Luulet aitab populariseerida koolide ja raamatukogude koostöö

2. juuni 2023 Jana Orion, Merle Tanilsoo Tallinna Keskraamatukogu - Kommenteeri artiklit
Foto: Tuulike Kivestu-Rotella

Raamatukoguhoidjad näevad oma igapäevatöös, et lapsed ja noored loevad luulet väga vähe, üle kümne korra vähem kui proosat. Tavaliselt tullakse raamatukokku otsima kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvaid luuleraamatuid. Mida teeme ja võiksime veel teha, et luulet laste ja noorte seas populariseerida?

Kui peres pole luule lugemise harjumust, jääb määrav roll lapsele luule tutvustamisel koolile. Raamatukogud tulevad selles õpetajatele appi, pakkudes luuleteemalisi raamatukogutunde ja kohtumisi kirjanikega ning andes lugemissoovitusi. Lastes huvi tekitamiseks on luulest rääkivad raamatukogutunnid sageli mänguelementidega. Näiteks kasutatakse luuleratast, kus on luuletuste pealkirjad ja õpilased saavad loosida, millist luuletust nad ette loevad, või võlumütsi, kust sõnu tõmmates saab ise luuletusi koostada. Osa raamatukogutunde õpetab otsima luuletusi lasteluuleandmebaasist Arkaadia.

Lugemissoovitusi jagavad raamatukoguhoidjad nii oma igapäevatöös kui ürituste ja lugemisprogrammide raames. Õpetajad võivad alati pöörduda raamatukoguhoidja poole, et leida sobivaid teoseid, mida lastele ja noortele kirjandustundides soovitada. Uuemaid luulesoovitusi saab näiteks ka Tallinna Keskraamatukogu lugemisblogist „Loe mind!“.

Millist luulet lapsed ja noored praegu enim loevad?

Raamatukogude laenutuste esikümnes on algklasside luuleraamatud. Näiteks Tallinna Keskraamatukogust laenutati eelmisel aastal kõige enam Contra „Kõik on kõige targemad“ ja Ilmar Trulli „Kala ei lärma“. Esikümnesse mahtus veel kolm Trulli teost („Pori kärbes ja tori hobu“, „Musta kassi mumba“ ja „Väike viisakas kärbes“), Ellen Niidu „Krõll“ ja „Suur maalritöö“ ning Leelo Tungla „Porgand töötab porgandina“ ja „Halloo!: luuletusi lastele“. 

Venekeelsetest luuletustest on enim laenutatud eesti autorite teosed Leelo Tungla „Чем измерить озорство?“ („Millega mõõta põngerjatempe?“) ja Eno Raua „Рыба ходит, колобродит“ („Kala kõnnib jala“. Osalt on algklassidele mõeldud luuleraamatute elavam laenutamine seotud sellega, et neid ongi rohkem välja antud. Palju vähem on luulet 5.–8. klassi õpilastele. Keerulisem on leida ka sellist luulet, mis võiks huvitada keskkoolinoori.

Viimase kümnendi jooksul on ilmunud mitmete tuntud Eesti lasteluuletajate kogutud teoseid: Heiki Vilepi „Päike põues“ (2019), Ott Arderi „Elu täis on muinasjuttu“ (2021), Paul-Eerik Rummo „Tihane tõstab tiibu“ (2017), Olivia Saare „Päike süles“ (2016), Eno Raua „Luige huige“ (2016), Leelo Tungla „Südasuvi“ (2012). Ellen Niidult on välja antud lausa kaks kogumikku: „Mänguvesi“ (2013) ja „Taeva võti“ (2012). Tihtipeale on need elutöö viljad nii kogukad, et lapsel on neid raske koolikotis kaasaski kanda, rääkimata siis „läbi töötamisest“.

Mida raamatukoguhoidjad soovitavad lugeda?

Siiski võiks mahukatest kogumikest mõnda esile tõsta. Leelo Tungal on kokku seadnud antoloogia „Igal pool on ainult tähed“ (2019), mis koondab lasteluulet eri autoritelt läbi kolme viimase aastakümne. Kogumiku lõpust leiab huvitavaid infokilde pakkuva ülevaate lasteluule kirjutamisest ja kirjastamisest. 

Maria Teiverlauril ilmus Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliks Eestimaad ja meie rahvakultuuri käsitlev luuleraamat „Minu kodumaa“ (2018), mis mõeldudki õppetundide lisamaterjaliks ning sisaldab lisaks temaatilistele luuletustele ka mõistete, sümboolika ja tähtpäevade seletusi, fakte ja legende. 

Omanäolise suunitlusega on Maire Eliste ja Mariel Marian Eliste koostatud lastelaulude tekstide kogumik „Lapsed laulma!“ (2010), mis on kogumike seas kõige käepärasema suurusega ja kompaktsem. Koos nootidega oleks see ilmselt poole kogukam, nii on piirdutud iga luuletuse järel viitega väljaannetele, kust noote soovi korral leida võib.

Algklassidele ja ehk juba ka lasteaia vanemale rühmale jõukohast luulet leiab TEA kirjastuse väikeseformaadilisest sarjast „Lapse oma raamatukogu“. Mitme luuleraamatuga on sarjas esindatud nt Heljo Mänd, Olivia Saar, Ilmar Trull, Urve Tinnuri. Sarjast leiab ka eri autorite luuletusi koondavaid kogumikke ning temaatilisi väljaandeid, nt „Lapse oma jõulusalmid“ (2016), „Liisusalmid ja lasteriimid“ (2014), aastaaegade kulgu hõlmavad „Meie lapse aastaring“ (2018) ja „Neli kaunist kleiti“ (2008), mardi-, kadri- ja vastlalauludega „Kärrdi! Kasukas kärises“ (2008) või „100 last: Luuletusi Eesti Vabariigi sünnipäevaks“ (2018).

