KÕRVALPILK. Indrek Koffi arvates on hea õpetaja loov ning oma ala suur entusiast

Kirjanik ja tõlkija Indrek Koff on kirjutanud muuhulgas 13 lasteraamatut. Kõige tähelepanuväärsemaks neist võib ehk pidada 2021. aastal ilmunud humoorikat värssjutustust „Kuhu lapsed said?“ – lugu sellest, mis juhtub, kui lapsi käskude ja keeldudega ülemäära kammitseda. Aga ka sellest, et lapsi ei ole võimalik meelituste või hirmutamisega kasvatada. 

Kas sulle meeldis koolis käia?

Üldiselt jah, mulle on meeldinud koolis käia, sest mul ei olnud seal kunagi raske. Terve põhikooliaeg möödus kuidagi niimoodi, et tegelesin väga vähe õppimisega, aga olin kogu aeg viieline. Ilmselt oli õpe tollal ka pisut kergem kui praegu, sest vaadates oma lapsi, ei kujuta ma ette, et midagi tegemata võiks saada kõik viied. Vahepeal, teismeeas, oli teinekord muidugi palju huvitavam sõbraga kuskil keldris päev läbi pinksi mängida ning ma ei mõelnud sellele, et peaks ka kooli minema. Ema leidis vana päeviku ja avastas sealt klassijuhataja märkuse: „Indrek puudus eile jälle terve päeva. Kas põhjusega?“. 

Sütevakas meeldis mulle väga ja sellel oli palju põhjuseid. See oli tohutult põnev kool, nagu uue ajastu täiesti uus süsteem, ehitatud üles pigem lähtuvalt eestiaegse ülikooli mingitest ideaalidest. Olime kõik hästi iseseisvad, pidime ise vastutama, meil olid õpinguraamatud ehk matriklid nagu ülikoolis. Käisime arvestustel ja eksamitel ning korjasime neisse hinded ja allkirjad. Ka seltskond oli väga hea, sinna kooli oli ikkagi teatav konkurss ja kokku tulid huvitavad inimesed, kellele pakkusid huvi paljuski samad asjad nagu mulle. Kõik lugesid päris palju ning tundsid huvi ajaloo, filosoofia, religiooniloo ja kirjanduse vastu. 

Ma arvan, et õpi- ja tööoskus tekkis mul alles ülikoolis. Sütevakast mäletan, et pidi küll õppima, aga kui hakkas tulema mingi oluline eksam või arvestus, lülitasin ennast mingil keerulisel hetkel lihtsalt välja. Näiteks võtsin lemmikraamatu ja lugesin seda neljandat korda läbi. Aju lülitas end kuidagi väga kergesti kõrvaltegevusele. Ülikooli algusest mäletan, et oli kurikuulus eesti kirjanduse eksam ja juhtus samamoodi: enne seda olin avastanud enda jaoks Tove Janssoni ja hakkasin lugema „Muumitrolli“ ning väga kaifisin seda. Lõpuks läkski nii, et sain eksami napilt kolme. Ja see oligi eksam, mille pärast ma ei saanud cum laude’t. Aga see ei olnud mulle ka oluline. 

Milline õpilane sa olid?

Kuna mu õppimine oli korras, siis olin mõnes mõttes pingevaba õpilane. Aga arvan, et teismeeast alates võisin muutuda pisut tüütuks, sest kippusin olema sõnakas ja päris palju kommenteerima. Mingi sisemine värin sundis mind silma paistma ja nalja tegema. Võib-olla soovisin sellega ka tüdrukutele silma hakata. Selle koha pealt ma ilmselt kõige kergem ei olnud. 

Mis ained sulle meeldisid?

