida tegema, et laps saaks võimalikult varakult vajaliku abi. Märkamine ja abi varases eas on ülioluline, sest muidu oleme nende lastega vanemas kooliastmes püsti hädas. Ka on natukene kindlam tunne seista enda eest ning vaielda kasvõi Rajaleidjaga.

Kui õppisime sotsiaal-emotsionaalseid oskuseid, oli loengus päris palju vaimustavaid hetki, mis mind kõnetasid. Samuti pakkus erivajadustega laste toetamise õpe hulgaliselt ahaa-elamusi ja palju praktilisi nippe, mida sai kohe rakendada.  

Astrid Külaots: Kuidas kohandada õpet tulenevalt õpiraskustest, seda olen üldjoontes teadnud, aga kuidas tulla toime käitumisraskustega, millised on strateegiad ja kuidas neid rakendada? Hästi palju on mind toetanud õppeaine, kus käsitlesime sotsiaal-emotsionaalseid oskuseid. Näiteks klassikaline oskuste õpe – õppisin ülikoolis ja rakendasin kohe tööl. Sain soovitada seda ka kolleegidele – võin küll öelda, et ega oskuste õpe ole alati võluvits, et kohe hakkab kõik väga hästi toimima. Paljud käitumisviisid on nii lastel kui täiskasvanutel kinnistunud ja võtab aega, et need muutuksid. Aga vähemalt on see üks võimalus proovida ja mina olen küll ka edu saavutanud. 

Minu meelest võiks arengupsühholoogiat iga viie aasta tagant uuesti õppida. Oleme küll kõik seda kunagi õppinud, aga esimest korda tulin õppima otse keskkoolipingist. Oli keeruline päris eluga seoseid luua, sest polnud veel kogemust. Nüüd kogenud pedagoogina oskan teooriast tuge leida − haagib paremini ja on väga huvitav õppida. Vahepeal on ka teaduses palju muutunud ning uued teooriad kinnitust leidnud. Uusi teooriaid saan koolielus kasutada ning vahel isegi lastega jagada. 

Üks koolijuht ütles, et sõnapaar „kaasav haridus“ võib nõrgema närvikavaga inimesel põhjustada ärevushäire. Kas kaasavat haridust on üldse võimalik rakendada? 

Ülle Viller: Olen kogu aeg olnud seda meelt, et laps peab kasvama kodus ja saama kodust koolis käia. 

Nüüd olen kindel, et mitte kellelgi pole õigust öelda, et saadame lapse jalust ära. Minu jaoks ongi õpingute kõige suurem pluss kinnitus, et olen ajanud õiget asja. Kaasavat haridust on võimalik rakendada. 

Toon näite enda klassist. Räägime lastega ausalt omavahel sellest, kui mõnel õpilasel on raske: ta ei oska veel hästi lugeda. Kui õpetaja on parajasti hõivatud teiste lastega, siis pinginaaber, kes on saanud oma tööga valmis, aitab raskustes kaaslast. Või tõuseb mõni laps vaikselt püsti ja läheb teisele appi ja küsib: „Kas tahad, ma loen sulle ette?“ Nii hea on kuulda, kuidas nad üksteist toetavad ja kasutavad teist toetades neidsamu meetodeid, mida mina olen õpetanud: loeme nüüd lauldes ja proovime lugeda eestpoolt tahapoole jne. Lapsed on väga abivalmid ja klassi vaim üksteist toetav. 

Astrid Külaots: Ikka on võimalik ja peab olema võimalik! 

Mõnikord ma mõtlen, et kuhumaani? Kui eelnevalt on jäänud midagi tegemata ja vägivaldse lapse hirmu ja kiusamise all kannatavad teised lapsed, kes peavad kaua aega enda hingehaavu ravima … 

Toivo Niiberg ütleb ühes oma raamatus, et on kuritegu, kui õpetaja üksi peab olema psühholoog, arst, politseinik jne. 

Kui meil oleks koolides korralik tugivõrgustik, kes teeb õpetajaga koostööd, siis oleks ideaalne. Aga see pole enam üldse küsimus, kas kaasavat haridust rakendada. Seda tuleb rakendada!

