Miks on vaja lasteaiaõpetajate töökorraldust muuta?
Töökorraldus on lasteaiaõpetajate seas sage jututeema. Ikka ja jälle võib kuulda, et mõnda lasteaeda ootab ees üleminek teistmoodi töömudelile, palju arutletakse ka õpetajate tööpäeva pikkuse üle. 6. juunil Kiili lasteaias Harjumaa omavalitsuste ja lasteaedade esindajatele toimunud seminar „Tööaja ja töökorralduse võimalused lasteaias“ oligi pühendatud kõigile neile teemadele: tutvustati töökorralduse eri mooduseid ja parimaid kogemusi selles vallas, räägiti seadustest. Osalejaid oli sadakond, Harjumaa omavalitsustest ei olnud esindatud vaid Kuusalu vald.
Seminari kokkukutsumise ajendiks sai Harjumaa omavalitsuste liidu soov hakata ühtlustama maakonna lasteaedade töökorraldust. Liit ühendab Harjumaa 16 omavalitsust, millest suurim on 460 000 elanikuga Tallinn ja väikseim Loksa linn, kus on 2500 kodanikku.
Harjumaa omavalitsuste liidu tegevjuht Andre Sepp kinnitas oma sõnavõtus, et tööjõu värbamine ja töökorraldus on õpetajate töötasu kõrval üks olulisemaid teemasid ning selles võiks maakond olla ühtlasem.
„Kui näiteks Viimsi vallas on enamik lasteaedu läinud üle ühe õpetaja ja kahe õpetajat abistava töötaja ehk 1+2-süsteemile, siis on ka omavalitsusi, kus kõik lasteaiad töötavad kahe õpetaja ja õpetaja abi ehk 2+1-süsteemis. Lisaks on valdu, kus on kasutusel mõlemad variandid. Olemegi Harjumaa omavalitsuste liidus keskendunud ühisosa leidmisele. Me ei saa küll kohustada lasteaedu oma töökorraldust muutma, aga püüdleme ühtse käitumisjoone kujundamise poole. Esmane eesmärk on hakata Harjumaal lähtuma 7-tunnisest tööpäevast, et õpetajate päevad ei oleks liiga pikad.“
Fotod: Evelin Koor
Summeeritud tööaeg ei ole keelatud
Seminari kutsus kokku Kiili lasteaia direktor Eda-Mai Tammiste, kes pidas ka avaettekande.
Ta rääkis, et Kiili lasteaia 20 rühmast 19 töötavad kahe õpetaja süsteemis ning ühes erivajadusega laste rühmas on üks õpetaja ja kaks assistenti. Lisaks on kolmes rühmas kasutusel 2+2-variant, kus lisaks kahele õpetajale ja õpetaja abile on ametis tugiisik, kes ka nendel päevadel, kui tuge vajavad lapsed puuduvad, on rühmas suureks toeks või asendab puuduvaid töötajaid.
Eeskätt tulebki tema sõnul mis tahes töökorralduse puhul lähtuda lapsest. „Meie asutuses on suured rühmad ning pea igas rühmas on erituge vajavaid ja käitumisprobleemidega lapsi. Kuna iga päev on kohal 18–20 last, on oluline, et nendega tegeleks rohkem täiskasvanuid.“
Sügisel avatakse Kiili lasteaias veel seitse rühma ja praegu otsitaksegi uude majja inimesi. „Toimunud töövestluste põhjal võin öelda, et suurem osa õpetajatest soovib töötada kahe õpetaja süsteemis ning eelistab summeeritud tööaega, mis annab võimaluse kasutada eri pikkusega päevi,“ selgitas Eda-Mai Tammiste. „Kuna osa õpetajaid käib tööl kaugelt ning bussiliiklus on hõre, on neil mugavam pikki päevi teha. Küsisime selle kohta ka tööinspektsiooni arvamust ning saime vastuseks, et summeeritud tööaeg ja pikad päevad ei ole keelatud, kui on tagatud õppetöö kvaliteet, laste turvalisus, nõutav täiskasvanute arv laste kohta rühmas ning töötajatele võimaldatakse piisavalt puhkeaega.“
Täistööaeg seitse tundi päevas
Seminaril osales ka haridus- ja teadusministeeriumi õigusnõunik Kristel Möller, kes tutvustas õigusakte, millest töökorralduses tuleb lähtuda. Need on haridustöötajate tööaja määrus, töölepinguseadus, tööohutuse ja töötervishoiu seadus, Euroopa kohtu 2023. aasta lahend töö- ja puhkeaja nõuete kohta, koolieelse lasteasutuse seadus ja riiklik õppekava ning tervisekaitsenõuded.
