KOGEMUS. Õpilastega kruiisile

Miks on nii, et kruiisile minek on äärmiselt populaarne klassiekskursiooni viis, kuid sellel on sama palju armastajaid kui vastaseid?

„Kus teie õpetaja on?“ küsib kolleeg teise kooli alaealistelt õpilastelt, kelle turvamees on kella kahe ajal öösel klubist temani toimetanud. „Me ei tea, me nägime teda viimati õhtusöögil!“ vastavad õpilased ja kihutavad itsitades uuesti tantsumelusse. Püüame turvamehele selgitada, et tegu pole meie vastutusalas olevate õpilastega. Need naudivad sealsamas kajutiuste taga telefonis olukorra koomilisust.

Kui mingi asi tekitab palju vastakaid emotsioone ja hoiakuid, on selle taga enamasti mitmesugused kogemused. Suur osa klassijuhatajatest teab täpselt, millest mõtles Mikk Mäe, lauldes „Kruiisil Rootsi karaoket lauldud sai laudade peal ning ma vaikselt lootsin, et see hetk ei lõpeks eal“. Sama palju on aga neid klassijuhatajaid, kes on nõus minema õpilastega ükskõik kuhu, aga mitte Rootsi kruiisile. 

Tallinki pressiesindaja Katri Linki sõnul muutusid 2023. aasta esimesel poolaastal klassiekskursioonid laeval taas populaarsemaks. Võrreldes 2022. aasta sama perioodiga oli tänavu esimesel poolaastal koolilapsi laevadel 59% võrra rohkem. Kui arvestada, et kokku on esimesel poolaastal Tallinkiga reisinud 17 000 õpilast, ja lisada siia ka teised teenusepakkujad, ning võtta arvesse, et 10–20 alaealise kohta peab kaasas olema üks täiskasvanu, on usutavasti vähemalt kolmandik Eesti õpetajaid lastega kruiisilaeval klassiekskursioonil käinud.

Võlud

Jättes kõrvale ekskursioonide tavapärased head ja vead, keskendun seekord puhtalt kruiisilaevadel kogetule. Mina ei kuulu nende õpetajate hulka, kes õpilastega igal aastal kruiisilaeval käivad, kuid ometi olen kahekümneaastase klassijuhatajatöö kogemuse juures kord viie aasta jooksul kruiisile jõudnud. Seda nii õpilaste kui ka enda initsiatiivil. 

Arvan, et peamiselt panevad kruiisi kasuks otsustama hind ja mugavus. Kiirelt, välisreisi kohta odavalt ning kompaktselt saab klassireisil käidud. Vaieldamatult on kruiis üks odavamaid kolmepäevaseid klassireise, mida Eestist väljapoole korraldada. 

Tallinki pressiesindaja toob välja põhjused, miks eelistavad õpetajad ekskursiooni-õppekäiguna kruiisi. See on tema sõnul hea alternatiiv pikemale väljasõidule, kõik on käeulatuses, ei pea eraldi midagi korraldama, sest meelelahutusprogramm ja poed pakuvad lastele tegevust. Kruiiside korraldamine, broneerimine ja muu sellega seotud tegevus on lihtsam ja kiirem, kui broneerida näiteks lennureis koos hotellide ja muu sinna juurde kuuluvaga. Asjad saab jätta linnaskäigu ajaks kajutisse. Peale selle on Stockholmis palju kooligruppidele sobivaid muuseume.

Organiseerida praktilise tööna kruiis koos kaasnevate giidituuride, muuseumite ja ajakava ettevalmistusega on paras tööamps asjast huvitatud õpilastele. Teisalt, kui tahetakse minna bussiga Euroopasse, on hea ja vaheldusrikas võimalus teha seda just Skandinaavia kaudu ja merel meelelahutust nautides, mitte Baltikumi ja Poola lõputuna näivatel teedel bussiaknast mööduvaid põlde ja võsa vaadates.

Esimese võlu on muidugi õpilase ettevalmistus ja eeltöö, ja valu samas nende liidriks olemise aktsepteerimine grupikaaslaste poolt. Vastutus jääb ju lõpuks siiski õpetaja õlule. 

Teisena mainitud Skandinaavia kaudu Euroopasse mineku suurimaks valuks on aga lisaks kruiisilaeval kuluvale taskurahale pika reisi väsitav algus ja veel väsitavam lõpp. Kui juba esimesel ööl tuleb terve öö üleval olla ning „turvariske maandada“ on järgnevad kaheksa päeva bussis Amsterdami või Pariisi ja tagasi sõites lõputuna näiv piin.

