Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Andri Snær Magnason „Ajast ja veest“ (2022)
Kirjandusfestivalil HeadRead oli tänavu võimalik kohtuda mitmes žanris auhinnatud islandi kirjaniku, filmilooja ja kliimaaktivisti Andri Snær Magnasoniga.Kes Kirjanike Majja ei jõudnud, need saavad kohtuda temaga raamatu „Ajast ja veest“ lehekülgedel.
Bibliofiilidele pakutakse kohe raamatu esimestel lehekülgedel maiuspala: kirjeldust hetkest, mil autoril avaneb võimalus käes hoida 700 aasta vanust „Codex Regiuse“ käsikirja ja omaenese silmadega lugeda tekstikohta, mis räägib Ragnarökist – maailmalõpust.
Autori enese raamat räägib sellest, kuidas inimkond kihutab täiel vaardil ja piduriteta maailmalõpu poole. Suured kriisid panevad inimese kui liigi võimed sellest välja tulla proovile, tulemusena toimub plahvatuslik areng teatud teadus- ja tööstusharudes. Olude paranedes ei oska inimkond paraku piiri pidada – areng peab jätkuma! Teadlased mõistavad keskkonnamuutustest tulenevat ohtu, kuid nende tihkelt termineid ja arve täis pikitud jutt ei jõua isegi maailma otsustajate – riigijuhtide ja poliitikuteni. Ammugi ei jõua sõnum tavaliste inimesteni ning hoomamatust infost saab taustamüra, „kahin“. A. S. Magnasoni arvates vajavad teadlased „tõlke“, nt kirjanikke, kes oskavad nende sõnumi inimesteni viia arusaadavas keeles, ning sellist vahendajarolli püüab ta ka oma raamatutega täita.
Teosesse „Ajast ja veest“ on autor pikkinud muhedaid ja tähenduslikke vestlusi vanavanematega nende elulugudest ja kogemustest ning teistestki sugulastest, aga ka oma jutuajamised dalai-laamaga. Islandlasena on tema mõtetes olulisel kohal liustikud ja mure nende sulamise tagajärgede pärast. Ilmekate näidetega jutustab ta teisalt ka sellest, mida on näinud oma paljudel reisidel üle kogu maailma: korallriffide kadumisest, ookeanivee happesuse muutumise tagajärgedest, hävimisohus liikidest ja nende päästjatest, naftast … Muuhulgas räägib ta veel meedia ja sotsiaalmeedia mõjudest.
Ei peagi tagasi mõtlema vanavanemate aega, tõenäoliselt on pea igaühel vahetu mälestus mõnest maastikust, mis on tema enda eluea jooksul muutunud: lammaste heinamaa asemel kõrgub tehnopark, pokudega lamminiit on jäänud asfaltkattega parkla alla, mõni rannalähedane saareke uhutud väiksemaks või veekogu olematuks kuivendatud. Autori vanaema igakevadine igatsus oli tunda taas liustiku lõhna. Paneb mõtlema, mis oleks eestimaalaste jaoks see lõhn või loodusheli, mille kadumine teeks meid lausa rahvana vaesemaks. Kui ainus võimalus lapselastele seda tutvustada oleks kirjeldada sõnadega kirjeldamatut.
A. S. Magnasoni sõnul oleme jõudnud seisu, kus suur vulkaanipurse ei suurenda CO2 sisaldust õhus, vaid vähendab, sest paneb ajutiselt seisma liikluse. Sama juhtus koroonaepideemia piirangute ajal: inimeste liikumise vähenemine tõi koheselt kaasa märke looduse taastumisest. Me märkasime seda, aga kas õppisime sellest? Probleeme ei saa lahendada enne, kui neid on enesele tunnistatud ja puutumatut loodust hakatakse nägema kui väärtust iseeneses.