Luuletaja Wimberg ehk õpetaja Jaak Urmet

2. juuni 2023 Tuulike Kivestu-Rotella toimetaja - 4 kommentaari

Kirjanik Wimberg, kodanikunimega Jaak Urmet õpetab Saue Koolis 7.–9. klassile kirjandust ja eesti keelt. 

Milline õpetaja sa oled?

Mina ei ole kindlasti see kirjanduse ja eesti keele õpetaja, kes teeb n-ö lahedaid tunde – kus tuled vilguvad ja ekraanid säravad. Annan endale aru, et ilmselt ei ole minu tunnid nende hulgas, mida õpilased nimetavad lõbusateks ja põnevateks, aga loodan, et kahekümne aasta pärast võivad nad neid nimetada kasulikeks ja harivateks. Selles mõttes mulle sobibki õpetada alates 7. klassist ja vanemaid. Minu tundides käib töö: lugemine, süvenemine, mõtlemine, kirjutamine, analüüsimine.

Ma teen seda kõike lootuses, et see on õige. Mis õpilaste peas toimub või mida nad sellest arvavad, noh … ma ei usu, et mõni õpetaja võiks väita, et teab, mis õpilaste peas toimub. Kas me üldse teame, mis teise inimese peas toimub? Kas teine inimene isegi seda teab?

Õpetan õpilastele analüüsioskust, et nad suudaksid süveneda teksti ja ennast kirjalikult väljendada. Suuliselt ka muidugi, aga õpilased ei ole tunnis eriti suulised. Eks ma teen seda õpetajavärki vaistu pealt. Olen õppinud küll Pedas õpetajaks, aga ütlen, et Pedast – või mis tahes Eesti kõrgkoolist – saadud paber ei tee küll kellestki õpetajat. 

Millal sa luuletama hakkasid?

See läheb tagasi poisikesepõlve ja eks see oli alguses rohkem koolipoisi nali. Ütleme, et isegi kuni ülikoolipäevadeni. Siis tabasin ära, mida saab luules ja mujal kirjanduses teha ja mis mulle seal meeldib. 

Veel aastani 2007 mõtlesin, kas olen juba kirjanik. Siis tundsin, et olen jah, ma kirjutan raamatuid ja võin astuda kirjanike liitu küll. Nüüd on aasta 2023 ja ma mõtlen, kas saan ennast nimetada kirjanikuks selles kõige õigemas tähenduses. Kirjutan küll hästi palju raamatuid, aga ei kirjuta selliseid pakse põnevaid romaane, mida prantslased, inglased ja soomlased kibeleksid lugema nagu Kivirähki või Harglat. Ma ei kirjuta ka novelle, mille kohta kirjanduskriitikud saaksid öelda, et oi, see on alles novell. Või luulet, mida lihvitud maitsega kriitikud öökapil tihkaks hoida. Ja ma ei kirjuta ka näidendeid, mida draamateater muudkui tahaks mängida. Noh, aga põhimõtteliselt olen ikkagi kirjanik, kapp kodus on täis raamatuid ja muid asju, mida ma olen kirjanikuna teinud.

Kuidas sulle koolitöö meeldib?

Mul on selline väike põhimõte, et ennast katki ma ei tööta. Niipea kui oled ise valmis end katki töötama, nii kohe kool laseb sellel juhtuda, pidurdusmehhanismi sealtpoolt oodata ei ole. Haridussüsteem lihtsalt on selline, vähemalt Eestis. Õpetaja ise peab endale seadma piirangud, et ei ületaks teatud koormust, ei võtaks tööd koju kaasa. 

Minule on prioriteet koolitund, see 45 minutit, kus olen mina ja õpilased ja ma õpetan neid. Kõik muu kooliga seotu ja kooli katuse all toimuv on minu jaoks teisejärguline, aga selle 45 minuti jooksul annan endast ideaalis sada protsenti. Ma ei valmista kodus tunde ette ja üritan seal ka töid mitte parandada. Igat paberilehte üldse ei ole vaja hinnata. Olen märganud, et õpetajad koormavad ennast üle tohutu hindamisega. Tegelikult ei ole vaja igat tööd ära korjata kogu klassilt, ei pea tegema kogu aeg igasuguseid tunnikontrolle ja muudkui hindama. See pole üldse oluline. 