Välisreis on välisreis. Vastutus on sama. Kuid ise kardan nii merd kui heli summutavate metallist kajutiuste taga toimuvat enam kui bussis loksumist või omakeskis telgis või noortehostelis viibimist, mistõttu ongi kruiis minu jaoks pigem harv valik.

Valud

Oma esimest kruiisi õpilastega mäletan elavalt. Olin ise käinud kruiisil vaid suvisel ajal ja pere või sõpruskonnaga, nii et nädalavahetusest ja hilisteismeliste möllust kruiisilaeval mul ettekujutust ei olnud. Oli 2000. aastate algus ja peamiseks probleemiks kujunesid meie jaoks eksootilise välimusega, suurlinnale omastesse kampadesse kogunevate noorte meeste tähelepanuavaldused meie neiudele. 

Aastatega on ka meie tüdrukud seesuguste kampadega rohkem harjunud, teavad, et varrukast tõmbavad ja keemiatunnis käsitletud produkte pakkuvad härrased ei vaja nende tähelepanu. Kuid on jäänud mured valveta jäänud joogiklaaside, reisil odavana tunduva alkoholi, laevatekil tormi uudistavate õpilaste ja võimalike kadunud laste, asjade või ähvardava meresügavuse pärast.

Tallinki pressiesindaja sõnul on õpetajate peamine mure siiski alaealistega reisimine, sest õpetaja peab olema kindel, et vajalikud dokumendid, ankeedid ja volitused on olemas. Katri Linki sõnul on alaealistega reisiva õpetaja üks murekoht see, et tema hoolealused ei tarbiks alkoholi, ei lõhuks, ei tekitaks  probleeme ega segaks teisi reisijaid. „Laeval kehtib öörahu ning saatja vastutab, et nende grupp seda järgiks,“ paneb ta õpetajatele südamele.

Teisel korral võtsin kaasa enamasti alaealised õpilased, kuid sekka sattus ka mõni täisealine. Kolmandal korral olid kõik täisealised. See on juba teistsugune seiklus. „We are looking for your student with red T-shirt!“ teatab laiaõlgne turvamees veel laiemaõlgsema turvamehe ees minu kajutiuksel seistes. „Hakkab pihta,“ vasardab mu peas. Õnneks oli punasärk käinud „vaid“ kajutiustele koputamas ja ära jooksmas, sest see „on nii lõbus ja me oleme alati seda teinud!“.

Pääseme (mõlemad) vaid laevakartseriga ähvardamisega, sest täisealisena on oma lolluste eest vastutamine siiski õpilase võimalus. Kas koputamise mõte tuli mehepojale kaine peaga? Minu kogemus ütleb, et alkoholi tarvitati klassireisidel varem enam kui nüüd. Vanasti avati joogid bussi tagareas kohe, kui buss linna piiridest väljus. Mäletan seda õpilasena igalt klassireisilt ja ikka üsna varasest east (eks 90-ndate lõpus olid ka ajad rajumad). Samas, kui keegi nüüd näpuga meie õpetajate (või meie kui õpetajate) suunas viibutab, siis soovitan nädalavahetusel ette võtta öine jalutuskäik suuremate linnade kesklinnas või väiksemate kohtade külabaarides, et illusioone teismeliste ja noorte ajaveetmisest Eestis lõhkuda. Nüüd kogen ekskursioonil, et õpilased on pigem oma nutiseadmes ja vaatavad filme. Kahjuks on seetõttu bussi tagareast kostev kitarrimäng ja laulujoru harvem nähtus või lausa haruldus. 

Alaealiste ja täisealiste õpilastega reisimine erineb suuresti. Alaealiste puhul tuli turvamees kiirelt kohale, nähes kaameras, kuidas poisid imiteerisid kajutisuste avamist Bruce Lee jalalöökidega. Selgitusi anda on õpetajal piinlik, aga õpilasel ka jabur-naljakas. Kuid täisealistega reisil olles on turvameeste, täiskasvanud õpilase ja enda vahel vastutuse jagamine palju peenem kunst. Tallinki pressiesindaja lisab: „Täisealiste õpilastega on kindlasti lihtsam, sest neil on juba vanusest tulenev kohustus iseenda ja oma tegude eest vastutada, ja ilmselt annab see ka õpetajatele rohkem meelerahu.“

Laevakruiisi hariv pool

1. Iseseisvus: toimetulek võõras kohas ja võib-olla ka olukorras, valmisolek suhelda võõrkeeles, olla punktuaalne; Rootsi laud, kust igaüks leiab midagi.