Kuna õpetaja töö on pingeline, kehtib 2013. aastast lasteaiaõpetajale lühendatud täistööaeg seitse tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Õigusaktid lasteaiaõpetaja tööaja summeerimist ei keela. Summeeritaval perioodil võivad tööpäevad olla eri pikkusega, teisisõnu seitsmest tunnist pikemad või lühemad. Selles, kuidas tööaega arvestatakse, lepivad töötaja ja tööandja enne tööleasumist omavahel kokku ning see peab kajastuma ka töölepingus. Töö korraldamisel tuleb lähtuda koolieelse lasteasutuse seaduses sätestatud laste ja töötajate suhtarvust, et tagada laste turvalisus ja heaolu, aga ka õigus tervislikule keskkonnale ja toetavale õpetajale. Samuti on oluline järgida nõutud puhkeaega, töötajale tuleb tagada iganädalane ja lisaks sellele igapäevane puhkeaeg. Tööandja peab võimaldama töötajatele puhkepause ka tööajal ning optimeerima töökoormust.
Kristel Mölleri sõnul tuleb meeles pidada, et õpetaja tasustamise ja tööaja arvestamise alus on ametikoht. Õpetaja töö jaguneb vahetuks õppe-kasvatustööks ja muude ülesannete täitmiseks ning peab sisaldama kõiki tema ametikohaga seotud tööülesandeid. Muude ülesannete täitmine peab mahtuma õpetaja täistööaja sisse. Oluline on hinnata töökeskkonna riskianalüüsis kõiki riske, mis on seotud õpetajate pikkade päevadega.
Paindlikkus vs. jäigad raamid
Eda-Mai Tammiste sõnul ei ole lasteaedadesse pädevat personali lihtne leida, mistõttu on tähtis olemasolevaid inimesi hoida. „Minu seisukoht on, et igal lasteaial ja õpetajal peaks olema õigus otsustada, millises süsteemis soovitakse töötada, olenevalt rühmameeskonna valmidusest ja võimekusest. Kui muudes valdkondades pakutakse töötajatele paindlikke tingimusi, näiteks luuakse võimalused kaugtööd teha, siis lasteaias seda teha ei saa. Küsimus ongi, kas õpetaja liigne raamidesse surumine toob kaasa soovitud eesmärgi. Kuidas tagada õpetajate ja rühmameeskonna autonoomia ning hoida personali ja laste vaimset tervist ja rahulolu?“
Ideaalset töökorralduse süsteemi, mis kõigile sobib, tema hinnangul polegi. „Inimesed on erinevad, samuti nende töövõime. On olulised tingimused, mis peavad ükskõik millises süsteemis olema täidetud. Esmatähtis on usaldus ja koostöö, milleta ei toimi ükski süsteem. Samamoodi töötajate kvalifikatsioon, ühiselt sõlmitud kokkulepped ning personali pühendumus ja vastutus. Ma ei väsi kordamast, et lasteaiaõpetaja teeb maailma kõige vastutusrikkamat tööd, sest lasteaias luuakse vundament kogu eluks. Leian, et õpetaja töös peab säilima paindlikkus ja töökorralduses valikuvõimalus,“ rõhutas Eda-Mai Tammiste.
2+1- või 1+2-süsteem?
Palju oli seminaril juttu 2+1- ja 1+2-töökorralduse erinevustest ning plussidest ja miinustest. 2+1 süsteemi tugevustena toodi välja jagatud vastutus, eeskätt see, et terve päeva tegeleb lastega pedagoogilise haridusega inimene, õpetajad saavad tegevuse planeerimisel ja läbiviimisel koostööd teha, üks õpetaja täiendab teist ja kujuneb välja tööjaotus. Kohustuste ja vastutuse jagamine säästab õpetajat ja läbipõlemise oht on väiksem. Kui üks õpetaja haigestub või on koolitusel, asendab teda teine ning rühmas jätkub õppe-kasvatustöö samas kvaliteedis.
Igas rühmas on lapsi, kes vajavad rohkem tuge ja suunamist, ning kahe spetsialisti koostöös saavutatud tulemus on lapsele parim. Lapse arengu dokumenteerimist ja arenguvestlusi vanematega viivad läbi mõlemad õpetajad ning väljasõitudel ja ühisüritustel osaleb kogu rühma meeskond.Õpetaja saab jälgida ka laste vabamängu, mis annab ülevaate lapse sotsiaalsetest oskustest. Lapsevanem kohtub õpetajaga nii hommikul kui ka õhtul ning saab lapse kohta infot. Vanemad peavad väga oluliseks igapäevast vahetut suhtlust õpetajaga ning eelistavad saada tagasisidet lapse kohta just rühmaõpetajatelt. Rahuloluküsitluste põhjal on vanemate jaoks oluline, et lapsega tegelevad rühmas kaks kvalifitseeritud spetsialisti, ning leitakse, et õppe-kasvatustöö kvaliteet on sel juhul kõrgem.