Näiteks ei ole ma nende nelja õpetajana töötud aasta jooksul teinud ühtegi tunnikontrolli. Ma näen, et sellel ei ole mõtet õpilaste jaoks ja minu jaoks oleks see lihtsalt suur lisatöö. Vähemalt eesti keelt saab õppida ka teisiti, vähema stressi- ja tööfaktoriga, ja kirjanduses pole neid üldse tarvis. Ma ei tee ka kontrolltöid. Algul üritasin neid kirjanduses teha, aga siis nägin, et jutt, mis nad mulle kirjutavad, on seesama jutt, mida neile rääkisin. Pole ju mingisugust mõtet sedasama enda juttu neilt parandamiseks saada. Parem kasutan selle aja selleks, et rääkida mingist uuest autorist, või annan neile patsaka lugemist. See on palju sisukamalt täidetud aeg. Kirjandustunnid on mul alati tihkelt uue sisuga täidetud.

Kuidas sa õpilasi hindad?

Kirjanduses lasen neil suures mahus raamatuid lugeda ja nendest kirjutada. Nii tulevad hinded. Kes lugeda ei taha, sel tulevad nii muidugi halvad hinded. Aga lugegu siis! Raamatut lugeda on palju lihtsam, kui enamikku muid kooliülesandeid teha! Ka meeldib mulle hinnata tunnitööd, tahan, et õpilane oleks tunnis sada protsenti kohal. Ma ei anna põhimõtteliselt ka koduseid töid – kui, siis väga harva. Näiteks lõpetada see, mis tunnis pooleli jäi. Tunnis tahan kõik seitse nahka, koolivabal ajal tehku oma asju. Ma ei näe õpilaste ülekoormamises mõtet. Ma ei taha olla osaline stressi tekitamises, sest õpilastel on kodutöid niigi ropult palju. Ja neil on huviringid ja muud asjad ka. Trimestri- ja aastahindeid välja pannes vaatan need alati selle pilguga üle, ega ma ei langenud mehaaniliselt keskmise hinde lõksu – kas iga õpilane sai just oma töö väärilise tulemuse. Keskmine hinne võib igasugu trikke teha, oluline on ikka tegelik pingutus, panus, töö ja areng.

Mida pead oluliseks õpetada?

Eesti keeles lasen ma hästi palju kirjutada, kirjanduses ka. Paberit läheb, pastakat läheb, muudkui pastakad liiguvad … Igasugu töid ja tekste, tihti kirjandi ja essee moodi kirjatöid. Keeleõpetus muutub väga kergesti igavaks ja tüütuks, kui tunnist tundi õpetada komasid, põimlauseid, määrusi, kaassõnu, välteid ja muud sihukest tehnilist-abstraktset. See ei ole minu jaoks esmane keeleoskuse näitaja. Keeleoskuse kõige olulisem näitaja on see, kas suudad mingis olukorras viia oma mõtte teise inimeseni. Et kui sul on mingisugune vajadus midagi öelda või kirjutada, siis suudad seda teha nii, et saaksid oma eesmärgi täidetud. Samuti suutlikkus mitte ainult ise tekste toota, vaid neid lugeda ja vastu võtta. Ma tahan 9. klassi lõpuks saavutada olukorra, kus õpilased on suutelised lugema Vikerkaare tasemel teaduslikku artiklit.

Kas nad on?

Need, kes rohkem süvenevad, pingutavad, on kindlasti. Minu kindel veendumus on, et grammatikareegleid ja õigekirja ei ole eriti mõtet tehniliselt õpetada. Usun, et õpilastele tasub õpetada keeleoskust tekstide lugemise kaudu. Et nad loevad, loevad, loevad … Ja siis näevad, et „mis“ ja „kes“ ees on koma, et mõnes lauses on „aga“ ees koma ja mõnes ei ole, ning kuidas otsene kõne kirjutatakse. Ja see on ikkagi teisejärguline. Esmajärguline on oskus tekstist aru saada ja teistele arusaadav olla. Kogu see keelereeglistik ongi selle eesmärgi teenistuses, mitte eesmärk eraldi.

Kui palju sa pöörad luulele tähelepanu?

7. ja 8. klassis ei pööra peaaegu üldse. Hästi vähe. Sest tohutult palju aega läheb iga luulerea kommenteerimiseks. Õpilased ei suuda luules „lihtsalt teksti“ vastu võtta. Enne, kui neil see oskus tekib, tuleb õpetajal kõvasti seletada. Mis asi on kujund, mis on luuletuse idee jne. Nad ei oska seda ilma abita välja lugeda. Minu meelest algklasside ja 5.–6. klassi õpikutes on üsna palju luulet. Seal on see üsna lihtne. Aga edasi tase tõuseb, Alveri ja Kaplinskini välja. Luule on põhimõtteliselt kõige nõudlikum ja raskem, kõige mõttetihedam kirjanduse vorm. 9. klassis õpetan luuletusi analüüsima ja pärast sellist tundi vajab mu aju täiesti puhkust. Et Talvik ja Vaarandi ja Siig n-ö selgeks laulda ja tantsida, läheb kogu võhm. Aga see on ka seda väärt! Luule kaudu saab öelda asju palju võimsamalt, teravamalt, säravamalt kui lihtjutuga.

