Peeter Põld karakteri kasvatatavusest
12. juulil möödus 145 aastat Peeter Põllu sünnist. Ta on kirjutanud, et inimese karakter allub muutustele nii positiivses kui negatiivses mõttes. Teatavaid omadusi saab tugevamaks teha, teisi nõrgendada. Harjutus või mitteharjutus, võimalus tegevusse astuda või mitte ‒ see on määrav.
Kasvatuse eesmärk on autonoomne ja iseennast määrav vaba isik. Peeter Põld polnud nõus vabakasvatuse teooriatega, nagu kasvaks „kasvatuse siht lapsest endast välja, mistõttu kasvataja peab tummas aukartuses ootama lapsehinge ilmutusi“. Kasvatus, millelt nõutakse, et ta laseb last areneda vastavalt tolle loomulikele tungidele, jätab lapse temas peituvate tungjõudude mängukanniks, neid teadlikult suunamata.
„Mis lapse juures kõigepealt ja peaasjalikult esile tuleb, on nn bioloogiline karakter, s.o loomusunnid, tungid, instinktid, impulsid. Need, nagu näiteks enesealalhoiutung, sotsiaalne tung, tegevustung, järeleaimamistung, uudishimu, psüühilise sünteesi või mõtlemise tungid, keeletung, toidu- ja sugutung, rõõmu ja kartuse põhitundmused. on igal normaalsel inimeselapsel Alles aegamööda ärkavad intelligiibli iseloomu jõud: tahtetugevus, otsustusvõime, peenetundelsisus ja kehutatavus,“ kirjutas Põld.
Sõna „karakter“tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab tunnusmärki, seda, mis on sisse kraabitud, sisse vajutatud. Karakteri alus on kogum pärituid kalduvusi. See on psühhofüüsiline karakter, kus saab eristada kahte kalduvuste kompleksi: ühe moodustavad elementaarsed tundmused, instinktid, impulsid, afektid – see on bioloogiline karakter, mis vastab Hippokratese temperamendimõistele; teine on see osa, millele peab kasvataja tuginema, et avaldada tendentsidele mõju, mis tõusevad bioloogilisest karakterist: see on intelligiibne karakter (ainult mõistuslikult tunnetatav. Viimase abil kasvatatakse eetiline karakter, mis väljendub voorustes (kõlbelistes väärtustes), mida inimene on omandanud.
Kui lähemalt vaadelda üksikuid karakterit moodustavaid komplekse, siis temperamendi all mõeldakse emotsionaalset külge, näiteks Kanti temperamentide kirjeldust: koleeriline ‒ kergesti erutuv ja noruafektidele kalduv; sangviiniline ‒ kergesti erutuv ja mõnuafektidele kalduv; melanhoolne ‒ raskesti erutuv ja noruga reageeriv; flegmaatiline ‒ raskesti erutuv ja ilma eriliste mõnu- või norutundmusteta.
Karakteri olemus on tema ühtsuses ja kindluses. Ühtsus tuleb ilmsiks tegevuse laadis, kindlus aga ei ole muud kui läbi kõikide aegade alahoitud ühtsus. Selle järgi saab inimesi jagada mitmesse liiki:
- kujutud, kes on ekstreemsuseni plastilised. Nad talitavad nagu kõik teised;
- vankuvad, kes on tujukad ja laisad. Nende peale ei saa loota;
- karakteriga inimesed saab jagada kahte suurde pearühma: sensitiivsed ja aktiivsed ning nende negatiivsed vastandid ‒ apaatsed.
Karakteri kasvatamine nõuab, et kasvataja teab, mille poole püüelda. „Tarvis on loomusundisid heita enese alla, mõistuse käsu alla (enesevalitsus, tervemeelsus, puhtus ja sisemine vabadus). Tarvis on sisemist kooskõla iseendaga, oma aadetega (tõde). Tarvis on teistele lubada sama, mida eneselegi (õiglus). Tarvis on teiste hüveolust, õnnest ja rõõmust püüda rõõmu tunda (heatahtlikkus),“ kirjutas Põld.
Aituma, Maie Tuulik!
