„Pane see kolm ära!“ ehk Magusvalus suvetöö
Õppeaasta lõpp on alati lillelõhnaline ja naeratusi täis, sest juba paistab suvi, kuid on õpilasi, kes veel klassiruumis õppima peavad ja palehigis võlgu likvideerivad.
Üks kolleeg naljatles kunagi õpetajate toas, et on geeniuste suveülikooliks valmis. Kahe nädalaga rohkem kui kolm õppeainet selgeks saada on tõesti tase omaette. Medal tuleks anda ka ülimetoodikutest õpetajatele, kes poolaasta materjali selle ajaga õpilasele kuidagi selgeks teevad.
Vaevalt on keegi statistikat teinud, kuid aastaid süsteemi seest näinud praktikuna arvan, et ka sel aastal on Eestis kõige enam suvetöölisi matemaatikas. Humanitaarina olen statistika suhtes skeptiline, kuid usun, et midagi see näitab. Olen isegi peeglisse pidanud vaatama, kui juuni keskel oli klassis sigin-sagin nagu rongijaamas.
Mida tähendab suvetöö õpetajale? Kas täiendav õppetöö on see, et ütled õpilasele: õpi ära ja tule vasta? Kas õpetaja peab kõigepealt uuesti „õpetama“ ehk kontakttunde tegema ja sellele järgneb õpilase sooritus? Jah, see on lisatöö, kuid uuel aastal pead suure tõenäosusega sama õpilase ja tema teadmistes olevate puudujääkidega tegelema.
Lõpuks on see siiski ka enda karistamine või siis just mittekaristamine. Koolkondi on mitu ja ma usun, et kõik oleneb olukorrast ja ainest. Õnneks on senini otsustusvabadus koolidel ja õpetajatel, sest riiklikult pole täpselt reguleeritud, kuidas täiendav õppetöö tehtud peab saama. Huvitav oleks küll, kui riik reguleeriks nii, et õpilane peab oma õigel ajal kudumata jäänud sokki iga päev õpetaja valvsa pilgu all kudumas käima.
Mõnikord istub õpetaja õlal väike saatan, kes sosistab talle kõrva: pane see kolm ära! Vahel pole survestajaks mitte dilemma enda sees, vaid teine täiskasvanu, kelle agenda jääb segaseks. Survestamine on koolisüsteemis üsna levinud nähtus, mida vähesed õnnelikud tundnud ei ole. On õpetajaid, kes tunnevad seda igal õppeaastal, ja see tunne põletab.
Survet avaldav lapsevanem on minu jaoks olnud koolis üks ebameeldivamaid nähtusi. Pedagoogina olen andnud endast parima, et kellegi võsukest arendada ja tema pädevusi arendada, kuid siis tuleb lapsevanem ja tõmbab sulle heal juhul viisakalt vee peale. Kirjadega pommitamise ja manipuleerimise tõrjumiseks on vaja paksu nahka ja sirget selga.
Kas suvetöö näitab sinu saamatust ja paindumatust või vaid seda, et õpilane ei oska? Minu kogemus ütleb, et õpilasele ongi vaja individuaalselt läheneda. Tihti on olnud olukordi, kus asi pole jäänud võimete taha, vaid õppeaasta jooksul on õpilasel olnud kõike muud liiga palju ja minu aine on olnud tema jaoks teisejärguline.
Muidugi on olukordi, kus riiklik õppekava käib õpilasele üle jõu. Täiendaval õppetööl on võimalik hinnata suuremal või väiksemal määral ka hoolsust ja panustamist, et lõpuks positiivne tulemus saada. Kõige rohkem läheb õpetajale hinge see laisk, kes pole terve aasta pingutanud ja nüüd miinimumprogrammi teeb.
Soomes hakkavat õpetajaks need, kes ise olid tublid õpilased, ja eks siia ongi koer maetud, miks suvetöö teeb tusaseks. Empaatiavõime puudumisel on see nähtus arusaamatu nii mõnigi kord.
Kümme aastat tagasi oli Õpetajate Lehes juttu samal teemal ja mulle jäi siis meelde küsimus, kas täiendav õppetöö ei võiks olla tasuline. Mulle täitsa meeldib see idee, sest siis ei peaks õpetajad suvel lisaotsi tegema. Milline mõnus võimalus lisaraha teenida, kas pole? Ilusat suve, kolleegid!
Lahendus on lihtne. Tuleb jätta klassikursust kordama. Omast käest tean, et mõjus väga hästi. Ilmselt poleks minust muidu õppijat saanud.