Mis on kaasava hariduse rakendamise murekohad?

Ülle Viller: Kui õpetajal pole tuge − pole eripedagoogi, psühholoogi, on vaid õpetaja üksi. Kurb on see, kui õigel ajal on jäetud midagi tegemata. Lapse hing on saanud haiget ja laps on väga katki. Õpetajal ei pruugi jätkuda jõudu ega teadmisi. Isegi kui õpetaja rakendab lapsega kaasavat haridust, aga kolleeg seda ei tee, tal pole selleks teadmisi, tekib lapsel teise õpetajaga konflikt. Ja laps pakib ennast kokku, läheb koju, ütleb, et teda ei huvita üldse, mida seal koolis tehakse.  

Kui laps ei saa õigel ajal tuge ja abi, maksab see väga pikalt kätte. Kaasavat haridust on võimalik rakendada, kuid kaasav haridus on eelkõige koostöö. Meil on aga tohutu puudus tugisüsteemidest ja tugipersonalist. 

Mõnikord on ka õpetajate ja lastevanemate hoiakuid muuta keeruline. Kui olen käinud koolitamas, on jäänud mulle kõrva, kuidas õpetaja ütleb: mina tahan õpetada ainult normaalseid lapsi; kui oleksin tahtnud õpetada erivajadustega lapsi, oleksin õppinud eripedagoogiks. Või lastevanemad pahandavad, et mis need teistsugused lapsed segavad minu lapse õppimist. 

Õpetaja suhtumine paistab kohe välja. Kui õpetaja leiab, et mõni laps ei peaks selles klassis üldse käima, siis lükkabki klass lapse ära. 

Teine asi, mis lastele väga haiget teeb: näiteks on lapsele määratud erisus, ta võib abivahendina kasutada korrutustabelit. Laps teeb töö veatult, aga õpetaja paneb talle ikka kolme. Õpetaja arvab, et muidu pole teiste suhtes õiglane. Laps, kellel on niigi raske, on väga õnnetu, talt võetakse motivatsioon: pinguta, palju tahad, üle kolme ikka ei saa. Motivatsiooni hiljem tekitada on ülimalt keeruline. See on sama, kui panna ratastoolilaps koos teistega sadat meetrit jooksma. Ei pane ju! Kui oleks minu teha, kaotaksin põhikoolist üldse igasugused hinded ära. 

Astrid Külaots: Või kui õpetaja ütleb, et see on ju nii lihtne ülesanne, kuidas sa aru ei saa. Vaat see ei aita ka last mitte kuidagi. 

Kuidas muuta nende õpetajate suhtumist, kes on kaasava hariduse suhtes kriitilised? 

Astrid Külaots: Õpetajale, kellel on hoiak, et ta ei saa või ei oska kaasavat haridust rakendada, ütleksin ma: mine õppima, kuidas saab, ja saad tööriistakasti. Ongi keeruline, kui seda tööriistakasti pole. 

Ülle Viller: Hästi palju tuleb rääkida ja julgustavaid näiteid tuua. Meie tudengitena räägime pidevalt enda töökohtades ja tõstame huvi selle teema vastu. Laiemas ringis tuleb kogu aeg positiivselt rääkida. 

Mida oleks tahtnud ülikoolis ehk rohkem õppida?

Astrid Külaots: Sooviksin õppida, kuidas nõustada lastevanemaid. Sellise aine raames võiks eri olukordi läbi mängida, analüüsida. Tahaksin toetust või strateegiaid, kuidas oleks õpetajal lihtsam ja mõistlikum edasiviivat tagasiside anda.

Kõik tudengid meie kursuselt tahavad veel õppida. Tahame koos käia ja kogemusi jagada. Kovisioon on tegevõpetajale hea abivahend. Me ei tahagi üldse ära minna.

Ülle Viller: Ka mina tahaksin veel ja veel teadmisi saada. On mitmeid aineid, millesse tahaks veel rohkem süveneda.