1+2-süsteemi puhul on rühmas üks pedagoogilise haridusega õpetaja, kes käib iga päev seitse tundi tööl ning kelle peal on õppetöö korraldamise ja rühmameeskonna juhtimise kogu vastutus. Selle töökorralduse hea külg on, et õpetajal on parem ülevaade lastega tehtust ja sellest, kui kaugele on jõutud. Kuna õpetajale on abiks kaks assistenti, on aktiivse õppetegevuse ajal rühmas kolm inimest. See võimaldab väikestes gruppides vastavalt laste huvidele ja vajadustele tegevusi läbi viia ning lihtsam on korraldada väljasõite ja õppekäike.
Miinusteks on, et pedagoogilise haridusega õpetaja töötab lastega loetud tunnid päevast, õppetegevused toimuvad vaid ennelõunasel ajal ning kui õpetaja on haige või koolitusel, viivadki õppetegevusi läbi assistendid, kellel pole enamasti pedagoogilist kvalifikatsiooni. Õpetaja peab lisaks lastega tegelemisele suunama ka assistentide tööd. Kuna assistentide töötasu ei ole sageli vastavuses nende tööülesannete rohkuse ja keerukusega, on neid keeruline leida ja nad kipuvad tihti vahetuma. Seminaril kõlas arvamus, et ühe õpetaja süsteem toimib paremini võimeka noore õpetaja puhul.
Rohkem kattuvat tööaega
Palju räägiti seminaril sellest, kuidas tagada seadusega nõutav inimeste arv rühmas. Tabasalu Tibutare lasteaia direktor Reeli Simanson, kes ühtlasi kuulub Eesti alushariduse juhtide ühenduse juhatusse, tõdes, et õpetajate kattuv tööaeg lõuna ajal ei anna lastele midagi juurde ning hommikusel ajal, mil toimuvad muusika, liikumise, kunsti ja robootikategevused ning majas on palju õpetajaid ja spetsialiste, kattuvusega probleemi polegi.
Probleem tekib õhtusel ajal vahemikus kl 16.30–17.30, kui õpetaja abi tööpäev saab läbi, aga kohal on veel üsna palju lapsi. Kattuvat tööaega on aidanud juurde saada valverühmade avamine, samuti see, et ühel päeval nädalas tuleb üks õpetaja tööle kl 7.30 ja teine kell 8.30, et aktiivsel õppeperioodil kl 8.30–13 koos olla.
Õpetajad valivad selle päeva laste huvidest lähtuvalt: näiteks kui on vaja minna õppekäigule, teha arenguanalüüsi, õpetada eesti keelt, teha tööd vanematega jne. Õpetaja abi tuleb ühel päeval nädalas tööle kell 11 ning on selle arvelt teistel päevadel majas pool tundi kauem, kuni kella viieni. Tänu sellele on õhtusel ajal laste ja täiskasvanute suhtarv paremini paigas. Reeli Simanson kinnitas, et kui lasta töötajatel ise valida, suurendab see motivatsiooni ja paneb rohkem vastutust võtma.
Võsu kooli juurde kuulub viis lasteaiarühma, kus on mindud üle neljapäevasele töönädalale. Õppejuht Angela Sihver rääkis, et selline otsus sündis vajadusest väärtustada töötajate isiklikku aega. „Meie töötajatest 99% käib tööl kaugemalt. Ligi 70% neist sõidab päevas maha 50 km, üks õpetaja koguni 120 km. Lisaks asuvad meie viis rühma neljas eri kohas: kolm Võsul, üks Vihulas ja üks Palmses. Üks vaba päev nädalas ongi selleks, et oma töötajaid motiveerida. Lisaks võimaldab 35 töötunni jagamine mitte viiele, vaid neljale päevale nädalas rohkem kattuvat tööaega.“
Angela Sihver lisas, et kuigi nende lasteaias pooldatakse 2+1-töökorraldust, töötab selles süsteemis personali puudumise tõttu praegu ainult üks rühm, ülejäänud neljas rühmas on ametis õpetaja, assistent ja õpetaja abi. Siiski ei ole kaotatud lootust õpetajaid juurde leida.
Angela Sihver.