Peeter Põld lähtus ju eelkõige inimkonna ajaloolisest kogemusest ja MÕTLEVA inimesena ka Looduse mõjust lapse arengule. Kuid oma eluea tõttu polnud ta kursis arengupsühholoogia TEADUSLIKE uuringutega…
Aga TÄNAPÄEVA ÕNNETUS on selles, et meie “kasvatuse suurkujud” ei tunne (või ei taha tunnistada) kumbagi! – ei tunta ÕPETLIKKU pedagoogika ajalugu ega ka arengupsühholoogiat. Eilne uudis – üha rohkem on lapsukesi, kes kooli tulles ei kõnele ja nüüd olevat vaja psühholooge-logopeede nende aitamiseks… Asjatu lootus ja mahavisatud raha!
Lapse kõne arengu kriitiline periood on esimese eluaasta lõpust teise eluaasta lõpuni. Siis tuleb lapsega RÄÄKIDA (lihtne!)… Kui kuulutame, et laps arenegu ISE, vabalt (vaid toetage teda!), siis jõuamegi lollide maale. Miks meid sinna tiritakse?
P.S.
Rõhutagem – on suurepärane, et Peeter Põld ja tema kaasaegsed haridusinimesed meie RAHVUSLIKU KOOLI rajamisel lähtusid inimkonna tuhandete aastate vanusest kogemusest – PEDAGOOGIKAST. Kui HEITA KÕRVALE ideoloogia, siis jõudis see (eriti DIDAKTIKA) läbi Käisi, Eiseni ja Undi TAASISESEISVUMISENI…
30 aastat tagasi pöörati meil asjatundmatult pilk 70 aastat tagasi nagu see oli N.Venemaal 1920-ndatel (toonagi ahviti Ameerikat!) – kodutööde ja hinneteta kool, tundideta töökool jne. N. Liidus kukkus see läbi, aga meil kilgatakse siiani MÕK-st… Mõistus tule koju! Avagem ikka raamatud arengupsühholoogiast ja kognitiivsest psühholoogiast, millele toetub 21.sajandi TEADUSLIK DIDAKTIKA?
P.P.S,
KASVATUSEST me tänapäeval enam ei peaks rääkima – õpilased istuvad tundides mütsiga, söögilauas on mütsid peas, bussis enam istet ei pakuta jne… Laps otsustab ju ISE!
Et ARUKUS (intelligentsus – IQ) alla käib, on väikerahvale hukutav. Ärme imesta, et meil pole varsti insenere, arste jne.Laps õppigu vaid niipalju, et elus toime tulla… Pealegi – tädid-onud kiidavad Eesti kooli maailma parimaks – teeme 7-26-aastastele veebi… RIIGI JUHTIMISEKS! Innovaatiline ju!?
Aga kui küsiks nõu Peeter Põllult ja tema kaasaegsetelt?
Jne.
Laste-alaealiste ja kooliga seotud ilusad (ka õiged) põhimõtted tuleb ellu viia siiski ÕPETAJATEL (kes koolis töötavad). Peeter Põllu ajal olid suureks abiks KRISTLIKUD põhimõtted Euroopas – just KÕLBLUSE vallas (tegelikult looduspärased põhimõtted). Nüüd on need pigem “takistuseks”, sest inimene (ka laps) peab olema VABA…
Selle on omaks võtnud ka meie “kasvatusprofessorid” ja nii ongi (Eestis vähemalt) kadunud PROFESSIONAALSETE ÕPETAJATE ettevalmistus ja töö. Sellises olukorras on “suur tööpõld” igasugustel tiitlitega aferistidel (ja muidugi – raha, raha, raha!)…
Lõpetuseks –
1989 sügisel võeti ÜROs vastu lapse õiguste konventsioon, mis on juriidiline dokument. Meie parlament ühines sellega ilma mingi aruteluta 1991 sügisel. Selle uudne vaim tõmbas (sisusse tungimata) kaasa igasugused ühendused-liidud, tavainimestest rääkimata. Nii pandi alus müüdile, et laps on ISIKSUS, ta on täiskasvanuga võrdne!
Kogu maailmas hakati eemalduma PEDAGOOGIKAST, mis seni oli lapsega LOODUSPÄRANE suhtlemise alus, juurtega isegi loomariigis… Kui laps on isiksus ja täiskasvanuga võrdne, siis pole teda vaja enam arendada, õpetada ega kasvatada… Selles suunas me liigumegi kõigi kaasnevate TAGAJÄRGEDEGA! Kes ütleks – STOPP!?