Sõnades on kõik koolid kiusamisvabad. Aga ometi liigub mingi tont mööda Eestimaad

9. juuni 2023 Aarne Ruben õpetaja, kirjanik - 1 Kommentaar

Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad õpetajat vahvasti kiusata ja näiteks kaheksakümnendate koerused on selle kõrval naljamäng. Kui lapspsühhopaat leiab omale kaasamõtlejaid kooli juhtkonnast, lastevanemate hulgast või klassijuhataja näol, siis on olukord arvete klattimiseks „ebasobiva“ õpetajaga väga soodne. Nõiajaht võib alata!

Ärevaid uudiseid haridusvaldkonnast tuleb igast Eesti nurgast. Kus kurdab direktor, et vallaisad muretsevad tema kehakaalu pärast, kus lavastatakse õpetaja süüdi, kus kutsutakse kooli tulnud ja lahkuma keelduvatele lastevanematele politsei. 

Maad mööda ringlevad peksuvideod, keegi ajab kedagi kirvega taga ja elektroonilistele puudumistõenditele lavastatakse kummaline kiri „Suguelundi probleem“. Sõnades on kõik koolid kiusamisvabad. Aga ometi liigub mingi tont mööda Eestimaad. Vähe on eriteadlasi, kes suudaksid selle kohta midagi põhjapanevat ütelda. Siin on ära toodud mõne spetsialisti arvamused.

Lähte Ühisgümnaasiumis sattus tööõpetuse õpetaja koolikiusu ohvriks. Õpilased valisid selle Lähte õpetaja välja kui teistest erineva. Möödunud aastal vapustas aga skandaal väikest Türi valda. Lapsed provotseerisid Türi Põhikoolis inglise keele õpetajat, kes püüdis tähelepanu juhtida kodukorra mõnele sättele. Tema vastu astunud vaenulik seltskond koosnes ülesässitatud lastest, mõnest koolitöötajast ja lapsevanemast. Kodukorrale tähelepanu juhtija tehti vaat et kurjategijaks, kel ei ole enam asja ühessegi kooli. Ja kui olekski, siis vaevalt inimesele tekitatud hingehaavad seda lubaksid. Sel juhtumil läks käiku moesõna „ahistamine“.

Kollaažid: freepik

Tõnis Ohu kaasus

Õpetaja Tõnis Ohu, kes oli 8. klassi tüdrukutele teinud märkuse nabapluuside kandmise kohta tunnis, püüti teha kriminaalkurjategijaks § 153 alusel. Nüüd saatis Riigikohus tema süüasja uuesti Tallinna Ringkonnakohtule arutamiseks, kuid teise kohtukoosseisuga. Tema laimajad õilmitsevad oma ametites edasi, oma rahakotte nad avama ei pea ja lõppkokkuvõttes millegi eest ei vastuta. Samas meesõpetaja, kelle sarnaseid ju maakoolidesse teadupärast tikutulega taga otsitakse, pidi pidama ränka justiitsvõitlust, raiskama asjatult oma produktiivseid aastaid, raha ja närve. 

Räpane mäng jõudis ka poliitikasse (vt Järva Teataja, 23.11.2022, „Erakond kutsub õpilaste kaitsmise eest vallandatud Türi koolijuhti kandideerima Riigikokku“). Ainult sellepärast, et õpetaja julges järgida kooli kodukorda, mille oli kinnitanud õppenõukogu oma otsusega!

Lugedes Riigikohtu 1. juuni määrust Tõnis Ohu asjus, paistab muu teksti hulgast välja, et kohus on leidnud: „Maakohus lähtus lubamatult eeldusest, et alaealiste ütlusi tuleb usaldada, ega pööranud piisavalt tähelepanu neis esinevatele vastuoludele.“ 

Täiskasvanute poolt manipuleeritud alaealise jutus on vastuolud just sellepärast, et ta mõistab väga hämaralt, mis on ahistamine (inimese seadmine seksuaalselt alandavasse olukorda). Aga kui juba eksdirektorgi ütleb, et tema kohus on kaitsta väikeseid lapsi inglise keele õpetaja eest, siis jääb napilt rõivastunud tüdrukule mulje, et ühe inimese vastu tulebki tunnistada. Vaevalt on ta põhjalikult analüüsinud kriminaalseadusi.

Kiusamisintsidentidega koolid

Võrdluseks: minu lapsepõlves kilkasid pisikesed plikad, et hoovivärava juures elav vanamees on nõid. Ega ta sellepärast veel nõid polnud! Igal pool kõneldakse koolikiusust ja Lihula Gümnaasiumi tagasi astunud direktor teatas sotsiaalmeedias, et tema tööandja pole toetanud ühtegi ta algatust. Milles põhjus, et koolid nii vähe toimivad? Kui lähemalt vaadelda, joonistub välja kiusamisintsidentidega koolide muster.