Võtame näiteks Heiti Talviku luuletuse „Loojak“. „Varsti, varsti enam keegi / õrna roosipuud ei hari. / Üle lossi, üle seegi / langeb surma tuhkjas vari.“ Kui annan need read õpilasele, ei oska ta nendega midagi pihta hakata, aga nende nelja rea sisse on kätketud mingi pilt ja see pilt edastab luuletaja nägemust, ideed, sõnumit, mis ta vaimusilmas virvendab. Luuletus on nagu kokku pakitud energia, nagu singulaarsus enne suurt pauku, nagu zip-fail. Ja kui annan selle faili õpilasele, ei oska ta sellega midagi teha, see on täiesti mittekõnelev tekstipiuks tema jaoks. Siis hakkan seletama, mis asi on roosipuu, loss, seek, võlur, peata hobune, kellamalm … Seletan need sümbolid ja mõisted lahti. Kulub vähemalt veerand tundi seletamist, mida need neli rida ütlevad. Seepärast ma ei kasutagi 7. ja 8. klassis eriti luuletusi õppetöös. Seal alustame lihtsamate asjadega: mis on värss, kujund. Juba metafoori seletamine on pähkel.

Väga paljud inimesed on ära rikutud eksliku arvamusega, et luule peab olema silprõhuline ja riimis. Nad on kasvanud üles Underi ja Liiviga ja kui anda neile vabavärss, ei saa nad aru, mis see on – see on ju nagu jutt. Kui öelda õpilastele, et luuletagu, hakkavad nad kõik riimi kangutama. Sellega nad hakkama ei saa ning saavad ise ka aru, et nende katsetused on hädised. Ja siis kaob neil luule vastu huvi. Riimis silprõhuline luule nõuab spetsiifilisi oskusi. See ei käi lihtsalt nii, et karu ja aru ja päike ja väike.

Mulle on jäänud mulje, et algklassiõpetajad on tihti teinud karuteene hilisemate klasside kirjanduse õpetajatele, kes peavad kõigepealt eemaldama õpilaste peast arusaama, et luule on ainult riimid. Õpilane suudab kirjutada luuletust väga hästi, kui suudab riimid unustada. Mõnel võib kogemata õnnestuda ka ilus riimidega luuletus, aga 95% klassist ei oska neid teha, nad jäävad riimi lõksu ja tuleb ainult jama. Nii et ühe esimese asjana võiks päästa kirjanduse riimiorjusest. Et luuletused ei ole ainult need neljarealised kokkuklõksuvate lõppudega kastid.

Teine asi, mida ma veel olen märganud – liiga palju Koidulat ja Liivi ei tule kasuks. Luulet peaks hakkama õpetama tänapäevasest, lähemast, lähedasemast, arusaadavamast otsast. See peaks olema tänapäevasem, näitama kõiki neid tänapäeva eri laade, vorme ja käekirju, mis on meie ümber nüüd ja praegu, ei tohiks jääda kinni pühasse aegadetagusesse habinasse. Mõni põlvkond tagasi olid pärast algklasse kooliõpikutes ainult täiskasvanute luulest pärit näited, ilma pehmendavate üleminekuvormideta. Aabitsast kiiresti prõmm Kaplinski ja Juhan Viidingu manu. See oli eriti õudne. Tänapäeval on toodud õpikutesse rohkem laste- ja noortepärast luulet, pehmendatakse teekonda lihtsast keeruliseni. Selles mõttes on kirjandusõpikud läinud järjest paremaks. Aga ikkagi! Lydia Koidula oli võimas püssirohi aastal 1870, praegu ta on püssirohu vastand, ta on nagu liisunud õlu, mis vajab lisakommentaari, et kunagi oli see vägev virre.

Kuidas sa seletad õpilastele, mis on üldse luule?

Ja tõesti – mis see luule on? Ma usun, et paljud kirjanduse õpetajad ei oska seda seletada. Kes on kirjanik? Kirjanik on inimene, kellel on sund jagada enda sees toimuvat kirjalikul kujul. Kes on luuletaja? Luuletaja on see, kes valib selleks luulevormi. Kellel on sees mingisugused ideed, mõtted, tundmused ja kes tunneb vajadust need endast luule kujul välja tuua. Luule on väga jõuline vorm, sest ta on hästi napp, ökonoomne. Seal on väga vähe ruumi, et midagi öelda. Luuletaja peab oma mõtte panema sõnadesse selliselt, et need on väga täpselt valitud ja nende sõnade kombinatsioonid on äärmuslik miinimum. Seal ei saa olla liigset. 