2. Orienteerumine laeval ja maa peal ei ole nali. See ei ole nii elementaarne, kui meie arvame, mõni õpilane läheb ehk esimest korda välisriiki vanemateta! Google Mapsi korrektne kasutus. Väliskülalisena pead olema hoolas, et õigel pool teed bussile, trammile või metroole lähed. Vanemaga reisides lahendavad nemad selle kõik õpilase eest. 

3. Õppetöö teel sadamasse bussis või rongis: olen esitlenud või küsinud küsimusi, mis puudutavad Rootsi ajaloo kokkupuute punkte Eestimaaga, fun facts: Eurovisioon, Rootsi kuningapere visiit Tartusse jne. 

4. Tagasiside ja suhtlusringid: peale linna külastust oleme teinud laeval enne õhtusööki vestlusringi, kus õpilased küsisid kolmeliikmelistes gruppides kaasgruppidelt Vasa muuseumi külastuse kohta küsimusi. Grupp, kes kõige enam korrektseid vastuseid sai, sai ka auhinna. Auhinnaks oli laeva poest ostetud šokolaad. 

5. Ajaloo aineõpetus: mina ei ole klassijuhataja, kõik klassid, kellega olen kruiisil kaasas käinud, on mind ise kutsunud või on seda teinud nende klassijuhataja. Siiski olen ajalooõpetajana kehtestanud ühe kriteeriumi: külastame ühte ajalooteemalist muuseumi või paika! Mõlemal korral on valitud Vasa muuseum. Õpilaste jaoks on see tasuta ja ka saatjad-õpetajad saavad tasuta sisse.

6. Vaheldus: bussis sa sõidad, loksud ja kõndida ei tohi. Laeval seda muret ju pole, vaheldust ja valikuvõimalust on rohkem. Ma ei ütle, et kruiis oleks minu lemmik, aga sellel on teatavad nüansid, mis lasevad sul õpilaste grupist aegajalt eemalduda ning oma mõtteid kuulda. Ka perereisile minnes (mul on 5- ja 7-aastane laps) eelistan pikale otselennule ümberistumisega kahte lühemat.

Õpilastega kruiisitavaid õpetajaid on kolme sorti (isikliku vaatluse põhjal):

Jalgsipatrull-korrapidaja. Liigub väsimatult koos kaaslasega mööda kruiisilaeva kolme meelelahutuskorrust, kuni kõik õpilased on oma kajutisse suundunud, ning jääb ka siis koridori. Üle rinna on tal käekott, kus on lisaks esmaabikarbile ja telefonile väljaprindid kõigist lubadest, ankeetidest ja lastevanemate telefoninumbritest. Igal täistunnil teeb ta laevale ringi peale. 

Öösel ta ei maga, kui, siis enne hommikut paar tundi. Ta teab täpselt, kus laeval asuvad tema õpilased ja kus teiste kooligruppide lapsed. Ta aitab turvameestel korda luua ja leida üles ka need kolleegid, keda nende varahommikul turvameeste leitud õpilased pole õhtusöögist saadik näinud. 

Väsimatu patrullina suudab ta ka igas muuseumis ja linnaekskursioonil olla korraga nii grupi ees, sees kui järel. Kullipilgul loeb ta pidevalt lapsi üle, kuigi nimekiri ta taskus on koos isikukoodidega ammu pähe kulunud. Võõristavalt vaatab ta tantsuplatsil koos õpilastega tantsivaid või karaoket laulvaid kolleege, kuid igaks juhuks varub neilegi hommikuks vett ja Ibumetini. Tormi korral on tal kõigile iiveldusevastaseid tablette jagada ning õhtusöögil istub ta aegsasti veini ja õllekraanide kõrvallauda, et kellelgi kiusatust ei tekiks.

Õndsas teadmatuses öörahu nautija. Liigub kell 23 või vastutustundlikuma variandi puhul 00.00 oma kajutisse, olles eelnevalt kõik õpilased kajutitesse ajanud, ja usub, et öörahu kehtib kõigile. Teadmatus ukse taga toimuvast paneb teda siiralt uskuma, et ta õpilased õpilasreisil alkoholi ei joo ja alaealised klubisse ega tekile ei roni, sest turvamehed valvavad ju ka. 

Oma õndsat teadmatust demonstreerib ta julgelt igal aastal uuesti kruiisile minnes, sest see „on nii tore“ ja „laevas ju probleeme ei ole, sest kõik on oma toas“. 