Ühe õpetaja süsteemi kogemus
Ühe õpetaja ja kahe assistendi süsteemi heast toimimisest rääkis Kohila Sipsiku lasteaia direktor Kristina Mägi. Ta ütles, et on olnud lasteaia juht 2006. aastast ning kogenud kõiki töökorralduse variante: kahe õpetaja süsteemi, kus õpetajad käsid alguses tööl üle päeva ja hiljem kattuva tööajaga, ning nüüd ühe õpetaja süsteemi.
Uuele töökorraldusele mindi tema sõnul üle omavalitsuse algatusel, põhjuseks ühelt poolt raha kokkuhoid, teisalt lapse arengu parem toetamine. Alustati kattuva tööaja sisseseadmisest ning mindi järk-järgult ühe õpetaja süsteemile üle.
„Muudatuse tegemise peamine argument oli, et neljal päeval nädalas kl 9–14.30 on korraga tööl kolm täiskasvanut. Et rühma meeskond saaks rohkem lastele pühenduda, käib lasteaias koristaja ning oleme põhjalikult läbi mõelnud ja optimeerinud dokumentatsiooni mahu. Meil pole nädala- ja kuuplaane ega tegevuskavu, kõigis rühmades on projektõpe, mis eeldab vaid projektiplaanide täitmist,“ rääkis Kristina Mägi.
Kogu protsess toimus tema sõnul loomulikult ja sujuvalt. „Vaid kolme õpetaja puhul oli näha, et nad ei kanna juhtõpetaja rolli välja. Teistega üleminekul probleeme ei tekkinud. Kindlasti aitas kaasa see, et me ei teinud seda muudatust jõuga ega ühekorraga. Alustasime 2015 ja 2019. aastast töötavad kõik rühmad 1+2-süsteemi järgi. Juhtkond on teinud meeletut tööd, et kõigi töötajate teadlikkust tõsta, aga sellist muudatust saabki teha ainult kaasavalt ja meeskonnatööna.“
Ebakõlade tekkimine on tema sõnul mõistetav, sest muudatuste teooria järgi tekitavad muudatused juba eos vastuseisu, isegi kui inimene, keda see puudutab, sellest võidab. „Oluline on viis, kuidas üleminekut korraldada: inimesi tuleb kaasata, neile piisavalt aega anda, asjad läbi rääkida ja põhjendada,“ rõhutas Kristina Mägi. „Ei saa öelda, et üks süsteem on parem kui teine. Kõige tähtsam on inimeste koostöö. Juhina pean õpetaja juhtimispädevust väga oluliseks, pole vahet, millises süsteemis keegi töötab.“
Oma lasteaias töötavaid assistente hindab direktor kõrgelt. „Nende seas on eri elukutsete esindajaid ning imeline on see, kuidas nad lastesse suhtuvad. Enamikul neist on lapsehoidja kutse, üksikutel ka kõrgharidus, kusjuures nad arendavad end kogu aeg. Arvan, et haridus ei ole lastega töötamisel ainus mõõdupuu. Kuna igaühe panus on oluline, on igal meeskonna liikmel kujunenud oma vastutusala sõltuvalt tema tugevustest ja huvidest. Praeguseks on kõik harjunud, et aktiivsel ajal on rühmas kolm inimest. Julgen 100% väita, et muidu ei saaks me nii hästi lapse arengut toetada, projektõpet teha ega lapsest lähtuvat tegevuskultuuri luua ja hoida.“
Kuulakem ja usaldagem praktikuid
Eesti haridustöötajate liidu esimees Reemo Voltri rõhutas ametiühingujuhina, et laste huvide kõrval ei tohi ära unustada õpetajate huve. „Kui õpetajad on rahulolematud, ei ole meil varsti enam kvalifitseeritud töötajaid, ja siis on rahulolematud ka lapsed.“
Eestis on umbes 8000 lasteaiaõpetajat ning kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate arv on kasvanud. Pädevaid õpetajaid on puudu mitte ainult koolis, vaid ka lasteaias.
