Metsaneid võitis preemia metsa vastu kajamise eest. Noorte kirjandusvõistlused 1939 ja 2023

Kuna noorte kirjutamisoskus on teinud vähikäiku, siis keskmiselt nii hästi, kui praegu kirjutab 8.–9. klass, kirjutas 1954. aastal viies klass. Praeguse viienda klassi saavutused olid 1954. aastal teise klassi päralt. 

Põhjuseks ei ole pedagoogide saamatus. Asi on selles, et praegu on eesti keele ainetunnid üks alternatiiv inglise keelele, kuna noori huvitab niikuinii kõige enam globaalkultuur. Aga Stalini aja lõpul oli eesti keel ja kirjandus vastuseisuks võimude ametlikule poliitikale, ehk siis see, millega igaüks kursis pidi olema. Äsja lõppes ka Sten Roosi nimeline muinasjutuvõistlus, nii et on huvitav võrrelda praeguseid ja kunagisi töid.

Metsaneiu elukäik

1939. aastal toimus Ülemaalise Maanoorte Ühenduse kirjandivõistlus. Selle vaieldamatu staar oli müstiline Metsaneid. Mis temast sai? 

Metsaneid oli „Tõest ja õigusest“ tuntud Rava külast Järvamaa niitude, soode ja metsatukkade vahelt pärit olev Welly Allikvee. Muide, kirjandivõistluse teema oli rukis. 

Nagu stiilistki näha, läks müstiline Metsaneid sel teemal täie panga peale välja: „Hakka või rahvatarkust uskuma, et kõrged metsad ajavad pilved laiali. Näib nii, sest minu kodu on keset metsa. Keeran kannal ringi – et veenduda selle tõelisuses; ja ometi ei näe muud kui metsade merd, mis nüüd kevade tulekuga on muutunud otse paradiisiks, kus tuhanded linnukesed üha kaunimini üksteist lauluga püüavad üle trumbata.“

Selles tekstis on juba õnne rütmi ja rahu muusikat, mis kahjuks kõlas üksnes käsikirjas. Paraku viis Mõdrikul kodumajanduskooli lõpetanud neiu tee tõenäoliselt hoopis läände.

Kui loru ei õpi, tuleb ta õppima sundida

Eesti Rahvusarhiivi säilik ERA f R-1590 n 1 s 547 ehk „Laste poolt raadiole saadetud kirjandid 1953–1955“ on heaks näiteks sellest, kuivõrd hästi osati kirjutada toona praegusega võrreldes. Tänapäeval ei ole ühtegi kuuenda klassi õpilast, kes kirjutaks nii nagu 1942. aastal sündinud Tiia Liivik kirjutas 1954. aastal: 

„Tihti meenutas Alar laupäevaõhtuid, mil isa, ajanud ära habeme, pesi kaua käsi külma veega ja istus siis pliidi ette toolile. Poiss teadis, mida see tähendas. Ta tõi väikese pingikese, istus sellele ja pani pea isa sülle. See aga sakutas teda juuksetukast, otsis siis kaua puukastis ja valis sealt välja väikese halukese. Alar seda ootaski. Ta otsis isa puukastist välja halja nikerdusnoa. Isa käed lõhnasid seebist ja silmad olid heledad, lõbusalt-mõtlikud.

Oli mõnus ja hubane. Isa keerutas halukest käes, silus siit-sealt ja alustas: „Jah, kui meie kord poisikesed olime, ei olnud elu hoopis niisugune nagu teil … Juhtus kord säärane lugu …““

Kui me ei tea, et tegu on 12-aastase õpilasega, võiksime arvata, et see on vana tööline ja kirjamees Aleksander Siivas, kes kirjutas „Vana oktoobrisõduri“. Kokku 17 A4 lehekülje mahus kirjutanud Tiia Liivik oli nagu väike vanainimene. Kui panna teda praeguse keskmise kuuenda klassi õpilase kõrvale, kes moblamängudega kimpus on, ei tule võrdlus mitte viimase kasuks. Suur osa selleealisi veab paberile alles tähti meenutavaid kriipse, nendega on võimalik tänaval kokku põrgata, kui nad oma nutitelefoni näpivad.

Väike Tiia võis arvata, et kirjutamine on mingi ülitöö nagu rehepeks pärast rukkilõikust. Õpetaja käskis! Nii võis ta arvata. Ja tema pidi siis kirja panema seitseteist lehekülge tihedat teksti. Ilmselt ei olnud Tiial aega vaadata, kas jalgpall väljas põntsub või mitte. Tema süütas hilisõhtul, pärast muude õppetükkide tegemist laualambi, kirjutades ikka ja jälle. 