Ma ei tõtta 7. ja 8. klassis kindlasti luulevormiga peale. 9. klassis olen ma võtnud eesmärgiks käia läbi kogu eesti kirjanduse ajalugu 17. sajandist kuni tänapäevani, mingisuguste hüpetega muidugi. Seal tuleb ka luulet sisse. Luuletundides jagan tekstid laiali ja seletan siis, mis seal toimub ja kuidas peaks mingit rida mõistma. Õpetan ka luulet esitama, vähemalt isikliku eeskujuga. Väike nõuanne: tasub kasutada autorite enda, mitte näitlejate esitatud luule salvestusi. Näitlejate luuleesitamise kool on hästi maneristlik, enamik näitlejaid loeb luuletuse elutuks huugamiseks.

Kas sa lased õpilastel luuletusi kirjutada?

Nagu öeldust arvata võib: eriti ei lase. Kui, siis palun ilma riimideta. Aga mõni ikkagi läheb ja kukub riimilõksu! Täna lasin laulusõnu kirjutada. Ütlesin, et Alika läks Liverpooli ja seal öeldi, et kahjuks need laulusõnad ei sobi, et Saue Kooli see ja see klass peab tegema uued. Ja lasin neil siis poplaulu sõnu kirjutada. Ma ei ole neid veel vaadata jõudnud, aga olen kindel, et midagi Eurovisiooni formaati sobivat sealt kindlasti leiab. 

Üks väga oluline asi on puudu. Minu teada on viimane kooliõpilastele tunnis kasutamiseks mõeldud luuleantoloogia „Sõnarise“ õhuke neljaköiteline versioon. Ja seda ei kõlba tundides kasutada, sest selle valik on esiteks väga elitaarne ja teiseks on selle ajapiir kuskil 1990-ndate alguses! Koolile tuleks teha uuendatud, teistsuguse valikupõhimõttega korralik luuleantoloogia. Vähem Koidulat, vähem Juhan Liivi, aga kuni viimase ajani välja. Siis saaks luuletunde teha palju sisukamalt, sest materjal on kõigil kohe olemas, pole vaja seda kuskilt otsida, kopeerida ja paljundada. See on kindlasti kallis lõbu, aga haridus ongi kallis. 

Teine asi – õpikutes võiks olla rohkem paremat materjali luuletuste käsitlemiseks. Ma tajun õpikute koostajate puhul kergesti allaandmist luule puhul. Seal peaks värss värsi kaupa õpetama luuleteksti analüüsimist ja mõistmist. Et luule ei ole imelik, võõras ja pühalik arusaamatu tekst. Kirjanduse õpikud, mis praegu kasutada on, ei tee seda edukalt. Nad libisevad luulest kerglaselt, lipsti üle. See, et on kolm luuletust ja viis nadi küsimust nende kohta, ei toimi.

Veel – kindlasti peaks kutsuma kooli rohkem kirjanikke, sealhulgas luuletajaid. Kõikides koolides ei jõua emakeelenädala jooksul ära käia. Kirjanikku võib kutsuda ka muul ajal, otsige ta lihtsalt üles ja kirjutage talle. Kas või Facebookis.


4 kommentaari teemale “Luuletaja Wimberg ehk õpetaja Jaak Urmet”

  1. Silvi Kõiver ütleb:

    Tere! Olen vana juba,aga sinna kirjanduse tundi tuleks küll, kuigi ka minul oli väga hea öpetaja omal ajal eelmise sajandi viimases veerandis.

  2. Heli Pikk ütleb:

    Tere! Panen siia lingid, kust on võimalik leida luuletusi lugemas nii luuletajaid kui ka näitlejaid.

    https://arhiiv.err.ee/video/seeria/luuletus-100-luuleparli?limit=500

    https://arhiiv.err.ee/audio/seeria/luuleruum

    Head kuulamist!

  3. Siiri Laidla ütleb:

    Vahel juhtuvad imelikud/imelised asjad hiljem, kui neid ootame… Sattusin lugema Teie lastejutukriitika artiklit Loomingus, aasta oli vist 2006. Aasta polegi oluline, vaid see, et kiitsite mind seal lausa taevani. Et nagu Hemingway jne. Lugu oli “Sandra kevad ja suvi”, mu esimene trükis ilmunud raanmat. Ja mina, ullike, põen ja nutan siin, et keegi mind ei armasta ega loe, ükski kirjastus ei taha mind avaldada. Hea teada, et on vähemalt üks inimene, kes nii ei arva.

  4. Eraisik ütleb:

    Luules ei pea ehk riimi tõesti olema, küll aga rütm ja silpide arv sama – muidu tekib proosatekst. Räpp mulle ei meeldi, aga neid oskusi võiks see noortes arendada, et kuidas teksti luule moodi seada.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!