Reemo Voltri sõnul kiputakse unustama, et lasteaiaõpetaja töö ei piirdu ainult vahetu tööga lastega. „Selle vastu tihtipeale eksitakse. Kui õpetaja on 35 tundi nädalas lastega ja me tahame, et ta tuleks veel koosolekule või mõnda üritust ja pidu läbi viima, mille eest ta eraldi tasu ei saa, on see õpetaja kohusetunde ärakasutamine. Õpetaja 35-tunnise tööaja sees peab olema vähemalt viis tundi üldtööaega. Mis puutub 2+1- või 1+2-mudelisse, tuleks lähtuda sellest, kas meeskonnas on olemas see üks inimene, kes tahab olla liidri rollis. See otsus peab tulema meeskonna seest, mitte et keegi väljastpoolt teeb nui neljaks selle muudatuse ära. Mina soovitan siin kuulata ja usaldadapraktikuid.“
Kõige olulisem on, et ühe õpetaja süsteemile üleminekut ei algatataks eesmärgiga raha kokku hoida, rõhutas ta. „Sellega minnakse hariduse kvaliteedi kallale. Assistendi töökohustused võrreldes õpetaja abi omadega on kasvanud, aga üritades talle võimalikult vähe palka maksta, me neid inimesi lasteaeda ei leia. Uuringud viitavad, et Eesti hariduse eduloo üks põhjus on meie lasteaedades töötavad kõrgharidusega spetsialistid. Ei ole õige minna mõningase rahavõidu nimel üle töökorraldusele, mille puhul hariduse kvaliteet kannatab.“
Õpetaja roll on palju muutunud
Lasteaednike liidu esimees Evelin Sarapuu tõi esile, et lapse huvidest lähtumine kipub tihti olema loosung, mida kasutatakse mõtlemata, mis lapse huvid tegelikult on ja mida lasteaiaõpetaja töö endas päriselt kätkeb.
„Õpikäsitus ning lapse ja õpetaja roll õppeprotsessis on aastate taguse ajaga võrreldes tohutult muutunud. Praegu on lasteaiaõpetaja ees väljakutseid tunduvalt rohkem kui 10, 20 või 50 aastat tagasi. Õpetaja roll ei ole enam pelgalt lapsed ära hoida või neile informatsiooni jagada, vaid palju laiem. Kõige üldisemalt öeldes on see igale lapsele oma õpitee loomine. Uuringud näitavad, et lapse edukus koolis ja kogu hilisemas elus sõltub sellest, kuidas on tema arengusse panustatud lasteaias. Mida varem lapse toevajadust või andekust märgatakse, seda paremini tal elus läheb.“
Evelin Sarapuu sõnul on lapse algatusvõime, ettevõtlikkuse, loovuse arendamine praeguse alushariduse suur väljakutse, mis on ka uude õppekavasse sisse kirjutatud. Et iga lapse potentsiaali maksimaalselt toetada, on ainuvõimalik individuaalne lähenemine ja töö väikestes gruppides. „Kuna me töötame kaasava hariduse põhimõtete järgi, on vaja, et õpetaja märkaks lapse toevajadust ja suudaks teha koostööd vanemaga. Seda saab teha üksnes siis, kui meil on lasteaedades tööl kvalifitseeritud personal. Assistentidel on enamasti hoidja kutse, kuid nende koolitusest kõigest 10% moodustab pedagoogiline ettevalmistus. See tähendab, et lasteaed peab hakkama ise töötajaid koolitama, mis on suur ja ajamahukas tegevus. Hariduse kvaliteet on kindlasti parem, kui rühmas on kaks kõrgharidusega õpetajat. Ka Euroopa alushariduse kvaliteedi raamistik toob ära, et kvaliteetse alushariduse tagab pedagoogide erialane ettevalmistus.
Alati ei pea õppima oma vigadest. Soomes on praegu meeletu lasteaiaõpetajate põud, sest majandussurutise ajal mindi seal üle 1+2-süsteemile. Kuna nähakse õppe kvaliteedi langust, on tekkinud vajadus kahe õpetaja süsteemi taastamise järele. Praegu ei ole enam võimalik seda teha, sest personal on ümber kvalifitseerunud ja uusi õpetajaid peale ei tule.
Leian, et peame hoidma seda head, mis meil on. Omavalitsused, lasteaiad, rühmad, õpetajad on erinevad. Kuna ühte kõigile sobivat lahendust ei ole, kutsun kõiki üles paindlikkusele.“
KÜSIMUS JA VASTUS
Seminaril jäi kõlama, et kaks kõrgharidusega õpetajat rühmas on parem kui üks õpetaja ja kaks keskharidusega assistenti. Saue abivallavanem Andres Kaarmann, kas jagate seda seisukohta?
Ei jaga. Mina arvan, et rühma toimimine sõltub eelkõige inimestest. Ka kahe õpetajaga rühmas enamasti üks õpetaja domineerib. Keegi peab olema protsessi juht. Aga mõistan inimesi, kellele meeldib jagatud vastutus.