11. klassi õpilase Elmar Talviste (1937–1985) fantaasia ulatus ulmevaldkonda. Tema huviks oli Maksim Gorki esikteos „Tšelkašš“, millest õpetaja oli nii haaravalt jutustanud. Ta kirjutas kirjandi „Kes oleks olnud Tšelkašš pärast Oktoobrirevolutsiooni?“, siin väike näide: „Anarhistide salk „Orkaan“, kuhu kuulus Tšelkašš, liikus neljas Pullman-vagunis raudteedel Donetsi-tagustes steppides, haagituna taganeva Punaarmee ühe ešeloni külge.“ 

Nõnda fantaseeris õpilane Elmar, kellest hiljem sai Tartu Ülikooli füüsikateaduskonna elektroluminestsentsi ja pooljuhtide labori sektorijuhataja. Viiekümnendail oli päris tulevikkuvaatav oletada, kes võis olla 1894. aasta paiku ringi hulkunud sünge Grigori Tšelkašš pärast 1917. aastat, kui, autori sõnade järgi, „kärgatas Oktoobrirevolutsioon“.

Vaid 1953. aastal võis ette kujutada kolmanda klassi õpilast, kes kirjutas nõnda: „Teadusega maha sa raiu / vaenlaste ahmitsevad käed. / Tea, et olgu sulle püha / vanemate vaevatud käed. / Ahelaid me enam ei kanna / ja ei luba ka kanda neid. / Maha, sõja õhutajad, maha / sõda me ei luba, ei taha.“

Jüri Karu värsid Loksalt tegid ilmselt läbi õpetaja hoolsa kontrolli. Edukas Jüri Karu elab tänapäevani ja on tuntud arhitekt.

Paljude tüdrukute ja mõnede poiste viiekümnendatel aastatel kirjutatud kirjandites kajastub mõte, kuidas aidata edasi seda poissi, kes õppida ei taha. Pioneer läheb, selle asemel et keemia kontrolltööks valmistuda, kevadisse metsa ja pikutab luhal. Hõredast metsast ilmub aga välja pioneerisalk, kes torgib laiskvorsti niikaua, kuni too koju läheb ja kontrolltöö materjalid ette võtab. Ühele õppeedukuse eest seisjale valab tööpõlgur ka „täie kaela“.

Revolutsiooni ei mainita enam

Miks siis ikkagi tänapäeva kirjutajad seda kõike ei suuda? Metsaneid kirjutas metsa päikeselaigus. Ta oli laande kaasa võtnud tindipoti ja täitis poognaid. Neid sai mitte ainult paberipoest osta, vaid ka kohvikutest haarata. Metsaneid pidi oma kirja pandud teksti ka kuivatama ja samas mõtlema, kas tema pseudonüüm on ikka vettpidav. 

Tänapäeva gümnasistid kirjutavad pilvesse ja võivad selleks kasutada nutitelefoni. Marshall McLuhan on küll kord hästi ütelnud: „Meedium on sõnum.“ Aga meediumis ei ole asi, sest Tammsaare oleks olnud Tammsaare ka siis, kui tal oleks olnud Google Docs. 

Tänase päeva kirjandusliku mõtte viletsus seisneb selles, et konservatiivsed õpetajad valmistavad kirjutaja ette ainult riigieksamiks ega soovi sellest mallist kõrvale kalduda. Pöörast mõttelendu väga ei sallita.

Kolmanda klassi õpilane Jüri Karu mõtles 1953. aastal nii: „Enda vanemate karedate käte näitel näitan, kuidas karastus teras.“ Meie ajastu mõistes isegi väga veider mõtteviis! Aga kui ajalooõpetaja enam oktoobrirevolutsiooni ei maini, siis ei tule ühelgi meie aja õpilasel pähe seda vana rooga taas üles soojendada.

Kolmanda klassi õpilane täna: „Issi tuleb mulle peale kooli järele, aga trenn hakkab alles kell neli. Saan vahepeal kooli ees moblaga mängida.“ 

Äsja lõppes Sten Roosi muinasjutuvõistlus, mis on aasta üks kesksemaid kirjandussündmusi õpilastele. Sel aastal võitis konkursi Carl Eelmaa Tartu Herbert Masingu Kooli 5. klassist jutu „Silmsabatroll“ eest. Muinasjutu nimigi ütleb, et siin on natuke põhjamaid, trolle, veidi liine žanrilisest ulmest ja fantaasiamaailmast. 

Konkursist osa võtnud õpilaste juhendajad väärtustavad fantaasiat. Aili Jaanisoo, Tartu Katoliku Hariduskeskuse õpetaja, selgitab: „Ka tolmurullist võib mõnikord vahva loo üllitada.“ Võitjat juhendanud Tartu Hansa Kooli õpetaja Lea Sokman täiendab: „Õpilaste loovus pole kuhugi kadunud, seda tuleb vaid arendada.“ 

Siiski päris seitsmeteistkümne lehekülje ulatuses õpetajad õpilast muinasjuttu kirjutama ei innusta. 

Kui nüüd müütiliste aegade juurde tagasi tulla, siis Metsaneiu edu seisneski just selles, et ta kajas vastu loodusele, võttis end päikesest pruuniks, kümbles hiie allikavees ja liikus väga palju roheliste lehtede all.