Uus koolikohustuslik iga seab riigile ja haridusasutustele suurema vastutuse, sest ainuüksi kohustus noort õppima ei pane. Koolis käia peab noorel olema huvitav ja sealt peab saama väärtust, mida mujal ei pakuta. Kuna ühiskonnale on oluline, et meil oleks oskajaid tegude inimesi, polegi koolikohustusliku ea pikendamine ehk saatanlik lahendus, kui see targalt ja sihtrühmaga arvestavalt sisuga täidetakse.

12. augusti hommikul kogunes ligi poolsada huvilist Paides arvamusfestivali haridusalale, et mõelda kaasa, kuidas vaatab koalitsiooni koolikohustusliku ea tõstmise plaanile selle esmane sihtrühm ‒ z-generatsioon. Need on noored, kes on kasvanud infokülluses, ekraanide ja virtuaalsete suhete ajastu hapras maailmas.

Arutelu kutsus kokku Võrumaa haridus- ja tehnoloogiakeskus EWERS, kus iga päev z-põlvkonna noortega koos õpitakse ja arenetakse küsimaks, milliseid kohustusi on mõistlik noortele panna ning millist kooli nad vajavad, et süsteem suudaks seda kohustust välja kanda.

GenZ Eestis

Eestis peetakse genZ-ks põlvkonda, kes on sündinud iseseisva Eesti alguse ja nullindate keskpaiga vahel. Maailm, mida nemad on kasvamise ja arenemise käigus kogenud, erineb oluliselt praeguste keskealiste omast. Üks olulisemaid erinevusi on info kogus, mida genZ on saanud/pidanud tarbima. Infodefitsiit on pöördunud infokülluseks.  

Z-generatsiooni saab lugeda digitaalseteks põliselanikeks, kes on kasvanud üles maailmas, kus tehnoloogia on alati olemas ja kättesaadav. Nad on oma elu jooksul näinud rohkem muutusi kui eelnevad põlvkonnad. Seega on genZ väga vastuvõtlik uuele informatsioonile ning suure kohanemis- ja õppimisvõimega. Samuti on nad väga omanäolised ja tolerantsed.

Eelneva loogilise tulemina on noorte seas läbivaks tunnusjooneks mitmekülgsus ‒ ei ole tugevalt esilekerkivaid jooni, on palju erinevaid suundumusi ja arenguid. Seetõttu on killustunud ka pilt noorte vajadustest hariduses ja arengus. Lineaarne elutee, kus järgnevad etapid ja kaasatus olid etteaimatavad, on asendunud alternatiivide rohkusega.

Ka kooli katkestamise põhjuseid on palju

Ehkki õppimine on noorte seas populaarne ja pidevalt leitakse mooduseid, kuidas uudishimu uute teadmiste ja oskuste järele rahuldada, ei laiene õppimise populaarsus koolis käimisele. Kool on suhteliselt standardiseeritud, internet aga võimaldab huvikohast ja paindlikku õppimist. Õppimise tulemuslikkus on muidugi eraldi diskussiooni teema.

Oma jälje koolikohustuse täitmisele on jätnud positiivse tulevikuvaate puudumine. Ebakindlas maailmas, kus kriis järgneb kriisile, uued mustad stsenaariumid aina ootavad realiseerumist, võibki noor küsida, kuhu on tal püüelda ja kas ehk tema pole osa probleemist. Noorte keskkonnatundlikkust on märganud praeguseks ilmselt kõik keskealised ja vanemad. 

Infoküllus, positiivse tulevikuvaate puudumine ning muud genZ taustsüsteemi iseloomustavad faktorid toovad sageli kaasa selle, et noored ei ole õnnelikud, mis tähendab, et aina rohkem kerkib esile vaimse tervise probleeme. Aga hea soorituse saab koolis teha noor, kes on õnnelik ja tunneb end vaimselt hästi.

Kooli katkestamise põhjuste nimekirjast ei ole kuhugi kadunud ka sotsiaalmajanduslikud põhjused. Rohkem, kui tahame tunnistada, on noori, kelle pere sotsiaalmajanduslik taust tingib vajaduse minna varakult tööle või panustada eakohasest hoopis rohkem kodus.