Kõige rohkem meeldisid mulle humanitaarained ning humanitaarvaldkonda olen ka jäänud. Kuna olen alati olnud tohutu lugeja, on emakeel ja kirjandus mulle väga hästi istunud. Käisin ka olümpiaadidel ja sain häid kohti. Samuti on keeled mulle päris hästi külge hakanud. Kuidagi läks niimoodi, et vene keeles, mis oli kohustuslik ja mida ma üldse õppida ei tahtnud, jõudsin ikkagi piisavalt heale tasemele. Gümnaasiumis vaatas meie vene keele õpetaja, et mina ja minu pinginaaber oskame seda väga hästi, ja hellitas meid seetõttu ära ega andnud meile praktiliselt mingeid ülesandeid. Nii et gümnaasiumi ajal minu vene keele oskus pigem taandarenes. Inglise keelega oli põhikoolis raske, sest puudus igasugune reaalne kontakt päris inglise keelega, aga sellise nõukogudeaegse põhikooli tasemel sain sellega päris hästi hakkama, käisin isegi vabariiklikul olümpiaadil. Et ma praegu keeltega tegelen ja tõlkimine on minu põhiosa siin ilmas, avaldus tõenäoliselt ikka juba üsna varakult. 

Gümnaasiumis oli veel ladina keel, kuid sellega jäi mu suhe üpris pinnapealseks. Ka ülikoolis õppisin pisut ladina keelt, aga kuigi kaugele ei jõudnud. Pigem on pakkunud mulle huvi elavad keeled ja need on läinud mul paremini. Minu viimase kümne aasta suur armastus on portugali keel. 

Millised ained olid sulle rasked?

Matemaatika ei olnud mulle nii hirmus raske, aga ei olnud ka erakordselt sümpaatne. Ma lihtsalt viisin ennast sellest ainest läbi. Kui pisut hiljem tulid füüsika ja keemia, olid need minu jaoks keerulisemad ja võib-olla ei olnud mul ka nende õpetajatega kõige mõnusam side. Bioloogia ei pakkunud kooli ajal mulle mingisugust huvi. Alles nüüd olen hakanud lugema raamatuid loodusest, eluslooduse süsteemidest. 

Sa mängid trompetit ja su lapsed musitseerivad. Kas side muusikaga tekkis sul juba lapsena?

Side muusikaga tekkis mul kooliajal. Meie koolis oli pasunakoor. Seal õpetati nii, nagu ma kujutan ette, et õpetati Väägvere aegadel – ei olnud individuaaltunde, vaid hakati lihtsalt grupis pilli töristama. Küllaltki hilja – olin äkki 5. klassis – otsustasin minna muusikakooli. Ja mind võeti isegi vastu, ehkki ma sel ajal õieti viisigi ei pidanud. Aga see oli paraku natuke hilja, sest teised pubekahuvid tulid peale ja nii ma siis paari aasta pärast sealt ka samamoodi omal tahtel ära vajusin. Pärast seda mängisin pasunakooris kuni ülikooli alguseni. Vahepeal sai mul taidlemisest täiesti kõrini. Aga kui lähenes 40. eluaasta ja saabus keskeakriis, tekkis mul tohutu vajadus võtta pill uuesti kätte. Võtsin isegi eratunde. Mul oli õudselt hea meel, kui meie kaksikud läksid kooli ja tundus, et nad on muusikast huvitatud. Ilma mingi sunduseta, aga võib-olla lihtsalt minu eeskuju pealt valisid mõlemad pilliks trompeti ja nüüd mängin nendega koos juba kaheksa aastat. 

Mida pead koolis omandatust kõige väärtuslikumaks?

Kool on omamoodi läbilõige ühiskonnast ning ma olen alati olnud küllaltki suur inimeste vaatleja. Nõukaaegses koolis oli muidugi eriti lahe vaadata õpetajaid. Näiteks selliseid tüüpe nagu tutistav õpetaja ja näpistav õpetaja. Seda omal nahal tunda ei olnud muidugi kõige mõnusam. Olid mingisugused pedagoogilised nõksud, mis tänapäeval on ilmselt keelatud, aga toimisid väga hästi. Mäletan näiteks sellist seika, et üle terve kooli käis tohutu veesõda. Leiutati järjest võimsamaid ja paremaid pritse ning võeti need salaja kooli kaasa. Koridorid olid läbimärjad. Ühel hetkel rivistas klassijuhataja meid kõrvuti seisma, võttis igaühe taskust pritsi ja valas selle omaniku krae vahele tühjaks. See pani mõtlema ja jäi meelde. Mina seda talle pahaks küll ei pane. Juba selliste asjade tõttu oli kooliaeg huvitav – see aitas inimesi jälgida, neist aru saada ning õpetas suhtlema. 

Milline on sinu hinnangul Eesti kool praegu?