Peaaegu kõik need asuvad maakohas, mis teadupärast on depressiivsed. Maal on terav puudus headest pedagoogidest, kelle õpilased saavutaksid võistlustel kõrgeid kohti, nagu Tõnis Ohu. Parem kaader läheb linna ja riigigümnaasiumidesse, kus õpetajale tagatakse elementaarne, näiteks nagu eesti keele ja kirjanduse koos püsimine, oma klassiruum. Nutusesse maakooli jäänute seas on paadunud intrigante, kellele lihtsalt meeldib, kui kolleeg on jamas.

Sinu ees on ülekäte läinud teismeline …

Probleem. Annan selle olukorra lahendamiseks väikesed soovitused. Tsiteerimisele tulevad rahvusvahelised uuringud, mida sellises olukorras teha. 

Psühhopaatia mõiste üks osa ongi vajadus ligimesele süstemaatiliselt kannatusi tekitada. Seda tehakse plaanipäraselt ja sihikindlalt, ohvri kannatusi nauditakse. Psühhopaadid tegutsevad alati ainult sellises keskkonnas, kus nad õiguse saavad. Näiteks rindejoonele sööstvas kiirabibrigaadis ei saa olla psühhopaate, sest seal ei ole kohta egode soolole. Parim paik psühhopaadile on institutsioonid, kus ei ole tootmist, vaid tegeldakse ainult inimesega.

Hulk psühholooge usub, et teismeikka jõudnud laste agressiivsus on hoopis sagedasem ja suurema tähendusega kui täiskasvanutel. Nartsissistlik isiksus toidab omaenda ego. Kriitika välismaailmast tundub sel puhul võõras ja vaenulik. Kool on aga koht, kus kriitika on vältimatu. Ei ole õpilast, kes ei oleks saanud kriitikat kas või sõbralike soovituste näol.

Juba Sigmund Freud nägi ära, et kriitika tekitab nartsissistlikus isikus (siin psühhopaadis) tugeva vaenulikkuse tulva. Kuid õpetaja kriitika oli mõeldud algul heatahtliku ja soovituslikuna: „Jäta oma õlapaeltega topp ja pane midagi muud selga.“ See lause on mõeldud ühele tüdrukule üleskutsena täita kooli kodukorda, kuid kõrvalt asja jälgiva psühhopaadi pilk tajub eksimatult – siin on need eosed, millest saab kinni hakata. 

Selle lause tähendust on võimalik tundmatuseni muuta, just nagu oleks meesõpetaja vaadanud tüdrukuid. Kui psühhopaat leiab kaasamõtlejaid kooli juhtkonnast, lastevanemate hulgast või klassijuhataja poolt, siis on olukord arvete klattimiseks õpetajaga soodus. Nõiajaht võib alata! Loomulikult peab õpetaja siis taanduma, sest tema ei saa õigust.

Lahendus. Riigieksamitel kõige edukama kooli, Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar sedastab, et sellises olukorras aitab ainult ümarlaud, mil eri-/sotsiaalpedagoogi ja klassijuhataja juuresolekul kuulatakse ära konflikti osapooled. Ka leiab ta, et liiga napis riides tütarlaps segab tundi, kodukord on täitmiseks, mitte arutamiseks.

Aga tegelikult on idamaade filosoofias ammu tegeldud selle probleemiga, kui õpetaja peab pahatahtliku õpilase (ja tema ülemustest toetajate) ees vastust andma. „Toimi toimimata!“ – taoistlik põhimõte. Vaatame, kuidas see toimib.

Pahatahtlik õpilane võtab oma hea õpetaja vahele. Ta tahab telefonis siblida ja mitte õppida. See oli vana aeg, mil sellised pandi Kaagvere või Puiatu erikooli. Praegu kaebab ta emmele ja issile, need helistavad koolidirektorile ja annavad vihje, et tööd nõudev õpetaja on pervert või rikkunud seadust. Direktor laseb süüdlase lahti, hea veel, kui kohtuta pääseb.

Aga gümnasistidel on värsked suunad silme ees ja nemad ei hooli intriigidest. Nad asuvad selle sama lahti lastud õpetaja kaitsele. Kui midagi muud teha ei saa, siis saadavad nad oma vaimsele õpetajale kirja: „Miks teie tunnid ära jäid? Kust võtta nüüd teadmised?“ See tähendab, et see õpetaja enam koolis ei tööta, aga kõige tundlikum seltskond tajub takkajärgi tema heategusid. Toimi toimimata.