Kahe uksega koolid

Kas kõigi nende põhjuste taustal on koolikohustusliku ea tõstmine põhjendatud?Tõsi on see, et statistiliselt aitab iga kauem koolis veedetud aasta vähendada sotsiaalseid ja tervisekäitumise kahjusid tulevikus. 

Ühelt poolt saab väita, et kui arukas noor on otsustanud mingil põhjusel koolitee katkestada, siis leiab ta võimaluse minimaalselt pingutades hoiduda õppimisest ka siis, kui riik teda tagasi kooli minema kohustab. Küll aga toob see kaasa palju lisatööd kohalikule omavalitsusele. Lahenduseks võiks seega olla hoopis katkestamise põhjustega tegelemine ja uute, tõhusamate tugistruktuuride loomine. Suur abi saaks olla ka noorsootööst. 

Teisalt oleks koolikohustusliku ea pikendamine aga siiski tõhus, sest sunnib süsteemi eri haridusastmete ja -asutuste sidususe ja õpiteede üle põhjalikult järele mõtlema. Nõnda jõuame ehk ka kahe uksega koolideni, kus lisaks õpilaste vastuvõtmisele õpime neid ka koolist välja saatma ‒ vajadusel sobivamasse kooli või erialale.

Samuti sunnib eesolev muudatus süsteemi iseennast hindama: kas meil on piisavalt erialasid, õppimisvorme, üleminekulahendusi jm, et liig vara süsteemist lahkuvatele noortele sobivamaid õppimisviise ja -sisu pakkuda.

Quo vadis, kutseharidus?

Üks edasiõppimise võimalusi on kutseharidus. Võrumaa Kutsehariduskeskus küsis 2022. aastal sajalt 8. klassi õpilaselt, kas nad eelistavad akadeemilist või praktilist õpet, ning üle 80 õpilase eelistas õppida praktiliselt. Sellest hoolimata liigub enamik põhikoolilõpetajaid edasi gümnaasiumisse. 

Tugevalt on juurdunud veendumus, et elus edukalt toime tulemiseks tasub minna gümnaasiumisse ja siis ülikooli. Oma osa on siin ka kutsehariduse korraldusel, sest erialavalik, mida kutsekeskhariduses on võimalik Eestis omandada, on paljude teiste riikide võrreldes hoopis kitsam. Näiteks Šveitsis läheb 20% põhikoolilõpetajatest edasi gümnaasiumisse ja 80% kutsekooli. Erialade valik on neil suur ning ametid hästi tasustatud. 

Ka siin võib jääda vaidlema. Kas otsida akadeemilise ja praktilise õppe tasakaalu igas koolis või lootagi plaanitavale kutseharidusreformile, mis suurendaks nelja-aastaseid rakendusgümnaasiumi õppekavasid luues õpilaste huvi kutseõppe vastu ning juhataks sedakaudu noored neile sobivamate õppevormideni?

Muutused, mida genZ tegelikult vajab

Õppimine on genZ seas populaarsem kui koolis käimine, mistõttu võiks järeldada, et koolikohustuse tagamiseks võiks kool paremini kohaneda genZ vajadustega. 

Arvamusfestivali arutelu lõppes publiku kaasamisega töörühmades. Lahendused, mida koos publikuga haridussüsteemi uutmiseks koolikohustusliku ea pikendamise foonil loodi, olid õppimisvalikute mitmekesistamine (valikained, projektõpe, eri õppekavad), õpetamise teaduspõhisemaks muutmine (õpetaja peab teadma, kuidas aju õpib, ning seda teadmist ka rakendama) ning õpilase autonoomia ja vastutuse suurendamine. Ent suurenema peab ka õpetajate valmisolek muutustega kaasa minna ning areneda.

---

Arutelus osalesid ekspertidena:

•         Lii Araste tegeleb noorte ja kogukondade uurimisega ja on TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia kogukonnahariduse nooremlektor

•         Indrek Lillemägi on haridustegelane, Tallinna Pelgulinna riigigümnaasiumi direktor ja „Noored kooli“ programmi vilistlane.

•         Emil Anistsenko on aktiivne noor, kes osaleb Võru linna noortevolikogus ja veab eest Võru HUUB-i.

•         Arutelu vedas Katriine-Maria Orula, Võrumaa haridus- ja tehnoloogiakeskuse huvijuht ning haridusinnovatsiooni magistrant Tartu Ülikoolis.