Nooremale koolieale on väärt lugemisvara ka TEA kirjastuse lasteluule sari „Lasteraamatute varalaegas“. Seda on raamaturiiulitelt lihtne leida, sarja väljaanded eristuvad oma pika ja kitsa kuju poolest. Sarjas on ilmunud mitu luulekogu nt Sulev Ollilt, kelle puhul saab esile tõsta sõnamängulisust ja temaatikat: „Päevad käivad päripäeva“ (2012) tutvustab luulevormi kaudu rahvakalendri tähtpäevi (luuvalupäev, linnuristipäev jne) ja „Vana sõna vallatused“ (2010) aitab värsside abil lahti mõtestada vanasõnu.

Lapsed tulevad sageli raamatukokku ülesandega lugeda üks luulekogu kindlalt autorilt ja tihtipeale on selleks autoriks Ott Arder, Ilmar Trull või Leelo Tungal. Oletatavasti mängib siin rolli asjaolu, et neilt luuletajatelt on ilmunud piisav arv luulekogusid, et jätkuks tervele klassitäiele lastele. Lugeda võiks aga anda ka näiteks ühe eesti autori luulekogu, nii avaneks tervete sarjade jagu valikuvõimalusi.

Põhikooliealised lapsed eelistavad enda sõnul lugeda pigem lõbusaid luuletusi. Tüdrukutele on lihtsam meele järele olevat luuleraamatut leida. Poistele saab lasteluule riiulist soovitada Contra „Kõik on kõige targemad“ (2014) ja tema tõlgitud läti autori Ieva Flamingo „Kärarikas klass“ (2021). Eristuv ja lausa omamoodi vaakumit täitev on Jürgen Rooste „Kollilood“ (2020) – krutskiline, natuke hirmus ja karmikoeline. Seda soovitaks just neile, keda luule lüüriline kõla muidu pelutama kipub. 

Omanäoline luuletaja, kelle värsse on korduvalt viisistatud ja kellel on lausa omanimeline luulevorm ilmerii, on Peep Ilmet. Lasteluule riiulilt leiab tema „Linnumeeli“ (2015), autori ornitoloogiahuvist lähtuva luuleraamatu Eesti linnuliikidest. Vahvalt värviküllane ja kauni kujundusega silma paistev on Tiit Pruuli koostatud rännu- ja reisiluuletuste raamat „Väikese inimese suured reisid“ (2009), pühendatud kõigile reisifirma tollaste töötajate lastele.

Põhikooli vanemates klassides ja gümnaasiumis sõnastatakse õpilastele luulekogu valimiseks-lugemiseks ülesanne laiapõhjalisemalt: „lüüriline luulekogu“, „kaasaegne luuletaja“, „ilmumisaasta hiljem kui n“, ka „praegu elusoleva luuletaja luulekogu“. Siis peame juba pilgu pöörama täiskasvanute kirjanduse poole ja taas peab raamatukoguhoidja noorelt välja uurima, mida too eelistaks (et luule lugemine ei tunduks juba ette üle jõu piinarikas katsumus): mees- või naisautorit, tõsisemat või rõõmsatoonilisemat luulet jne. Tüdrukutele sobib enamasti Kristiina Ehin või Doris Kareva, poistele pigem Hando Runnel, Contra, Wimberg.

Kui noor isegi täpselt ei tea, milline luule talle meeldib, saab pöörduda taas temaatiliste kogumike ja antoloogiate poole, nt Rebekka Lotmani koostatud „Ma nägin päikesepaistet vihmasajus: valik maailma armastussonette“ (2022), D. Kareva koostatud „Armastuse planeet: 21. sajandi eesti luulet“ (2022) ja „Eesti tunne“ (2018), Mart Velskeri ja Tõnu Tenderi koostatud eesti keele teemalise luule antoloogia „Keele maitsest“ (2018), Vladislav Koržetsi koostatud „Eesti kalaluule antoloogia“ (2021), Arne Merilai koostatud „Eesti ballaad“ (2003). 

Needki on igaüks parajalt paksud, kuid igati väärt lugemisvara ka ilma kohustuseta. Vanemas kooliastmes ei pea pealegi alati enam käsitletavat teost tundi kaasa võtma. Üks erandlikult õhuke, kuid väga omanäoline antoloogia on noore poeedi Reijo Roosi gümnaasiumi uurimistööst välja kasvanud (eesti ja soome) kakskeelne luulekogumik Eesti luuletajate Soome-teemalisest loomingust.

Populaarsust kogub proosaluule, nt Veronika Kivisilla „Helsingi helistikud“ (2021), Tõnu Õnnepalu „Kevad ja suvi ja“ (2009) ja valikkogu „Kevaded ja aastad“ (2022) jne. Proosaluule võib ehk samuti olla abiks luulehirmust üle saamisel. Noorte puhul on positiivset tähendust kandev märksõna ka rahvusvahelisus, multikultuursus. Veronika Kivisilla, Adam Culleni ja Øyvind Rangøy mere- ja saarehõnguline luulekogu „Kolm sõlme“ (2020) seob kolmest rahvusest autorid, kes kogumikus sümboliseerivad igaüks ühte sõlme ja selle ideega haakub ka luulekogu kujundus. Mida tähendavad sisekaanel kujutatud kolm saart, tuleb lugedes välja uurida. 

Kokkuvõttes võib öelda, et head luulet, mida lastele ja noortele soovitada, leidub. Näeme ka, et raamatukogude ja koolide koostöö aina tiheneb, ja toetame üksteist järjest tõhusamalt luule populariseerimisel laste ja noorte seas. Soovime selleks jõudu ja jaksu!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!