Seminaril läkski minu meelest fookus natuke paigast ära. Keskenduti vaidlusele, kumb on parem, kas 2+1- või 1+2-süsteem. Saue vallas rakendatakse ka 1+1+1-süsteemi, aga rõhutan, et see ei ole praegu põhiküsimus. Põhiteema, mida me teiste omavalitsuste kolleegidega arutame, on see, et õpetajad ei teeks 11–12 tunni pikkuseid tööpäevi ja ei põleks läbi. Hoopis see on probleem. Kui ministri määrusega on lasteaiaõpetaja tööaega lühendatud seitsmele tunnile päevas, on selleks ju põhjus. Tähtis on, et õpetaja suudaks tööl olles maksimaalselt lastele keskenduda, sest tema töö on vastutusrikas. Lasteaias peavad esikohal olema lapse huvid, seepärast ongi mitmed omavalitsused juba lühematele tööpäevadele üle läinud. Saue valla kõige suurem lasteaed Midrimaa hakkas kattuvale tööajale üle minema viis aastat tagasi. Nüüd on enamik rühmi paar aastat nii töötanud ja direktori sõnul ei taheta pikkadest päevadest enam eriti kuuldagi.
Panime Harjumaa omavalitsustega pead kokku, et võimalikult sarnaseid süsteeme pakkuda – olgu see töötasu või töökorraldus. Eesmärk on, et õpetajad ei hakkaks omavalitsuste vahel jooksma ja töökohti vahetama: kui ühes kohas lubatakse üht ja teises teist, võib see kergesti juhtuda. Kui süsteem on igal pool sama, valibki inimene töökoha kodu lähedal.
Kas soov tööpäeva pikkust muuta on seotud otsusega minna üle 1+2-süsteemile, et raha kokku hoida?
Ei, need asjad pole omavahel üldse seotud. Oleme mitmes omavalitsuses näinud, et õpetajate jaoks on mugavam tööl käia ühel nädalal kolm ja teisel nädal kaks pikka päeva ning ülejäänud päevad on vabad. Töö kvaliteedile mõeldes ei ole see õige. Kui minna õhtul lapsele lasteaeda järele, on näha, et õpetaja on pikast päevast väsinud. Seepärast soovitamegi lasteaias lühemaid tööpäevi ja kattuvat tööaega. Kui üks õpetaja tuleb tööle kohe hommikul ja teine veidi hiljem, on õppetegevuste ajal rühmas kolm täiskasvanut. See võimaldab lapsed jagada gruppideks ning tagab selle, et kõik saavad piisavalt tähelepanu ja tuge.
Töömudeli valiku on Saue vald jätnud lasteaedade enda otsustada. Raha kokkuhoidu ei teki. Üldistatult on rahastamismudel rühmapõhine – iga rühm saab kindla rahasumma ja lasteaia juht otsustab, kuidas seda rühma sees jagada. Ühe õpetajaga rühmas on võimalik õpetajale veidi kõrgemat palka maksta.
Saue vallas tõusis proportsionaalselt õpetajate omaga ka assistentide töötasu. Kui õpetajate palgatõus oli 23,9%, siis teistel lasteaia töötajatel samas suurusjärgus. Pigem tõusis neil isegi rohkem, et madalama palgaga töötajaid järele aidata.
Mulle tundub, et noorema põlvkonna õpetajad eelistavadki 1+2-süsteemi, õpetajate jaoks, kes on 20–30 aastat 2+1-süsteemis töötanud, on see harjumatu. Vägisi pole minu teada kuskil mindud rühma töökorraldust lõhkuma. Aga kui keegi on ära minemas, siis loomulikult juht kaalub eri võimalusi. Ei ole ka haruldane, et õpetajate koostöö ei suju ja siis komplekteeritakse uued meeskonnad.
Õigem oleks anda ikkagi igale lasteaiale valida, kuidas seda tööd korraldada. On lubatud töödundide summeerimine st pikemad päevad, aga tähtsate jaoks tähendab see läbipõlemist? Iseennnast õpetajana tundes näen, et põleksin läbi iga päev tööl käies, mis siis, et tööpäev lühem. Hetkel teen pika päeva, järgmine päev on vaba ja andke andeks, aga see on motiveeriv. Sügavalt loodan, et pead pannakse ikka kokku ja arvestatakse inimestega, kes lasteaias päriselt töötavad.
Panen siia ka mõned mõtted.
Minu kõik 3 last on käinud nn vanas süsteemis ja ma olin lapsevanemana rahul!
Hommikul tulnud õpetaja oli kohal ka õhtul ning andis hea ülevaate päevast. Mitte nii, et: “Ei tea, kuidas hommik läks, ma alles lõunal tulin/ei tea, mis asjad lapsel kaasas olid, ma alles lõunal tulin jne…”
Ja õpetajatega vesteldes olid nad oma pikkade päevadega väga rahul.
Olen eelneva kommenteerijaga (Õpetaja) 100% nõus!
7 h on päevast ikka väga pikk aeg. Kui teha seda vastutusrikast tööd iga päev kohal olles, väsib kiiremini. Pane veel juurde sõiduajad- ja kokku ongi igapäevased pikad päevad, kus pole aega üldse enam iseendale/perele/arstilkäikudele/koolitustele.