Veel teadusuuringuid

Kiitus on õpetaja käes universaalne töövahend, millega ta saab endale kohe mõned jüngrid. Tipud elavad oma elu ja neid klassis toimuvad jamad ei huvita. Aga inimesi, keda on kiidetud, on tunnis rohkem näha. Varsti joonistavad nad sulle õpetajate päevaks kaardi või hakkavad sind küberkiitma. Õpilase küberkiitus on südamest. Olen seda kogenud: poiss kirjutab romaani motiivil, mida ta kirjandustunnis kuulis, saadab ühe katkendi veel kuu aega pärast lõpuaktust. Tüdrukud küpsetavad isegi koogi õpetaja nimega. Autoreid täpselt ei tea, sest õpilaste nimesid pole juures. Ja see polegi oluline. Tähtis on headuse akt ise – mitte kõik ei soovi sind eluteel libastumas näha, vaid ikka veel on neid, kelle südames, kenas päiksepoolses toas, elab su õpetus.

Hiljuti tuli Kose Gümnaasiumist uudis, et üks õpilane proovis teise peal kirvest, kuid enda sõnul ei mõelnud ta sellega midagi halba (Postimees, 24.05). Merle Karusoo nägi selliseid juhtumeid ette juba 1981. aastal oma teoses „Oleme kolmeteistkümne aastased“: „Katas tuleb teha nii … Kummardame – siis on käeluu ja löök. Siis ringi – ikka läheb käeluu ja löök. Siis lähed rahulikult tagasi, vaatad ringi – paned jalaga kolmandale mehele — tšahh. See ehmatab teist meest, see on umbes nagu tšao, poisid! Nagu blokk või sedasi.“ Usun, et samasugust juttu kõneles ka too Lähte Gümnaasiumi tööõpetuse õpetajat kiusanud kutt.

Leia üles oma sisemine mina

Probleem. Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad õpetajat vahvasti kiusata ja kaheksakümnendate aastate kurtmine on selle kõrval naljamäng. Telefonides on rakendus, mis teeb järele lehma orgasmi häält – jällegi võimalus koolis kõnelda erektsioonist, püksiaugust ja suguelundi probleemist. Kiusajal endal on ikka midagi puudu. 

Või teine juhus – noor ilumeelega naisõpetaja toob klassi lilled. Naine ja lilled – kes neid suudaks lahuta! Aga mõned üleannetud teismelised poisikesed jooksevad need lilled segi, juured ka täitsa puruks. Ise lähevad vahetundi moblamänge mängima ja peavad teisejärguliseks, et üks elav olend on äsja surnud. 

Kaunitar põlvitab siis klassis, nutab ja sätib oma õiekeste jäänuseid. Kes on pealt näinud midagi sellist, see on elus kõike näinud. See on üks olukord klassiruumist. Aga Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi ülddidaktika lektori Ene Hiiepuu sõnul on iga situatsioon klassis unikaalne ja sõltub väga paljudest teguritest. Siin ühest lahendust pakkuda ei saa – vaja on teada, mis sellele eelnes.

Kodudes ei ole päris selge, kuidas õpetus koolis käib – seda teatakse vaid lapse juttude põhjal. Pereemad, kelle igapäevaülesanne on kodus kotletti või omletti küpsetada, peavad midagi arvama haridusasjadest, mille tervik käib neile üle jõu. Niisugune matroon võib arvata: kui juba meesõpetaja, küllap ta siis ka koolitüdrukute sääri vaatab. Ta paneb iseennast selle koolitüdruku asemele, võrreldes end temaga – ja leiab, et võrdlus ei tule alati talle kasuks.

Lahendus. Minu tuttav Euroopas, haritud õrn iludus, kes armastab lilli, ärgu õpetagu kuuendat klassi, kus võib ette tulla õudust. Mingu ja andku tundi gümnasistidele. Nende mõtlemine on veel korras. Mõelgu ainult ilusatele asjadele! 

Kasvatusteaduste dotsendi Tiiu Kuurme sõnul hoidutakse head õpetajat segamast, segaja kutsuvad teised õpilased ise korrale. Olen siiski näinud enda kooliajast ehk 1983. aastast, et head õpetajat küll segati, kuid keegi segajaid segada ei julgenud. Ei võetud, nagu tol ajal öeldi, kodanikuvastutust.


KOMMENTAARID

Triin Ulla, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi koolipedagoogika nooremlektor:

Kuigi aineõpetaja võib soovida tegeleda ainult oma aine õpetamisega, ei pääse käitumisoskuse toetamisest ja mõtestamisest (näiteks klassikokkulepete kaudu) ükski õpetaja. Ühelt poolt ei kanna õpilased teiste keskkondade käitumisreegleid uue õpetaja tundi juba seepärast üle, et iga konteksti reeglid või kokkulepped (või nende puudumine) on veidi erinevad. 