Eelnevalt võtab ta alati õpilaste vanematelt kirjalikud lepingud-nõusolekud-reisiload allkirjastatuna igasuguste lubaduste kohta ning usub, et seetõttu on kõik ka vaba aja ära teeninud ning „võõras linnas orienteerumine on osa õppetööst.“ 

Kuna ta ka vabal ajal igaks juhuks kodust nina välja ei pista, ei ole tal noorte elust erilist ettekujutust, nagu ka „lauamänguõhtutel“ ning „olümpiaadilaagris“ toimuvast. Suhtumisega „mida ma ei tea, ei saa mulle ka haiget teha“ hoiab pr Pedagoog närvid terved ja sära silmades palju aastaid ning postitab sotsiaalmeediasse üha uusi pilte Vasa muuseumist. 

Reisikaaslasest õpetaja. Enamasti püüab ta ühendada vastutaja ja reisinautija rollid. Tema on tüüp, keda kõik õpilased ja kolleegid kaaslaseks paluvad. Nii võibki teda näha ühel hetkel koos õpilastega tantsu keerutamas, järgmisel hetkel nendega koos kosmeetikapoes, siis laevatekil peesitamas või varahommikul karaoket üürgamas. 

Kolleegide seas liigub tema kohta igasugu lugusid, kuid ta ei unusta oma rolli reisisaatja ja vastutajana. Samas ei peta ta end õndsas teadmatuses ega jäta õpilastega kaasa tegemata meelelahutusprogrammi. 

Viimane võimaldab näha, millega õpilased tegelevad, ja samas neil silma peal hoida. 

Ta tähelepanelik pilk puurib iga õpilast ja kajutiust ning keegi ei vaidlusta „isale ostetud alkoholi“ konfiskeerimist. Teda aktsepteeritakse, sest eelkõige soovib ta saada häid mälestusi nii ise kui ka õpilastele. 

Iga kord veedab ta enne reisi mitmeid unetuid või hirmuunenägudega öid, muretsedes kõikvõimalike reisiäparduste pärast. Aga hiljem laevast väljudes mõtleb alati, et õppekäigud on kõige toredam osa tööst.

KOMMENTAAR

Alla Vinitsenko, Tartu Miina Härma Gümnaasiumi ajalooõpetaja

Olen loomu poolest reisisell, kuid suhtun õpilastega reisimisse väga tõsiselt. Pean lisama, et MHG õpilastel esineb teatud käitumisprobleeme vähem kui teistes koolides, kus mina töötanud olen, seal on pidanud mõni lapsevanem õpilaste ebaviisakat ja sobimatut käitumist koolis või õppekäigul kooli ja õpetaja mureks, mitte kõikide asjaosaliste probleemiks. 

Kruiis Rootsi või Soome on välismaale minek: kehtiv dokument, EU ravikindlustuskaart, lastevanemate volitused peavad kaasas olema, sest õnnetus ei hüüa tulles. Kruiis ja nn linnareis erinevad selle poolest, et õpetajad või reisikorraldaja peab kogu päeva või päevad sisustama, kruiisiga on selle koha pealt lihtsam. Laeval toimuva programmi eest vastutab laeva meeskond (bingo, bänd, disko, etteasted), seetõttu on reisisaatjatel kodutööd vähem, kuid vastutus on suur. 

Püüan saatja-õpetajana olla rahulik – hääletoon peab olema alati rahulik – ja tähelepanelik (lõhnad, pupillid, muutused käitumises). Saatja-õpetaja kruiis ei ole lõbureis, vaid töö. 

Aeg-ajalt olen töö ja lõbu ühendanud, sest kruiisil saad kodust välja ning tutvuda välisriigi vaatamisväärsustega (reisimine ei ole odav, sellele reisile saab ju „tasuta“). Iseasi, kas see kaalub reisiga kaasneva pinge üles. Samuti olen õpilaste kutsumise peale tantsuplatsile jalga keerutama läinud. 

Kuid töö juurde tagasi. Oleme kolleegidega kogu reisi vältel ja õhtusel meelelahutusetendusel alati juures (nt vahetustega või kõik kolm korraga) olnud ning järgnenud diskole jäänud nii kauaks, kuniks uni tuleb, ja palunud siis õpilastel magama minna. On ülioluline olla olemas, kuni viimased õpilased kajutisse lahkuvad, sest laeval on igasuguseid inimesi. Ükskord pidi kolleeg diskoplatsil sekkuma ning joobes võõrale selgitama, et tegu on alaealistega.

Magada olen saanud nii palju või vähe, kui vaja. Maa peal oleme saatja-õpetajatega õpilastega koos muuseumisse liikunud ning seejärel neid linna peale viinud (vaba aeg). Pärast vaba aega oleme kohtumispaigas kogunenud ning ühiselt laevale tulnud. Olen käinud kruiisil 8.–9. klassi õpilastega. Noorematega sisustaksin aega pisut teisiti, st vaba aega mina ei annaks, kaaluksin ka reisikorraldaja teenust koos bussiga.