Ohohoo … No ma ei tea, alati saab paremini, aga mina ei oskaks midagi parandada. Minu laste koolikogemus piirdub peamiselt ühe kooliga. Kõik minu lapsed on peaaaegu kogu aeg käinud Vanalinna Hariduskolleegiumis, mis on natuke selline haridussüsteem haridussüsteemis. Seal pannakse näiteks väga suurt rõhku sellele, et igasse klassi integreeritaks erinevate erivajadustega lapsi. Noori harjutatakse kohe kokku puutuma endast erinevaga. Loomulikult tekib ka seal nagu igas koolis aeg-ajalt mingeid kiusamise olukordi, aga sellele pööratakse väga teravat tähelepanu. Kohe üritatakse tegeleda. Peale selle erineb see kool teistest selle poolest, et põhikooli lõpuni on poiste- ja tüdrukuteklassid. Olen mõelnud, kas see on hea või halb, ja leidnud, et seal on nii ühte kui teist. Kokkuvõttes tundub mulle, et äkki see isegi sobib lastele mingi ajani. Kas just päris põhikooli lõpuni … Samas ei takista see tüdrukute ja poiste omavahelist suhtlemist. Võib-olla õppetöö seisukohast on see isegi pigem hea. 

Seetõttu ei oska ma anda mingit üldist hinnangut Eesti haridussüsteemile. Mulle tundub, et pigem on ikkagi veel hästi. Põhiprobleem on tegelikult see, kust leida õpetajaid. Kuulsin meie kooli väga kogenud õpetaja suust lauset, mis käis vist matemaatikaõpetajate kohta: matemaatikaõpetajate puudus on nii suur, et isegi värskete surnute pealt tuleb mõnikord muld ära kraapida, et saada kedagi kooli tööle. Paljudes väikestes koolides ongi palju õpetajaid, kelle jaoks see ei ole põhieriala ja kes ei pruugi olla kuigi põhjalikult õpetajakoolitust saanud. Ja siis hakkavadki tulema need probleemid, millest meil kirjutatakse, et põhikooli matemaatika tase on kehvaks läinud. Ma loodan, et riik suudab reageerida, et õpetajatöö maine tasapisi kasvab ja õnnestub sellest kõige sügavamast katastroofist pääseda. 

Milline on hea õpetaja? 

Hea õpetaja suhtub õpilasse nagu inimesse. Õpilast ei saa ju võtta päris sõbrana, sest laps ja noor vajab mingisuguseid raame. Ja kuidagi tuleb ju distsiplineerida, aga teda peab siiski võtma nagu omasugust. Takkajärgi mõeldes: need õpetajad, kes on koolist kõige rohkem hinge alles jäänud, olid just niisugused. 

Teine oluline asi: õpetaja võiks olla oma ala võimalikult suur entusiast. Näiteks minu gümnaasiumiaegne kirjanduse õpetaja Elma Künnapas oli selline, et kui kõik teda just ei jumaldanud, siis vähemalt imetlesid. Ta oskas enda tohutu kirjandushuviga teha asja ka õpilastele põnevaks. 

Tähtis on ka see, et õpetaja oleks õppekava läbimise suure pinge all võimalikult loov. Kasvõi laste lugema suunamisel. Mu oma poisse on õpetanud Vanalinna Hariduskolleegiumis Igor Kaasik ja temal on igasuguseid huvitavaid nõkse. Näiteks kaotas ta omal initsiatsiivil kohtustusliku kirjanduse. Juba ammu enne seda, kui see riiklikus õppekavas kaotati. Ta lasi õpilastel valida raamatu, vaatas selle üle, hindas seda vastavalt iga õpilase võimetele ja ütles, kas see sobib. Kuu aja pärast kohtuti, et rääkida sellest raamatust või kirjutas õpilane selle põhjal midagi. Lisaks on ta emakeele- ja kirjanduse tundides teinud niimoodi, et kord nädalas on lugemistund. Kõik tulevad kokku ja loevad vaikselt. Kui on õpetaja, kelles on nii palju loovust, et ta suudab oma programmi täita selliste leidlike nõksudega, on see minu meelest väga suur eelis. 

Mida sa tahaksid Eesti õpetajatele südamele panna? 

Olge inimesed, pidage vastu! Meil on lootust!