Kuidas saab keegi üldse öelda, kuidas ja kui ruttu õpetaja väsib? Kaalutleda võib küll, see on väga individuaalne ja kokku rühmas võiksidki saada ühesuguse väsimusastmega õpetajad…
Paindlik süsteem peaks tähendama mõlemale poolele paindlikkust, mitte ainult Tööandjale…
Pooldan samuti kahe õpetaja süsteemi, sest saab jagada vastutust, dokumentide täitmist. Lasteaedades on dokumente maailm.. Milleks küll?? Vahel ka kahe õpetaja süsteemis mõtle, et peaks palkama endale sekretäri või oled nagu kontoritöötaja…(Vabandust).
7 h tunniseid päevi tehes peaks teine õpetaja tulema ca kell 11.00 ehk põhiliselt õueajaks, st et koos ei saa õppetegevusi niikuinii teha. Ja kui rääkida õhtusest ajast, siis on lõunal tulnud õpetaja lastega taas niikuinii üksinda.
Rühmad on väga erinevad. Hea, kui tehakse analüüs, kuidas on kõige parem ning arvestataks kõikide osapoolte arvamust!
Kui ühine tööaeg on laste õuesoleku- ja magamise aeg, siis kuidas saab õpetaja teha vaimset dokumenditööd, kui osad lastest ei maga (ei peagi magama). Selleks peaks õpetajale võimaldama omaette ruumi, kuhu saavad õpetajad eralduda. Õpetajate toad on ka erinevad, kuskil lobisemise juures, klõbistades arvutiklahve, dokumente ei täida…Kui lasteaed soovib olla õppeasutus, siis tuleks sellele mõelda.
Pikkade päevade korral on nädalas üldjuhul tööpäev 12 h ja nädala keskel siis üks 6-tunnne päev, mis annab võimaluse jätta 5 h nn õhku dokumentide täitmiseks, ettevalmistusteks. Saab teha nii kodus kui ka raamatukogus, aga puhanuna. Laste ja mürataseme juures on vaimset tööd raske teha… See on õpetajate vaimse tervise halvenemine.
Pooldan samasugust tugisüsteemi, kus tugilapse puudumise korral läheb tugiisik rühma appi. Selliseid lasteaiasiseseid tugiisikuid võiks olla tegelikult rohkem. Eelnevalt kaardistatud rühmade põhjal, kes seda vajaksid.
Olen töötanud lasteaias kokku juba 15 aastat, selle aja sisse mahub ka kogemus 1+1+1 süsteemis. Enamus ajast siiski 2+1. Omast kogemusest saan väita, et juhtõpetaja roll sobib vaid kindlatele inimtüüpidele. Mina põlesin selles süsteemis täiesti läbi. Kogu vastutus, paberitöö ja planeerimine oli minu peal. Assistendid ei ole enamasti kvalifitseeritud läbi viima ei õppetegevusi, arenguhindamisi, arenguvestlusi. Assistent on ka nö õptaja vastutusel. Kui midagi rühmas lastega juhtub siis vastutab õpetaja, mitte assistent. Samuti olen aja möödudes ja vanuse kasvades täisti poolt, et käia tööl viiel päeval nädalas, iga päev 7 tundi. Nooremana jaksasin teha pikki päevi aga nüüd kurnavad need mind kõvasti rohkem. Üks lisa puhkepäev ei kompenseeri minu vaimset ja füüsilist väsimust. See aga ei tähenda, et ma aeg-ajalt siiski vajadusel mõnda pikka päeva teha ei soovi. Kui paarilisel peaks olema vajalik osaleda kas mõnel koolitusesel/soovib minna pisikesele reisile või juhtub haigestuma siis olen alati valmis asendama. Aga iga nädalaselt ma pikkadesse päevadesse enam panustada ei soovi.
Mina ei nõustu ühe õpetaja süsteemiga. Ei imestq kui see rakendatakse ja paljud õpetajad kes hsrjunud kahe õp. Süsteemiga lahkuvad.. õpetajad põlevad kiiremini läbi kui on 1 õpetaja süsteem. Pigem muuta süsteem paindlikuks ning küsida rohkem õpetajate arvamust.
Mis peaks motiveerima lasteaedade personali tööd? 1+2 süsteem on õiglaste seadustega reguleerimata.