Teiselt poolt on õpilastel kombeks kokkulepete puudumisel katsetada, mida siin tunnis teha saab või ei saa. Teisisõnu, tunni käitumiskultuur, isegi kui õpetaja sellega eraldi ei tegele, kujuneb sel juhul hoopis õpilaste initsiatiivil.

See, miks õpilased tundi segavad, on väga individuaalne. Mõni hakkab tundi segama igavusest, teine interpreteerib õpetaja sotsiaalseid signaale ülemäära vaenulikuna, sest tal on kroonilise stressi või trauma kogemus, kolmas on kehva eneseregulatsioonioskusega, impulsiivne ja püsimatu. Kõigi puhul aga aitab hästi see, kui võtta aega turvalise ja etteaimatava keskkonna kujundamiseks. Viimasele aitavad kaasa nii kokkulepete sõlmimine, mõtestamine ja julgustav jälgimine kui ka etteaimatavus õpitegevuses (selge ja arusaadav tunni struktuur, klassi rutiin ja hindamisjuhis).

Eve Põllu, Tallinna Lastehaigla psühhiaater:

Kohati on vanemate hoiak kooli suhtes üleolev ja see kandub üle lastele. Laps tahab saada kaaslaste tunnustust. Kogu ühiskonnas on lastele antud selgelt teada, et neile ei tohi liiga teha ja nad võivad nii õpetajate kui vanemate peale kaevata politseile. Vahest püüab laps selle käitumisega parandada oma madalat enesehinnangut ja saada tunnustust. 

Kui meditsiinilistest probleemidest rääkida, siis aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastel esineb kõrgenenud impulsiivsust ning nad ei suuda oma käitumist kontrollida. Osa inimesi ei suuda oma seisukohtadest taganeda ja on valmis neid iga hinnaga kaitsma. Kindlasti on veel põhjuseid ja need võivad olla ka õpetajate iseloomus.

Katherin Paas, noorsootöötaja, koolikiusamisest kõneleva uurimuse autor:

Kõik algab kodusest keskkonnast ja kasvatusest. Kui õpilane kiusab õpetajat, siis võib olla, et ta on kodus kaotanud usalduse täiskasvanu vastu, tal puuduvad selged piirid ning kodus pole turvaline. Seda viha ja puudujääki võib ta hakata välja elama koolis, kus õpetaja on pannud kindlad piirid. 

Kui õpetajal on nõuded kodutöödele, võivad katkistest peredest lapsed tunda, et õpetaja reeglid on tahtlikult kahjustav käitumine nende suunas. Nad võtavad klassis ennast kehtestava rolli.

On keeruline lahendada õpetaja ja õpilase halba suhet lapsevanema ja juhtkonna kaudu, sest probleemperede lapsevanemad ei ole võimelised koostööd tegema või informatsiooni ratsionaalselt töötlema. Vaimse tervise tasandil tuleks panna õpilaste juures juba varajases eas tähele märke, et nendega on midagi valesti, ning hakata nendega tegelema. Kindlasti aitab õpetaja ning juhtkonna vaheline hea ja toetav suhe, kus üksteist usaldatakse.

Kuidas sellises olukorras klassiruumis vaikseks jääda? Õpetajana paluksin õpilasel klassiruumist lahkuda ning hiljem vestleksin temaga eraldi. Vestluse käigus prooviksin pöörata tähelepanu lapse hingeelu probleemidele ja muredele, et luua temaga samuti usalduslik suhe.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Sõnades on kõik koolid kiusamisvabad. Aga ometi liigub mingi tont mööda Eestimaad”

  1. Peep Leppik ütleb:

    KIUSAMINE (ka koolis) on olnud ja jääb…

    Küll võiksime arutleda, miks kiusamist tänapäeva koolis nii palju on. Autor toob ilmekaid näiteid, kuid… Peamine PÕHJUS on selles, et koolist-kodudest on kadunud PEDAGOOGIKA (tuhandeid aastaid vana teadus). Kui võrdsustasime LAPSE täiskasvanuga – laps on isiksus, siis pole eriti enam mõtet rääkida nn kiusamisvabast koolist. Igat liiki “koolitajad” tegelevad vaid RAHA pärast (või pimedast usust).

    P.S.
    Sõitsin eile pea läbi Eesti. Ühes bussipeatuses sisenes noor ema oma 7-aastase pojakesega, kes pehmelt öeldes “võttis sõnade-kätega ehmunud hallipäise bussijuhi läbi”. Vana koolmeistrina hoidsin end tagasi, kuid paar vanemat naist sekkusid õigusega… Poisi ema aga ei teinud väljagi – ta ei tundnud isegi HÄBI (mis see veel on?)… Vaat selline Eesti!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!