Olen lasteaias töötanud õpetajana, assistendina ja nn söögitädina. Õpetaja tööaeg on 35 tundi nädalas,millest 5 tundi dokumentide täitmiseks ja tegevuste ettevalmistamiseks. Puhkus 42 päeva. Assistentide tööaeg 40 tundi, puhkus lühem ning palk samuti märkimisväärselt väiksem. Laste arengu, heaolu ja turvalisuse eest vastutab kogu rühma personal, samuti viiakse ühiselt läbi tegevusi ning valmistatakse neid koos ka ette. Rühmas peabki olema koostöö, mille eesmärgiks on iga lapse võimetekohane arendamine ning õpetamine ja turvalisus. Ent ikka räägitakse ainult õpetajate raskest stressirohkest ja väsitavast tööst. Ma tean, et rühmad on suured ning aina rohkem on erivajadustega lapsi, mistõttu 3 inimest rühmas on vajalik, kuid mis peaks motiveerima assistenti? Õpetaja ükski lasteaias hakkama ei saa, ehk oleks aeg seadus üle vaadata, sest alushariduses on kõik inimese vajalikud ja tähtsad.
Miks räägivad kogu aeg õpetajatest, miks mitte keegi ei pööra tähelepanu õp.abidele ja assistendile? Nad töötavad 40t nädalas ja teevad isegi rohkem tööd kui õpetajad.
Miks õp.abidel puudub motivatsioonisüsteem (pakett)?
Õpetajad saavad vabu päevi (nt 2p töötavad ja 5p puhkavad) , aga õp.abid ei saa.
Õpetajad saavad erinevaid soodustusi(nt, myfitnessis), aga õp.abid ei saa.
Üsna paljud õp.abisid teevad usinasti oma tööd ja õpetajate suhtumine õp.abidele vastu päris jube (kontrollivad mis kell nad tulevad tööle ja mis kell nad lähevad koju).
Nõustun, et õpetaja abidele läheb 1+2 süsteemis tohutu koormus. Õpetaja abidele tihti ei võimaldata isegi koolitusi, mis neid näiteks õppe-ja kasvatustegevustes arendaks. Või vähemalt minu kogemus enda rühma meeskonnas nii näitab. Samuti kõike hästi kiiresti muutes ei jätkugi aega, et õpetaja abid kuskile koolitusele jõuaks.
Lasteaiad kasutavad ka väga palju oma tööjoudu, selle asemel, et nende koormust vähendada. Igal õhtul võiks käia koristusteenus, aga selle pealt hoitakse kokku…
Ma loen siit kommentaaridest, et kõigil on erinevad kogemused. Minul isiklikult on olnud õpetaja abiga väga hea koostöö, pole kordagi lugenud minuti pealt millal ta tuleb või läheb. Kui õhtul juhtub vähem lapsi olema siis ei ole mul kunagi kahju olnud teda varem koju lubada. Või kui pühade ajal tuleb vähem lapsi kohale kui pidi siis olen samuti teinud õp abiga kokkuleppe, et teeme pikki päevi ja igaüks saab vähemalt üks-kaks vaba päeva. Ma arvan, et kõik algab siiski omavahelisest koostööst. Samuti olen kohanud õp abisid keda ei huvitagi õpetajatega ega lastega suhtlemine, ta peab end vaid koristajaks ja toidu ette panijaks.
Samuti on lasteaedades 35 tunnine töönädal erinevalt lahendatud. Hetkel töötan kohas kus tulebki iga päev kohapeal olla ja teha 7 tundi tööd päevas. Samuti oman kogemust kus koha peal tehakse vaid 30 tundi ja ülejäänud 5 tundi on jäetud nö kodukontoriks (õppetegevuste planeerimine ja dokumentatsioon). Viimane on veidi parem lahendus kuna tihti ei ole mul töö ajal üldse mahti järgmise päeva tegevusteks valmistuda või päeva kokkuvõtet kirjutada. Lõuna ajal kui lapsed magavad annan paarilisele edasi päeva jooksul juhtunud sündmused, panen hommikul tehtud laste kunstitööd seinale, osalen pedagoogilisel koosolekul, koristan päeva jooksul lauale tekkinud segaduse, jne. Tihti teen kodus veel tunnike-kaks tööd lisaks (nt. erinevate ideede otsimine). Niiet tegelikult tuleb ka õpetajatel tihti tasuta lisatööd kodus teha ja kokku saabi 40 tunnine töönädal.
Meie töökohas kehtivad spordisoodustused kõigile maja liikmetele kaasaarvatud assistendid, abid ja juhtkond. Õigus koolitustel osaleda on samuti kõigil. Isegi juhtkond käib aeg-ajalt abidele ja assistentidele peale, et nad end arendaks.
Aga ma mõistan, et meil kõigil on erinevad kogemused. Ühtset arvamust meie tööst kujundada on väga raske.